Tallinnas…”
„Kui sa tahad minu köögis töötada, siis kõigepealt puhastad seda,” ütles Max. „Siis vaatame.”
Ruudi mõtles tõsiselt, et pöörab sealsamas ringi ja kõnnib Restauracja Maxist välja, astub tagasi Florian´skale, kõnnib jaama ning sõidab esimese rongiga sellest väikesest saastatud linnast minema, aga raha oli vähe, töökohaga käis kaasas restoraniga samas majas kümnendal korrusel asuv toake ja üldse oli ta selleks hetkeks reisimisest tüdinud, nii et ta võttis mopi, kinnitades endale, et see on ainult ajutiselt, ja kohe, kui tal on piisavalt raha, asub ta otsima kööki, kus teda hinnataks.
Ta lükkas moppi kaheksa kuud, enne kui pani Stasia, Maxi hirmuäratav peakokk, teda toidu ligigi lasi. Selleks ajaks oli võitlus tema ja väikese kipras naise tahtejõu vahel arenenud nii kaugele, et ta oli nõus Maxi köögist lahkuma vaid jalad ees.
Tagantjärele pani ta ka ise imeks, et oli nii palju välja kannatanud. Ta oli samamoodi alustanud Tallinnas Sergei juures, türklase juures ja Suure Roni Vilniuse kohutavas köögis, aga pani Stasiaga oli see kuidagi närvesöövalt isiklik, just nagu oleks see vana naine võtnud tema murdmise oma elu eesmärgiks. Pidevalt kostis lõugamist. „Too seda, too toda. Puhasta seda, puhasta toda. Kas see on sinu meelest puhas, balti ahv? Kähku, kähku. Ära jookse mu köögis! Kiiremini! Kiiremini!”
Kahtlemata polnud ta seal ainus, kes pani Stasia raevu tunda sai. Pani Stasia kohtles kõiki võrdselt. Ta üks puusaliiges oli deformeerunud ja käies toetus ta mustale lakitud süsinikkiust kepile, mis oli peenike nagu pliiats ja tugev nagu kandetala. Kõik, isegi Max, olid mingil hetkel kuulnud pani Stasia kepi vihinat, enne kui see sujuva kaarega nende säärelihaseid tabas.
Kokandusmaailmas üldiselt arvestati sellega, et väljapaistvad peakokad võivad olla vägivaldselt tujukad, ning kui keegi tahtis nende käe all õppida, tuli tal välja kannatada kõikvõimalik sõim ja füüsiline vägivald. Türklane, kes oli silmapaistev kokk, oli Ruudi kord üleküpsenud spargliportsu eest ainsa hoobiga pildituks löönud. Pani Stasia ei olnud väljapaistev kokk. Ta oli asjalik kokk, kes töötas väikeses Poola restoranis. Aga miski tema raevus äratas Ruudis tukkunud vastupanu, mis väitis nüüd, et see vastik vanaeit ei aja teda oma köögist välja, ei suuda teda murda.
Nii et ta pesi põrandat ja nõusid ja puhastas, nahk ta kätel punetas ja lõhenes ja veritses, jalad aga valutasid nii, et mõnel õhtul suutis ta vaid vaevu oma pööningukorruse ubrikusse ronida. Ta jätkas, keeldudes alla andmast.
Pani Stasia tajus, et tema köögis on vallandumas ühe-mehe-mäss, ning keskendus Ruudile. See tegi ta ülejäänud töötajate seas populaarseks, sest nende elu läks pisut kergemaks.
Ühel päeval ajas pani Stasia teda mingi kujutletava vea eest taga isegi enda kohta harukordse raevukusega, lonkas ta kannul üllatava kiirusega ning peksis oma kepiga ta pead ja õlgu. Üks vihisev hoop lõhestas ta vasaku kõrvalesta ja jättis ta sellest kõrvast mitmeks tunniks kurdiks. Üks kokkadest jooksis söögisaali ja ütles Maxile, et pani Stasia tapab Ruudit, kui aga Max midagi ette ei võtnud, läks kokk ukse juures oleva telefoni juurde ja helistas politseisse, kus aga leiti, et nende oskused leiavad sel õhtul mujal paremat rakendust, ega vaevutud väljakutsele reageerima.
Max leidis Ruudi mõne aja pärast restorani kõrvalt põiktänavast kükitamast, valge kuue õlg ja varrukas vereplekilised.
„Sul oleks parem lahkuda,” ütles Max talle.
Ruudi vaatas omanikule otsa ja raputas pead.
Max uuris teda mõne hetke, noogutas siis ja sirutas käe, et ta püsti aidata.
See jätkus ja jätkus, kuni Ruudi ühel õhtul pärast sulgemist põrandat pesi, pani Stasia peaaegu hääletult tema selja taha hiilis ja kepi tõstis, Ruudi aga ringi pööras ning enda poole vihisevast kepist kinni haaras; pani Stasia kägises ja rabeles ja vandus ja püüdis keppi lahti rebida peaaegu terve minuti. Lõpuks ta lõpetas rabelemise ja vandumise ning ainult vaatas Ruudit oma kuumade, vihaste silmadega.
Ruudi lasi kepi lahti, pani Stasia kahmas selle tagasi ning seisis ja vaatas teda veel mõne hetke. Pööras siis ringi ja trampis läbi köögi väljapääsu poole.
Järgmisel hommikul tervitas Max Ruudit uudisega palga- ja ametikõrgendusest.
Mitte et see oleks sisuliselt midagi muutnud. Ta pidi endiselt pesema ja puhastama ja tooma ja viima ning endistviisi taluma pani Stasia raevu. Ent nüüd eeldas pani, et ta ka kokkamist õpiks.
Pani Stasia karistas teda iga vähimagi vea eest. Kord pani ta, kurnatusest peaaegu teadvust kaotamas, värske pundi salatilehti samasse kaussi mõne minuti eest juba ette valmistatutega ja pani nuhtles teda halastamatult. Aga ta õppis. Esimese asjana seda, et kui ta tahtis jääda pani Stasia kööki, tuli tal unustada neli aastat kestnud rännak mööda Balti mere kallast. Asjad, mida ta oli õppinud türklaselt ja teistelt peakokkadelt, kelle juures ta oli töötanud, ei tähendanud selle väikese vana naise silmis midagi.
Vähehaaval, kuu kuult jäid pani rahulolematusepursked harvemaks, kuni ühel päeval, peaaegu poolteist aastat pärast seda, kui ta Restauracja Maxi uksest esimest korda sisse astus, lubas pani Stasia tal ühe roa valmistada.
Mitte et seda oleks serveerimisel kasutatud. Pani Stasia valmistas ise sama roa, see saadeti restorani, ning siis asus ta Ruudi katsetust maitsma.
Ruudi jälgis teda ja märkas, et kogu köögis oli järsku väga vaikseks jäänud. Ta vaatas ringi ja leidis, et on haaratud filmihetke, nagu ta seda nimetas. Köögis jälgisid kõik pani Stasiat. Isegi Max, kes seisis söögisaali viiva ukse juures. Filmis, mõtles Ruudi, on see hetk, mil kogenematu kollanokk viimaks pälvib oma õpetaja vastumeelse tunnustuse. Ent ta teadis, et elu pole film ning et pani Stasia sülitab toidu kahhelplaatidele ja peksab ta vaeseomaks.
Tegelikkuses kattusid elu ja film ainult selles, et pani Stasia pööras ringi, toetus kepile ja põrnitses pealtvaatajaid. Võib-olla, ütles ta neile lõpuks, et kaalub edaspidi võimalust lubada Ruudil oma koerale süüa teha.
Kogu meeskond plaksutas. Ruudi ei kuulnudki neid. Hiljem ta mõtles, et oli ainsana märganud, kui vanana pani Stasia tol hetkel oli tundunud.
Pani Stasia suri samal suvel ja Ruudi lihtsalt võttis üle. Polnud mingit ametlikku teadet Maxi poolt või uut lepingut või üldse midagi. Isegi mitte palgakõrgendust. Ta lihtsalt päris köögi. Tema ja Max olid matustel ainsad leinajad.
„Ma ei saanud kogu selle aja jooksul temast mitte midagi teada,” ütles Ruudi, kui nad jälgisid, kuidas kirst hauda lasti.
„Ta oli mu ema,” ütles Max.
Gliwices sadas lund, laiad valged räitsakad langesid aeglaselt kollakate pilvedega täidetud taevast. Kohalikku rongi Strzelce Opolskiesse tuli tal kaks tundi oodata.
Väike lõgisev rong oli täis saksa aktsendiga poola keelt või poola aktsendiga saksa keelt kõnelevaid sileeslasi. Kupeekaaslasi huvitas, miks ta oli otsustanud Hindenbergi külastada, aga ta rääkis saksa keelt tugeva eesti aktsendiga ning vähemalt ta reisikaaslaste seas näis olevat levinud arusaam, et baltlaste teod on ettearvamatud.
„Ma olen puhkusel,” ütles ta neile. „Ma tahan Hindenbergi näha.”
Mõte eestlasest, kes tahab näha Hindenbergi, tundus nii uudsena, et vabandas peaaegu kõik muud veidrused, ning sellele ta oligi lootnud.
Mõne kilomeetri kaugusel Gliwicest jooksis kamp poola poisikesi piki raudteed ja loopis rongi kividega. Keegi ei pööranud sellele erilist tähelepanu; pigem olnuks ebatavaline, kui Poolas rongiga sõites ei oleks keegi sind millegagi loopinud, sulle sillalt midagi kaela kukutanud või midagi sinu ette rööbastele seadnud. Ruudi oletas, et see oli kuidagi seotud poolakate vimmaga Liini vastu, aga poolakate vimm Liini vastu oli keeruline asi ning poolakatel jätkus neil päevil vimma nii paljude asjade vastu, et kindel ei saanud selles olla. Võib-olla oli see lihtsalt mood, üks neist neurootilistest hoogudest, mis kultuuris vahel välja lõid, just nagu liftikatusel