et on liblikas? Või liblikas, kes kujutab ette, et on inimene? Ruth teadis, et ta on reaalne inimene, et Lower Stovey on reaalne küla. See on olemas, sest on olemas mets. Sellise piina põhjus peab reaalne olema, ei saa olla midagi vähemat kui reaalsus.
Ruth läbis lühikese vahemaa väljapeetud kiirusega ja pööras vana sepikoja sissesõiduteele. Ta peatus, väljus ja taris tolmuimeja välja ning pani selle teerajale püstasendisse seisma nagu üksildase vahisõduri, et auto garaaži viia. Tal oli kavatsus tolmuimeja kohe tuppa toimetada, aga pärast seda, kui ta oli garaažiukse sulgenud ja tolmuimeja tagaukse juurde lohistanud, jättis ta selle millegipärast sinnapaika, läks väikese aia tagumisse serva ja jäi üle heki taamal paistvat Storey metsa silmitsema. Ta tegi seda sageli. Metsal oli tema üle mingi lummav mõju. See kiskus ligi. Selliste vihmaste ilmadega tundus see olevat veelgi lähemal. Selle tume massiiv asus nagu süvendis. See on nagu reoveekaev, mõtles Ruth, kuhu on kogunenud kõik halb, roiskunud ja häbiväärne.
Ruthi jalgealune oli märg ja rohi surus oma vesised sõrmed vastu ta pahkluid. Pärast lämmatavat kuumust oli vihm muutnud kõik värskeks ja jahedaks. Ka lõhn oli teine. Niiske mulla lõhn. Kopitanud lehtede lõhn. Kirikaia lõhn. Haualõhn.
„Ruth? Mida sa seal teed?”
Ruth võpatas ja pööras süüdlaslikult ringi. Tundus, et täna on päev, kus kõik kargavad kuskilt rohelusest välja. Ligustriheki tagant ilmus nähtavale Hester, kes oli seal märkamatult töötanud. Groteskse lilleseadena olid ta peod täis punaseid rabarberivarsi, kaks hiiglasuurte roheliste lehtedega.
„Ma kiskusin mõned välja, sest need olid hakanud liialt vohama. Pärast seda vihma hakkavad nad uuesti kasvama. Ma arvasin, et keedan õige rabarberi-ingverimoosi. Muidugi mitte nendest. Nendest teen ma midagi magussöögiks.”
Seda kuuldes hingas Ruth kergendatult. Neil oli niigi igat sorte moose rohkem kui suutsid ära süüa. Moosikeetmine oli üks Hesteri tänuavaldustest selle eest, et ta võib siin majas koos Ruthiga elada. Ruth ja Hester olid ammused sõbrad. Noorte neidudena olid nad õppinud koos, istunud poole ööni üleval, et rääkida kirjandusest, arutada ülikoolis liikuvaid kuulujutte, mõelnud hiilgavale tulevikule. Ja siin me siis nüüd oleme, mõtles Ruth. Kaks eite metsaserval, õpetajakarjäär selja taga ja ees – mis?
Tõepoolest – mis? Enne Billy Twelvetreesi elu segipaiskavat uudist oleks võinud öelda, et mitte midagi peale üksluise pensionipõlve. Millele pakuvad vaheldust mõned väljasõidud Oxfordi vanade päevade mälestuseks, või Cheltenhami, kus toimusid võiduajamised. Nad olid tagasihoidlikud kihlavedajad, pigem olid nad lihtsalt kaasa elajad, sest neile meeldis vaadata hobuseid ja seguneda rahvahulgaga, kus oli palju iirlasi, kes ei jätnud ühtegi kevadpidu vahele. Elevus oli nakkav. Londonis käisid nad harva. Linn oli täis ummikuid ja autotossu, kõnniteedel tunglesid näost kahvatud, tühja pilgu ja rusutud olekuga kiirustavad jalakäijad.
Selles polnud jälgegi rõõmsalt sagivast rahvahulgast. Kui Londoni elanikud üldse millestki teadlikud olid, siis möödavihisevast ajast. Ruth ja Hester olid jõudnud sellesse ikka, kus nad aja sunnile enam alluma ei pidanud.
Nad polnud alati eluaset jaganud, ent pidevalt ühendust pidanud. Hester polnud mehel olnud. Ruth oli abiellunud küpses eas. Ruthi abikaasa surm oligi toonud Hesteri Lower Stoveysse, alguses vaid paariks nädalaks, et lesele seltsiks olla. Tookord oli olnud suvi. Hester pidas veel õpetajaametit ja koolis oli parasjagu vaheaeg. Ent ta tahtis varem pensionile jääda. Tal oli saanud villand. Niisiis juhtuski, et Hester andis sisse lahkumisavalduse ja oli järgmise semestri lõpuks Lower Stoveys tagasi, et jääda sinna uue elukoha leidmiseni. Kujunes nii, et Vanast Sepikojast saigi ta alaline eluase.
Vahetevahel tunnistas Hester närvilise naerukihina saatel: „Jumala eest, Ruth, on juba ammu aeg, et sa mu välja viskaksid.”
Nendel puhkudel märkas Ruth sõbranna silmis hirmu. Ta teadis, mida Hester ootab ja kinnitas alati: „Rumalus, mida ma ilma sinuta peale hakkaksin?”
Siis ilmus Hesteri lihtsale, väljasviibimisest parkunud näole kergendus ja seesugustel õhtutel valmistas ta tänutäheks mõne eriti hõrgu roa. Ta oli väga hea kokk. Ruth ise oli kobakäpp, kelle pudingid vajusid ahjus kokku nagu pannkoogid ja kelle kookide lõikamiseks läks vaja leivanuga. Seetõttu oli Hester võtnud ohjad köögis oma kätte. Aga mõnikord ei osanud ta piiri pidada. Prantsuse kastmed ja hõrk liha, millele järgnesid kreemid või besee, olid muidugi väga maitsvad, ent mõnikord igatses Ruth tavaliste vorstide ja kartulipudru või traditsiooniliste ubadega röstsaiade järele.
„Rabarberikook oleks suurepärane,” ütles ta nüüd.
Hester lõi näost särama. „Seda pead sa saama. Ma löön ainult lehed maha ja viin kompostihunnikusse. Need on mürgised, kas tead.” Ta raputas vihmavarju-sarnast rabarberit Ruthi suunas.
„Rabarber?”
„Ainult lehed. Mitte varred. Lehti ei tohi süüa.”
„Kes neid tahakski süüa?” kõlas Ruthi loogiline küsimus.
„Sind üllataks, mida kõike inimesed ei tee,” ütles Hester pahaselt. „Mäletad seda kisa aiandusnäitusel paar aastat tagasi, kui üks ütles, et rabarber on puuvili ja teine kinnitas, et aedvili. Siis ütles see esimene – kes see oli? vist Evie pubist –, et rabarber ei saa olla aedvili, kuna sellest valmistatakse magustoitu. Nad lahendasid probleemi lõpuks sellega, et liigitasid selle omaette klassi.”
Ruth naeratas talle. Mitte ainult Hesteri kokakunst ei teinud temaga koos elamise meeldivaks. Ta jagas ka majapidamis- ja autokulusid, mis kulus marjaks ära. Ja ta oli heaks sõbraks, kellega sai õhtuti juttu vesta ja lõõgastuda. Ruth oli Hesterisse kiindunud, ja kuigi see puudutas aega, mida ta unustada püüdis, oli tal Hesteri ees võlg, mida ta iialgi tasuda poleks suutnud. Ta oli pärandanud Vana Sepikoja Hesterile – juhul, kui ta peaks enne teda surema. See oli õiglane tegu, ja pealegi polnud tal teisi lähedasi. Mitte kedagi, kellele midagi pärandada.
„Mida sa seal vaatad?” küsis Hester oma kohmakates kamassides elegantselt tema poole paterdades. Ta jämedast riidest lotendavad püksid, niisked ja määrdunud, laperdasid säärte ümber.
„Stovey metsa.”
Järgnes hetk vaikust. Siis küsis Hester karedal häälel:
„Miks?”
„Vana Billy Twelvetrees käis kirikus ja ütles, et sinna sõitis politseiauto. Keegi olevat leidnud kondid.”
„Looma,” ütles Hester.
„Ei, inimese.”
„Vana Billy võis eksida.”
Ruth raputas pead. „Mingisugune politseiametnik ja tema sõbratar käisid vana kiriklat vaatamas. Naine tuli kirikusse ja hiljem ühines ka mees meiega ning rääkis, et leiti iminluid. Kahjuks kuulis vana Billy seda pealt.”
Hester astus lähemale ja kinnitas tuliselt: „Need on igivanad. Sa tead küll, kui vana on vana karjatee. Ja see viib läbi metsa. Mõni metsloom kaevas välja mõne keskaegse talupoja või mustlase säilmed, küll sa näed.”
Ruth pöördus tema poole ja naeratas taas. „Jah, Hester, küllap on sul õigus. Tead, ma ei saa midagi parata, aga korraks käis mul peast läbi mõte, et nad võisid leida Simoni.”
Nad vaatasid teineteisele pikalt otsa. Siis jõudis Hester end koguda ja ütles: „Rumalus.”
„Aga ta peab ju kuskil olema, eks?” ütles Ruth.
„Ta ei pea tingimata selles neetud Stovey metsas olema!”
Nad olid selle üle varemgi vaidlenud. Ruth loobus, mitte sellepärast, et Hesteril oleks õigus, vaid sellepärast, et temal, Ruthil, oli õigus, kuid tal pole vaja Hesterit ega kedagi teist nõusse saada.
Nad läksid tuppa. Ruth lasi Hesteril köögis tegutseda ja vaatas, kuidas ta kraani all rabarberivarsi pesi.
„Ära arva, et neid pole pärast vihma vaja pesta,” ütles Hester nimelt, et mitte puudutada sünge leiu teemat.
Aga Ruthi mõtteid polnud nii lihtne sellelt eemale juhtida. Ta ütles Billy Twelvetreesile mõeldes: