Euroopa sügis. Dave Hutchinson

istusid nad tööpinnal, lisasid bitterile toonikut, valmistades nii joogi, mida tšehhid nimetasid „betooniks” ja jõid teineteise terviseks.

      „Na zdravi,” ütles Jan oma klaasi tõstes.

      „Cheers.” Ruudi vaatas kella. Kümme minutit üksteist läbi, lärmi oli söögisaalis aga juba nagu staadionil olulise jalgpallimängu ajal.

      Jan tühjendas klaasi ja pühkis käsivarrega otsaesist. „Ma olin unustanud, kui lõbus see on.”

      Ruudi muigas. „Kohti vahetada ei taha?”

      „Mis?” Jan naeris ja viipas klaasiga Hobarti suunas. „Et tagasi selle asjanduse peale? Ma töötasin sellega aastaid just selle nimel, et ei peaks seda enam kunagi tegema.” Ta valas mõlemad klaasid jälle täis. „Aga ma olin päris osav.”

      „Jah, muidugi.”

      Jan tõstis klaasi, lausus toosti ja rüüpas klaasi tühjaks. „Olin küll. Tõsiselt.” Ruudi vaatas nelja kandikutäit tasse, taldrikuid ja söögiriistu tööpinna otsal ja noogutas tähendusrikkalt.

      „Ei,” ütles Jan ta pilku jälgides.

      „Miks mitte?”

      „Need on juba puhtad. See poleks õige asi.”

      Ruudi kehitas õlgu. „Mis vahet seal on?”

      Jani näole ilmus salakaval naeratus. „Viiskümmend krooni?”

      Viiskümmend krooni oli Ruudi päevapalk, aga mida kuradit, oli ju vana-aastaõhtu. „Hea küll.”

      „Hästi.” Jan hüppas tööpinnalt maha. „Sina enne.”

      Nad jagasid kandikute sisu võrdselt kahe korvi vahel ning Jan seisis Ruudi kõrval, käekell näo ette tõstetud. „Valmis olla, tähelepanu, läks!”

      Siin oli vaja kindlat rütmi, pidi pöörama end puusadest ja mitte jalgu liigutama. Tassidel põhjad ülespoole ja konveierilindi ogade otsa, siis virn taldrikuid sülle ja sealt ükshaaval serviti ogade vahele. Ruudil õnnestus see hästi. Kui ta oli ühe kandikutäie nõusid masinasse saatnud, hakkasid tassid teiselt poolt välja tulema, ta pidi sinna sörkima ja need maha tõstma, siis võtma taldrikud ja riita laduma. Siis jälle tagasi järgmist kandikutäit masinasse laduma.