tuleb hiljem. Mitte seetõttu, et vanemad ei tahtnud saata teda kodust kaugele. Nii oli kena mõelda, aga see ei vastanud tõele. Kui nad oleksid seda õigeks pidanud, oleksid nad saatnud Ruthi mõnesse erakooli. Aga nad leidsid, et laps peaks käima alguses Lower Stovey kirikukoolis. Võimalik, et sellele mõttele aitas kaasa ka kokkuhoid õppemaksu ja igapäevaste transpordikulude pealt. Aga vikaar uskus (rohkem kui ta naine, kes tundis küla paremini kui tema), et nii Ruthil kui ka külalastel oleks vastastikusest suhtlemisest üht-teist õppida. Veel enam – külalaste vanemad näeksid, et vikaar ja tema abikaasa on samasugused inimesed nagu nemad, et nad kuuluvad nende hulka.
Mida nad muidugi ei olnud ja mis polnud ka võimalik, mõtles Ruth pahuralt. Neli aastat Lower Stovey kirikukoolis olid olnud Ruthi jaoks masendavad. Head kavatsused ei saavutanud alati häid tulemusi. Ta oli algusest peale tõrjutu ja teised lapsed suhtusid temasse põlglikult. Tema kõnepruuk oli peenem. Ta isa ei teinud kehalist tööd. Ta oli pühamees, kes istus oma kabinetis ja luges raamatuid. Koolis kordasid lapsed Ruthi kuuldes oma vanemate sõnu, nagu oleks püha isa rohkem nagu vana naine. Nad leidsid selle naljaka olevat.
Aga tema naine oli olnud hoopis midagi muud. Ruthi ema oli olnud preili Fitzroy – viimane selles liinis. Ta oli kasvanud üles häärberis (praegu jõukate vanurite pansionaat). Vanemad külaelanikud eirasid ta abielu ja kutsusid teda jätkuvalt preili Maryks. Vikaari abikaasa juhtis autot, mida ükski külanaine viiskümmend aastat tagasi ei teinud. Ta sõitis sellega korra nädalas Bamfordi, et lasta juukseid pesta ja soengusse sättida, ja kaks korda aastas rongiga Londonisse, kus ta – nagu külarahvas aupaklikult sosistas – laskis teha soengu Harrodsi ilusalongis. Külanaised tegid üksteisele ise püsilokke, mis tõmbasid niiske ilmaga krussi ja nägid välja nagu oleks nende kandja elanud üle tugeva elektrilöögi.
Ruth oli olnud esimesel koolipäeval jahmunud, kui keskpäeval öeldi, et nüüd on lõunatund ja kui tal pole toitu kaasas, võib ta minna koju ja tulla kella kaheks tagasi. Kiriklas söödi tugevat toitu õhtul. Ruth tekitas teistele palju nalja, kui ütles: „Ah te mõtlete kergeid suupisteid.” Ta võis öelda ka „päevane eine”, sest vikaar noris taoliste pisiasjade kallal. Igatahes oli see üks Ruthi faux pas’dest, mida tal ei lastud kunagi unustada.
Sel esimesel päeval pandi Ruth istuma Dilys Twelvetreesi kõrvale ja teda häiris kummaline lõhn, mida sellest lapsest õhkus. Hiljem sai ta teada, et see on praekartuli ja kapsa liisunud lehk, mis oli imbunud ta riietesse, mida harva pesti. Nagu Dilyst ennastki. Üldiselt saatsid vanemad lapsed kooli puhtalt ja kasitult, poisid sõjaväelaslikult lühikeseks pügatud juustega, tüdrukutel peas tihedalt punutud patsid. Aga Twelvetreesid, nagu Ruth peagi avastas, polnud nagu teised perekonnad. Teised külaelanikud pidasid neid ebausaldusväärseteks ja seltsimatuteks. Nad olid otsekui väljatõugatud ja Ruth mõtles tihtipeale, kas õpetaja pani kaks väikest tüdrukut kõrvu istuma sellepärast, et erineval moel tõrjutud lastest võiksid saada sõbrad. Kui nii, siis see ei toiminud. Dilys võis olla üks „Twelvetreeside kambast”, kuid ta tundis algusest peale Ruthi vastu põlgust.
Sama kooli vanemates klassides käisid ka Sandra ja noor Billy (keda juba siis nii kutsuti) Twelvetrees. Ruthil polnud suurt pistmist noore Billyga, kes oli kümneaastane lahke loomuga seanahavedaja. Sandra ja Dilys olid alatoitunud ja halvasti riides. Dilys halvemini, kuna kandis Sandra vanu asju, mis olid juba enne kellegi vanad. Ühel päeval ilmus ta kooli Ruthi eelmise aasta puuvillakleidis, mis oli talle kiriku vanakraamilaadalt mõne penni eest ostetud. See oli pihast kitsas ja teist värvi, kus alumist serva oli järele lastud. Ruthil oli olnud piinlik, kuid Dilyses tekitas see vaid vihkamist ja ta valas rohelist värvi Ruthi suure vaevaga maalitud vastvalminud pildile kuninganna kroonimispidustustest. Talvel kandsid õed varrastel kootud päkapikumütse. Nende jalanõud olid alati puhastamata, rääkimata hammastest. Seetõttu, mõtles Ruth praegu nukralt, on mul siiani suus oma hambad ja vaesel Dilysel proteesid.
Kuid Dilyse ja Sandra juures oli veel üks asi, mis Ruthi lapsena salaja võlus ja samas hirmutas. Nimelt ilmusid nende kätele ja jalgadele aeg-ajalt imelikud sinised plekid. Need polnud kukkumisest või põlve kriimustamisest mänguplatsil. Need olid pikad ja kitsad ning ilmusid kobaratena. Ruth ei söandanud nende kohta Dilyselt pärida.
Kuidas võis isa arvata, et ma sobin Lower Stovey algkooli, imestas Ruth praegu ja mitte esimest korda. Õpetajad olid olnud ta vastu lahked, ent tegid asja sellega veelgi hullemaks, sest teised narrisid teda pailapseks ja pugejaks. Oli tõsi, et Ruth käitus alati korralikult. Ta ei saanud teisiti. Ta oli vikaari tütar ja pidi olema nagu ta emagi, teistele eeskujuks. Milliseks eeskujuks? Viieaastaselt ei saada sellest aru. Ruth tõlgendas seda niimoodi, et tuleb teha, mida kästakse ja rääkida tohib ainult siis, kui selleks luba antakse.
Algselt pidi ta jääma Lower Stovey kirikukooli kuni üheteistkümnenda eluaastani. Aga ühel päeval, kui ta oli üheksane, kordas ta koolist koju jõudes süütult uusi sõnu, mida oli hommikul mänguplatsil kuulnud. Need sõnad (Ruthil polnud aimugi, mida need tähendavad) olid ilmselt nii sobimatud, et ta võeti kohe koolist ära. See päev, mil ta viimast korda kooliväravast välja astus, oli üks õnnelikemast ta elus.
Pärast seda saadeti ta noorele eale vaatamata internaatkooli Dartmooris, mis oli igast küljest tuultele avatud ja mis võistles oma range režiimi poolest sealse kurikuulsa vanglaga.
Sellest alates käis ta kodus ainult pühade ajal, hiljem ülikooli vaheaegadel. Ema mainis oma kirjades mõnikord külasündmusi, mis puudutasid Ruthi endisi koolikaaslasi. Sandra abiellus sõjaväelasega ja kolis välismaale – asi, mida oli raske ette kujutada. Ka Dilys oli abiellunud, ent mees jättis ta aasta pärast maha. Ta oli kolinud tagasi vanemate juurde, mis neile igati sobis, kuna proua Twelvetrees (kes kannatas samuti aeg-ajalt nende imelike sinikate all) ei saanud haigete jalgade tõttu kodust välja. Ta suri üsna varsti ja Dilys jäi vana isa majapidamist hooldama. Ja justkui oleks ta abielu mööduv episood, millest ei tasunud rääkidagi, ei kõnetanud keegi teda abikaasa nime järgi ja temast sai taas Dilys Twelvetrees.
Selline oli asjade seis, kui Ruth ja tema abikaasa umbes kaksteist aastat tagasi Lower Stoveysse naasesid. Tema mõlemad vanemad olid selleks ajaks surnud. Kiriklast oli saanud Muriel Scotti ja Rogeri eravaldus. Roger oli toona ohjeldamatu kutsikas, kelle kohta perenaine kinnitas, et ta rahuneb vanemaks saades maha. Aga kus sa sellega! Vanemaks saades kaotas Roger selle vähesegi koeraaru, mis tal võis kunagi olla. Kool oli sulgemise äärel. Aga millegipärast tundis Ruth sel hommikul, kui Dilys kutsumata ta ukselävele ilmus, peaaegu et rõõmu. Vähemalt üks asi polnud külas muutunud. See oli täpselt samasugune. Ruth arutles, kas Dilys teda salamisi ikka veel põlgab.
viis
Dave Pearce seisis vannitoas peegli ees, suu nii pärani kui võimalik, sooritades seejuures seeria väändeid ja venitusi, et uurida ühte oma hammast. Peegel oli ebamugavalt paigutatud – Dave’i jaoks liiga madalale. Kui see oleks kõrgemal, ei ulataks Tessa ennast korralikult vaatama. See tähendas, et Dave pidi laskma põlved lõnksu ja selles asendis oli raske püsida. Samuti nappis valgust. Kui Dave peeglile lähemale koogutas, muutis hingeõhk selle uduseks ja ta ei näinud midagi. Ta ajas sõrme suhu, sikutas alumist huult, väänas pea küljele ja moonutas nägu nii, et see oleks toonud talle grimassitamisvõistlusel esikoha. Hammas tundus olevat korras. Miks siis, kui ta selle poolega sööb või joob midagi liiga kuuma või külma, on tal tunne, just nagu oleks talle tuline ora lõualuusse torgatud?
Dave loobus uuringutest ja lõpetas raseerimise. Peaks tööle minnes hambaarsti juurest läbi astuma ja aja kinni panema. Ta klobistas trepist alla. Kui ta jõudis esikusse, avanes välisuks ja sisse astus Tessa, näost õhetav, vedades enda järel tõrksat pruunilaigulist segatõugu linnukoera.
„Ma käisin Henryga jalutamas,” teatas ta tähendusrikkalt.
„Ma ütlesin, et lähen ise,” poetas Pearce hädise vabanduse.
„Ütlemisest ei aita. Ma juba kartsin, et sa ei tulegi vannitoast välja. Ma tegin temaga tiiru mänguväljakul. Aga õhtul pead sina teda jalutama. Siis on sinu kord!”
„Hästi, ma lähen!” Pearce hakkas kannatust kaotama. Henry vajus põrandale, asetas pea käppadele, pööritas silmi ülespoole ja jäi oma omanikke silmitsema.
„Ma tean, miks