alt vedada. Ta ei tule üksi toime. Ma tunnen ennast hästi, ausõna.”
Meredith arvas kuulvat Sally hääles sama kõla, mis oli tal endal, kui ta kinnitas Alanile, et ta on gripist toibunud.
„Kindlasti leiab Austin kellegi teise.”
„Kuule,” ütles Sally, „see on minu töö! Ma ei taha istutada Austinile pähe mõtet, et ma olen asendatav.”
Meredith pani telefonitoru ära, tõmbas hommikumantli tihedamini ümber ja helistas Alanile. Ta ütles, et Sally kavatseb tööle minna. „See pole hea mõte, Alan. Kas sa ei võiks talle helistada ja paluda tal sellest loobuda? Ta on siiani endast väljas ja tema pea on lõhki.”
Alan suhtus asjasse vihastama ajavalt ükskõikselt. See olevat Sally enda asi, oli tema argument. Meredith pani toru ära – seekord järsult.
Ta läks üles duši alla.
Kui neid maju ehitati, ei peetud vannitube vajalikuks. Pesemisruumid olid eraldi tellisehitised hoovis. (Praegugi seal, kuid kasutuses kuurina.) Üldiselt pesti ennast köögis või pesukausist magamistoas. Tänapäevase vannitoa ehitamiseks tuli loobuda ühest kolmest magamistoast. Ükski magamistuba polnud suur ja kõige väiksem oli vaid natuke suurem kui panipaik. Ruumipuuduse tõttu saadi sinna paigaldada ainult kõige väiksemate mõõtmetega vann.
Seesugune oli olukord, kui Meredith selle väikese maja ostis, kuid tal sai varsti villand istuda minivannis, põlved lõua all. Pealegi oli vann vana ja plekiline. Seetõttu otsustas ta selle välja visata ja asendada amortiseerunud seadmed avarama duširuumiga.
Vesi pani Meredithi naha kipitama. Kui ta ennast seejärel ägedasti rätikuga hõõrus, langes mattklaasist aknale kraanikausi kohal vari, mis ei olnud peegeldus.
Jälle see kass, pomises Meredith.
Ta lükkas akna lahti, et aur välja läheks, ja sealt paiskus sisse külm õhk. Kass, kes kükitas laial kivist simsil, piilus aknast sisse kollaste silmade valvsa pilguga, valmis iga hetk alla hüppama.
„Tere, Tiiger!” tervitas Meredith looma. „Sul on tõelised piiluja kombed!”
Kass avas roosa suu ja tõi sündsusetu nalja peale kuuldavale õrna näugatuse.
See julgutas Meredithi kätt sirutama, et akent rohkem avada. Kuid liigutus ehmatas kassi. Ta hüppas nagu akrobaat, sooritas õhus ringi ja maandus pehmelt naaberaedu eraldavale kivimüürile. Ta jäi hetkeks seisma ja vaatas üles, otsekui oodates imetlust oma osavuse üle. Ent kui Meredith välja kummardus, hüppas kass müürilt alla teisele poolele.
Meredith tõmbus jäisest õhust eemale. Ta sulges akna ja mässis ennast rätikusse.
Tal polnud aega kassile mõelda. Sallyl oli eesõigus. Kuid vähemalt müügisaalis saab ta sõbrannal silma peal hoida.
Küsimuse all olev sõbranna pani toru pärast Meredithi helistamist hargile ja suundus mõtlikult kööki.
Meredithiga nalja heita on väga hea, mõtles Sally. Kuid ta polnud põrmugi rõõmus ja ta enesetunne oli kehv. Ent ta peab kodunt välja saama. Ta sirutas käed ette ja silmitses neid. Ei värise. Küllap ta peab selle päeva Bailey juures vastu ega kuku kokku. Ja Liamil pole siin üksi ka midagi häda. Või peaks ta mehele seltsiks jääma? Ent niikuinii töötab Liam oma raamatu kallal.
Ta hakkas valmistama ette kaht termost, nagu tavaliselt. Kuigi miski pole enam endine. Nüüd, ükskõik millal ta veekannu sisse lülitas, kuulis ta kõrvus plahvatuse kaja ja sellele järgnenud purunevate nõude klirinat. Sally võpatas. Ta ei tohi lasta sellel võitu saada.
Liam istus arvuti taga ja töötas. „Kohv!” ütles Sally termost lauale asetades.
Liam tõstis pilgu. „Sa lähed tööe? Kas sa arvad, et see on mõistlik tegu?”
„See viib mõtted mujale. Kas sa saad üksi hakkama?”
„Muidugi. Mind ei üllataks, kui võmmid veavad ennast jälle kohale ja hakkavad oma kobakates saabastes siin ringi trampima. Ma loodan, et see Markby ei tule, aga ilmselt ta tuleb. Ta ähvardas, et tuleb. Või saadab mõne alluva. Ma ei teagi, mis on hullem.”
„Alan? Kas ta ei meeldi sulle? Ta on Meredithi sõber. Minu arvates on ta väga kena inimene.”
„Võib-olla sinu arvates.” Liam tagus klahve tugevamini kui oleks vajalik. „Minu arvates on ta ülbe ja kõrk tüüp.”
„Võib-olla tahab politsei ka mind näha,” ütles Sally murelikult.
„Siis võivad nad tulla Bailey juurde, eks ole?”
Liam oli ilmselt pahas tujus. Veel rohkem põhjust tööle minekuks. Sally kõhklused teda üksi jätta olid korrapealt kadunud.
Ta kiirustas kitsast trepist üles põhimagamistuppa. „Põhimagamistuba” oli kinnisvaraagentide sõna. See oli maja kahest magamistoast suurem. Ja kuna teine olid imepisikene, tähendas suurem keskmist suurust. Selle lagi oli kaldus, muutes mulje veelgi väiksemaks, ja toa kitsad aknad asetsesid ärkliorvades. Nagu Meredithil, nii oli ka Sallyl olnud raske mahutada ennast majja, kus oli kunagi elanud paljulapseline pere. Progress oli kord juba selline.
Mööblile oli vähe ruumi ja suur männipuust voodi võttis enda alla peaaegu terve põrandapinna. Tualettlaud ei sobinud toa stiiliga, kuid oli seal seetõttu, et mööblitükk meeldis Sallyle. See oli kuulunud tädi Emilyle, kujundatud kolmekümnendatele aastatele omase ekstravagantsusega: kolm ovaalset peeglit, rida väikesi pärlmutriga kaunistatud sahtleid. Lauapind oli poleeritud pähklivineerist.
Selle ees istudes oli Sallyl tunne nagu Hollywoodi hiilgeaegade filmitähel. Nagu oleks tal seljas luigesulgedega ääristatud siidnegližee ja laual seisaksid lihvitud kristallist lõhnaõlipihustid ja suured puudritupsud. Tegelikult istus ta selle ees alati froteest hommikumantlis ning laual olid ainult hädavajalikud meigivahendid ja esemed, mis ei tohiks seal üldse olla: kirjad ja memod, kirjaklambrid ja kummipaelad. Aga unistada võib ikka!
Ent täna hommikul mitte. Täna pole fantaseerimiseks aega. Voodi oli tegemata. Kui ta selle praegu tegemata jätab, on see koju tulles samasuguses seisukorras. Liamile ei tuleks pähegi seda korda teha.
Sally tõmbas päevateki sirgeks ja lõi padjad kohevaks. Tagumine tegi ta tuju pisut paremaks.
Niipalju siis voodist. Oleks tore, kui iga probleem laheneks nii kergesti – lihtsa jõu kasutamisega! Sally mõistis inimesi, kes dilemma ees seistes otsisid vastust vägivallast. Hoop, hoop, hoop! Sally langetas käed süütundes. See ei õigusta neid, kes saatsid kirjapommi. Sellisele teole ei leidu vabandust. See oli jälk reaalelu-, mitte fantaasiavägivald. Nagu froteehommikumantel õrna negližee asemel.
Patjade kloppimine oli naha märjaks võtnud ja kui Sally ennast ovaalsest peeglist vaatas, nägi ta, et tema põsed õhetasid. Ta tupsutas läikivale ninale puudrit ja värvis kergelt huuli. Ta surus huuled kokku ja leidis tulemust silmitsedes, et nii on pisut parem.
Ta avas väikese sahtli, kus olid hiljuti hetkelise impulsi ajel ostetud ripsmetušš ja kulmupliiats. „Kelle jaoks ma ennast mukin?” küsis ta eneselt. „Austini jaoks?”
Kui nii, siis on see vale samm. Ta tõmbas käe eemale. Ent ta jäi peegli ette ja silmitses sahtlirivi. Tahtmatult, justkui mingi võõra jõu sunnil, sirutas ta käe uuesti välja, ent seekord vasakpoolse sahtli poole, kus Liam hoidis oma pudi-padi.
See oli Liami isiklik sahtel, ent Sally teadis, mida see sisaldab. Liam arvas, et ta ei tea. Sally polnud talle oma avastusest rääkinud. Liam oleks saanud pahaseks ja tahtnud teada, miks Sally ta sahtlis sorib. Sally oli selle avastanud juhuslikult umbes kuu aega tagasi. Ta oli ostnud äsja uue tagasikeeratavate kätistega pluusi ja mõelnud, et mehe mansetinööbid sobivad sellega hästi. Liam ei kasutanud neid muidu kui ametlikel puhkudel, kuid tal oli neid kaks või kolm paari. Neid otsides leidis ta marokäännahast karbist lipsunõela.
Sally tõmbas sahtli lahti ja võttis karbi. Lipsunõel oli ikka karbis. Ta võttis selle siidpaberist välja ja asetas koos sametalusega peopesale. Nõel oli kullast – selles polnud kahtlust –, kuid pelutav. See kujutas endast rubiinist silmadega