seisis tänaval kellegi ratastega prügikonteiner, mis oli pärast tühjendamist jäetud hoovi tagasi veeretamata. Meredithil vedas ja ta otsustas selle ära kasutada. Ta vedas konteineri oma müüri äärde. Võttis siis kingad jalast ja surus need kohvrisse. Tal õnnestus kuidagi konteinerile ronida. Nüüd osutus probleemiks sirge kitsas seelik. Piisavalt lühike, et tõmmata endale rongis mehe pilku, kuid sportliku tegevuse jaoks liiga pikk. Meredith oli sunnitud selle puusadeni üles kergitama ja palus jumalat, et keegi ei näeks. Ta viskas diplomaadikohvri üle müüri ja see langes nahka kriimustades sillutatud rajale. Meredith vinnas ennast üle ja läks sama teed. See mõjus kostüümile halvasti. Sukkpükste põlvedele sigines kaks suurt auku. Meredith võttis kingad kohvrist välja ja hakkas neid jalga toppima, kui kuulis hüüdu:
„Mis tempe sa seal teed, Meredith?”
See oli tema naaber Doris Crouch. Kahe krundi vahelisele müürile ilmuv pea mõjus jubedalt, just nagu otsast ära raiutuna. Doris oli lühikest kasvu ja ilmselt seisis ta millegi peal, et üle aia vaadata. Tema ümar nöbininaline hallidest juuksekiharatest ümbritsetud nägu vaatas Meredithi üllatunult ja natuke laitvalt.
Meredith selgitas talle asjaolusid, mis sundisid teda niisugust üritust ette võtma.
„George teeb korralikku tööd,” vastas Doris automaatselt ja lisas: „Kui sul oli abi vaja, miks sa siis minu juurde ei tulnud? Barney oleks üle roninud ja su tagavärava lahti teinud.”
„Ma ei tulnud selle peale,” tunnistas Meredith.
„Siis oleks su sukad terveks jäänud,” ütles proua Crouch.
Meredith naeratas lepitavalt, avas värava ja veeretas konteineri tagasi endisele kohale. Lõpuks avas ta oma tagaukse ja astus kööki.
„Oma süü,” pomises ta endamisi. „Oleks pidanud sellele mõtlema.” Ei, ei olnud. Süüdi oli George Biddock, kes oleks pidanud hoiatama, et ta kavatseb sulgeda juurdepääsu eesuksele.
Meredith lülitas veekeetja sisse ja läks üles, et vahetada ebamugav kostüüm teksapükste ja sviitri vastu. Alla tulles mõtles ta Alanile helistada, aga lõi viimasel hetkel araks ja istus sohvale, põlved püsti ja kruus kuuma teed käes. Kuigi Meredith seda ei teadnud, polnud Alan kodus, et kõnele vastata. Ta oli läinud raudteevallile.
Alan Markby tõmbas teeserva ja parkis auto politseifurgooni taha. Otse tema ees oli vana viadukti kaar. See algas raudtee äärest puude vahelt ja teine ots kadus mäeveerule. Ehitis kerkis hämarusest nagu kurjakuulutav hiiglane, keda häirivad ümber jalgade sipelgate moodi ringi sibavad inimesed.
Sündmuspaiga kriminalistid olid terve päeva tegutsenud. Kaldanõlvale oli paigaldatud lisavalgustus, mis tõi põõsaste vahel esile iga oksa, rao ja lehe silueti. See muutis sündmuspaiga viimistletud kunstiteose sarnaseks ja kauniks.
Ent selle sisu polnud kaunis. Markby ohkas. Teda oli kutsutud säärastesse kohtadesse rohkem, kui ta suutis mäletada, kuid ta polnud siiani sellega harjunud. Paljud politseinikud olid töötanud enda jaoks välja immuunsüsteemi. Nad heitsid laiba juures töötades võllanalja. Markby teadis, et surnukuuritöötajad tegid sama. Ja kes võiks neid hukka mõista? Nad pidid kuidagi selle igapäevase jubedusega toime tulema.
Markby omakorda tundis ohvrite vastu aukartust. Võib-olla tulenes see vanapärasest anglikaanlikust kasvatusest, pealegi oli ta onu olnud kirikuõpetaja. Aga võib-olla oli ta lihtsalt liiga peps? Pärast kõiki neid aastaid? küsis ta endalt mõrudalt. Jäta! Siis mõtles ta, et võib-olla on ta kõigest sellest lihtsalt väsinud. See mõte üllatas teda ennastki, sest ta polnud iialgi kahetsenud oma elukutse valikut ja igas uues juhtumis leidis ta alati midagi huvitavat, mille kallal edasi töötada. Kuid ta pidi tunnistama, et enne edutamist, mis sundis teda suurema osa ajast laua taga istuma, meeldis töö talle rohkem.
Kui vastuoluline võib inimene olla, mõtiskles ta edasi. Alles hetke eest ma kahetsesin, et siin olen, ja nüüd kahetsen seda, et mind ei kutsuta kohale nagu endistel aegadel, päeval või öösel, igasuguse ilmaga, hoolimata isiklikest plaanidest. Võta end kokku! noomis ta ennast. Noh, igatahes on ta siin ja annab oma parima. Ta läks auto pakiruumist kummikuid võtma, et alla minna, kui teda peatati.
„Söör!” Keegi ronis kaldast üles ja astus üle paika piirava politseilindi. Puude vahelt välja ilmuv tume kogu oli Markbyle tuttav.
„Tere, Dave!” hüüdis Markby. „Ma pidin just tulema vaatama, kuidas teil läheb.”
„Laip on minema viidud,” ütles inspektor Pearce jopet pühkides. „Me ei teadnud, et te…”
„Pole midagi,” ütles Markby, jättes kõrvale kavatsuse kummikud välja võtta. „Mul polnudki tahtmist seda näha.” Ja lisas siis veidi humoorikalt: „See on sinu eesõigus, Dave.”
„Tänan,” ütles Pearce.
Markby ajas käe vihmakuue mahukasse sisetaskusse ja võttis sealt termose. „Ma tõin sulle kohvi.”
Pearce tänas taas, seekord innukamalt. Markby ootas, kuni inspektor oli joonud plasttopsist tubli sõõmu ja küsis: „Mis teil seal on?”
„Naine kolmekümnendates eluaastates. Kui auto kohale jõudis, oli laip hakanud kangestuma. Kui tohter ja fotograaf lõpetasid, oli ta juba päris kange. Tohter määras esialgseks surmaajaks millalgi üheksa ja kümne vahel eile õhtul. Me teame, kes ta on. Sonia Franklin, Hazelwoodi peremehe Hugh Franklini naine. Teda pussitati. Lahang täpsustab. Tapariista pole seni leitud. Siit otsimine on hullumeelsus. Meil tuleb oodata homseni, et päevavalgel korralikult jätkata. Tegelikult me olime lõpetamas.”
Markby surus Pearce’i igatsevat häält kuuldes muige maha. Dave kibeles koju naise Tessa ja õhtusöögi juurde. Õnnelik Dave! Vallalistel meestel nagu Markby pole kuskile kiiret, ent see pole mingi hüve. Ta küsis: „Kes ta leidis?”
„Must…” Pearce parandas kähku: „Ringi rändav mees Danny Smith. Teda tuntakse siin kandis hästi. Tal pole registrit, kuigi teatakse, et ta tegeleb mõnikord salaküttimisega. Tema ja ta pere on kaks korda aastas Hazelwoodi maadel laagris – peremehe loal. Abistab talutöödel. Ma ei usu,” ütles Pearce muiates, „et ta on terves elus pennigi makse maksnud, aga see pole meie mure, ega ju?”
„Tänu jumalale, ei. Mida ta rääkis?” Mis iganes see oli, tuleb seda hoolikalt kontrollida, ja Markby teadis, et õnnetu Smith satub automaatselt kahtlustatavate nimekirja.
„Ta räägib, et oli olnud teel oma laagripaika. Muud midagi,” ütles Pearce.
„Vean nael penni vastu kihla, et ta püüdis jäneseid,” torises Markby.
Pearce lubas enesele veel ühe muige. „Küllap vist. Aga ta ei tunnista seda. Ent kui ta ei mõtle välja mõnda muud süütut selgitust, peab ta seda lõpuks ikkagi tunnistama. Asi on selles, et ta tundis naise kohe ära, kuna oli teda farmis tihti näinud ja temaga rääkinud. Ta läks siit otse Hugh Franklini juurde. Hugh tuli siia, nägi seda oma silmaga ja helistas politseisse. Surnukeha leidmise ja Franklini helistamise vahet oli peaagu tund, mille jooksul Smith võis oma püünised ja lõksud kokku korjata ja sündmuskohal ringi trampida,” lõpetas Pearce süngelt.
„Kas Smith ei öelnud, miks ta ise kohe laiba leidmisest ei teatanud? See polnud ju Hazelwoodi maadel.” Markby esitas küsimuse, kuigi arvas teadvat vastust. Tema kogemuste järgi põhinesid rändrahva ja politsei suhted vastastikusel usaldamatusel. Danny oli otsustanud teatamise Hugh Franklini õlgadele veeretada.
„Ta räägib – ja ma kaldun teda uskuma –, et ta tahtis Franklinile esimesena teatada. Ta tunneb Franklineid lapsest saati ja arvas, et Hugh’l on parem kuulda seda sõbra suust kui politseinikult. Minu meelest võis see just nii olla,” arvas Pearce. „Rändrahvastel on omad ranged seadused. Smith ütleb, et kui see poleks olnud Sonia – või kui ta poleks laipa ära tundnud –, oleks ta teatanud otse politseisse, mitte farmi läinud.”
Markby nõustus. „Kuigi Smith oleks pidanud niikuinii farmi minema, sest seal on telefon. Kui tal just mobiili ei ole, milles ma kahtlen. Hazelwoodi farm peaks olema lähim punkt, kus elatakse.”
„Ma vaatasin kaarti…” Pearce rüüpas vahepeal