Meredith kortsutas kulmu.
Mees teisel pool vahekäiku pani ajalehe käest ja nähes, et reisikaaslased vahivad aknast välja, märkis: „Nad teevad uut teed. Eile juhtus samal ajal sama lugu. Varsti nad lasevad meid läbi.”
„Jah,” lausus Meredith hajameelselt. Igal teisel ajal poleks viivitus teda pahandanud, aga täna oli ta niikuinii hiljaks jäänud. Sel moel ei jõua ta tööle enne lõunat. Kuna ta mõtted olid konna pungis silmade juures, et pööranud ta mehe märkusele erilist tähelepanu. Mees kehitas õlgu, võttis mobiiltelefoni ja hakkas edastama oma tähtsat uudist igale asjast huvitatule ja ilmselt mõnele, keda see ei huvitanud.
„Halloo, Roger? Ma jään natuke hiljaks…”
Nüüd eraldas Meredithi pilk tiheda padriku üksikasju juba paremini, sest silmad olid varjudega harjumas. Natuke kaugemal tundus olevat põõsaste vahel mingi rada, kuigi Meredith ei kujutanud ette, kes oleks tahtnud sealt alla ronida. Kui muidugi seda polnud tallanud sisse usinad põldmarjakorjajad, keda ei heidutanud mööduvate rongide müra.
Meredith võpatas äkitselt, kui nägi suurt musta kogu puude vahelt tõusmas ja viadukti poole lendamas. Ta rahustas ennast. Vares, kes oli korraks maa peale laskunud. Küllap leidus seal raipesööjatele mõni suupärane pala. Surnud lind või hiir, midagi rebase saagist järele jäänut. Sellele vaatamata oli Meredithil ebamugav tunne. See oli konna pärast, nende elutute läikivate pungis silmade pärast, kogu selle veidra rippumise pärast. Ja mis pagan nad seal õieti teevad? Ta surus nina vastu akent ja pilutas pahaselt silmi.
„Halloo, James, ma istun rongis…”
See mees töötab vist terve telefoniraamatu läbi. Meredith kiskus pilgu konnalt lahti ja viis lõpule kingade puhastamise. Ta tõusis ja läks prügikasti juurde, et visata ära porised pabertaskurätikud. Kui ta oma kohale tagasi jõudis, tülitas mees kedagi Cathi-nimelist tema hommikuste toimetuste juures.
Meredith hakkas uuesti konna uurima. Sel hetkel tõmbas rong paigast ja õhu liikumine pani konna kõikuma, just nagu viipaks ta oma karvaste kätega (või esijalgadega, kui olla pedantne) hüvastijätuks.
„Head päeva sinulegi,” pomises Meredith ettevaatamatult. Mees pani telefoni ära ja vaatas Meredithi poole. Siis võttis ta ajalehe ja süvenes uuesti lugemisse. Küllap ta mõtles, et Inglismaa rongides näeb igasuguseid napakaid. Noor naine teisel pool vahekäiku ei näe küll eriti napakas välja, aga mine tea.
Rong venis aeglaselt edasi, sõitis vana viadukti alt läbi ja jõudis taas päikesepaistesse. Oranžides töövestides töölised seisid raudteest eemal ja toetusid labidatele. Nad vahtisid ükskõikselt mööduvat rongi. Rong lisas kiirust ja mürises rappudes edasi, nagu tahaks vedurijuht kaotatud aega tasa teha. Roheline konn tõmbus kuskile mälusoppi ja jäi sinna ajutiselt unustatuna kükitama.
„Vabandan hilinemise pärast,” ütles Meredith Geraldile, kellega ta oli sunnitud kabinetti jagama. „Kas keegi on mind otsinud?”
„Ei,” vastas Gerald rõõmsalt. „Aga kui sa juba siin oled, siis läheksin ma varem lõunale. Kas tuled kaasa?”
Meredith raputas sööklale mõeldes pead. „Ma sõin täna hommikul hiljem ning mul on kaasas õun ja kott pähkleid.”
„Kas kavatsed loomaaeda minna? Šimpansid armastavad sedasorti suupisteid.”
„Väga kena sinust nii öelda, Gerald.”
„Minul on vaja midagi tugevamat,” ütles Gerald. „Ma pean lõuna ajal sooja toitu saama.”
„Mis viga? Kas ema ei anna sulle süüa?”
See mitte eriti viisakas märkus oli kättemaksuks selle eest, mida Gerald oli ta lõunasöögist arvanud. Kolmekümne üheksa aastane Gerald elas oma poega narruseni armastava, kuid võimuka ema juures, kes toitis teda kõiki näitajaid arvestades väga hästi.
„Kui ma korralikult ei söö, ei suuda ma keskenduda. Ma usun, et neil on täna makaronid juustuga.” Gerald vantsis rahulolevalt uksest välja.
Meredith avas diplomaadikohvri, võttis sellest õuna ja asetas lauale. Siis jäi ta telefoni põrnitsema. Ta polnud näinud Alanit eelmisest nädalavahetusest saadik ja mees pole ka helistanud. See tähendas, et tal on palju tööd. Meredith võiks võtta toru. Nüüd kohe, ja helistada Alanile politseivalitsusse. Ainult paar sõna. Ütlema lihtsalt tere. Ent Meredithi käsi tõrkus. Tema suhetes Alaniga oli toimunud mingi muutus. Nende vahele oli kerkinud just nagu nähtamatu piir. Lihtsamalt ja jõhkramalt öeldes: Alan oli korvi saanud kosilane, kes käitus vastavalt olukorrale. Meredithi vaevas südametunnistus, kuna oli Alanile haiget teinud.
Muidugi olid mõlemad nõustunud, et nad jätkavad nagu seni, kuni ajani, mil küsimus uuesti esile kerkib. Sa oleksid pidanud võimalusest kinni haarama, ütles rahulolematu hääl Meredithi peas. Kes ütleb, et ta uuesti palub? Miks ta peaks? Aga sa ju ei taha, et ta sind kosiks, ega ju? Aga see kõik polnud nii lihtne. Kuidas oleks võinudki olla?
Meredith silmitses mõtlikult õuna ja arutles endamisi, mis oleks saanud inimsoost, kui Eeva oleks Aadama tagasi lükanud. Tegelikult, kui Aadam oleks Eeva tagasi lükanud. Sest Eeva noppis õuna ja meelitas sellega vaest tahtejõuetut Aadamat. Eh! Ma vean kihla, et Aadamat polnud vaja tagant sundida! Miks aetakse kõik alati naiste kaela? Miks peab ta nüüd tundma, et tema on süüdi? Sellepärast et minu keeldumine solvas Alanit, vastas Meredith oma küsimusele. Seda polnud ta soovinud ja teadis samas, et seda ei saanud vältida. Sama kangekaelselt kui ka muudes asjades oli ta jäänud oma sisemise veendumuse juurde, mida pidas omal ajal ausaks ja isegi julgeks. Ent aja möödudes polnud ta kahes viimases enam nii veendunud.
„Ma lihtsalt ei tea, kas ma toimisin õigesti,” ütles ta õunale.
Hea, et Geraldit toas ei olnud. Talle piisas ainult väikesest vihjest, et hakata küsimusi esitama. Võib-olla peaks Gerald olema politseinik, nagu on Alan. Kui Gerald kord juba jälje üles võtab, pole teda kerge maha raputada. Sel põhjusel oli Meredith käitunud viimastel nädalatel töö juures kergelt ja lõbusalt. Hea küll, ta võib lollitada Geraldit, kuid mitte ennast. Meredith ohkas. Ta pidi olema loll, kui mõtles, et asjad jäävad nii, nagu nad on. Et nad – tema ja Alan – jätkavad nagu varem. Pealtnäha oligi nii. Ent ei saanud eitada, et sellel kõigel oli mingi alatoon, mis neid mõlemat segas.
Meredith lükkas õuna eemale ja koos sellega ka teema. Ta oli mässanud selle küsimusega juba pikka aega nagu terjer mänguasjaga. Otsustavalt pööras ta oma tähelepanu sissetulnud kirjadele.
Ammu enne seda, kui Meredith otsustas Alanile helistamisega oodata, oli mustlane Danny Smith laskunud ettevaatlikult puude vahelt raudteevallile, et kontrollida jänesepüüniseid.
Dannyl oli eluaastaid natuke üle neljakümne, kuigi ta nägi vanem välja. Ta oli sõitnud mööda raudteega paralleelselt jooksvat maanteed juba aastaid. Tegelikult terve elu. Tema vanemad olid rännanud selles maanurgas juba enne teda ja nüüd ilmusid tema, tema naine ja lapsed iga kuue kuu tagant siia kanti, parkisid oma vagunelamu alati Hazelwoodi farmi põllule ja jäid sinna viieks või kuueks nädalaks.
Ka see tava ulatus aastate taha. Danny vanemad olid asunud siin laagris vana Franklini nõusolekul ja nüüd tegi Danny pere sama tema poja Hugh’ vaikival nõusolekul. Danny vanemad pojad, kellel oli oma pere, rändasid teistel teedel ega tulnud farmi. Tavaliselt ei lubatud ringirändajaid eramaadele, kuid farmirahvas tegi Smithidele erandi, sest nemad polnud mingid hulkuvad hipid, vaid ehtsad mustlased. Dannyl oli selle tõestuseks isegi reisipass olemas. See lubas Smithidel peatuda mustlastele määratud aladel, kuid Danny ei kasutanud seda võimalust. Isegi mõte külg külje kõrval elamisest täitis teda hirmu ja arusaamatusega.
Kuigi tema abielus pojad – ilmselt oma naiste sunnil – sõitsid ühest seesugusest kohast teise. Danny nägi selles traditsioonide reetmist. Järgmine samm oleks alalise kodu loomine. Sel juhul kaotaksid nad mitte ainult vabaduse, vaid ka eluviisi, mida mustlased on harrastanud Euroopas keskajast alates, mil nad saabusid siia Indiast, ja nagu legend räägib – eesotsas oma kuningaga valge hobuse seljas ja orkestri mürtsudes.
Peale soovitud vabaduse oli Hazelwoodi laagrisse asumisel veel see eelis,