„Siin see on, Rocco. Tere tulemast perekonda.”
Ruudi vaatas kaarti. See oli pärast printerist tulemist veel soe. Esiküljele oli reljeefselt pressitud tema foto, ühel lühemal küljel läikisid kuldsed klemmid, ja veel oli kaardil nimi „Rocco Siffredi”. Ta kergitas kulmu. „Aitäh sulle,” ütles ta Hazelile.
„Tubli tüdruk,” ütles Fabio. „Ma teadsin alati, et sinu peale võib loota. Kas ma ei öelnud, et Hazel aitab meid välja, Rocco?”
„Te mainisite seda, härra Rausching,” vastas Ruudi.
„Noh, nii.” Fabio võttis oma kohvri. „Ma jään sulle teene võlgu, Hazel. Suur tänu.”
„Pole midagi, härra Rausching. Ma aitan hea meelega.”
„Niisiis. Me kohtume veel. Rocco? Kas läheme? Mida kiiremini me sellega ühele poole saame, seda kiiremini pääsed tagasi Diana juurde.”
„Danuta,” ütles Ruudi, märgates Fabio silmis nurjatut läiget.
„Danuta?” küsis Fabio süütult. „Vabandust. Ma oleksin võinud vanduda, et sa ütlesid Diana.”
Ruudi raputas pead. „Danuta, härra Rausching.”
„Roccol on pruut,” kuulutas Fabio Hazelile demonstratiivse sosinaga.
„Õnnelik Rocco,” ütles Hazel. Ta naeratas Ruudile.
„Siiapoole, Rocco,” ütles Fabio, osutades ühele treppidest. Ta viipas Hazelile hüvastijätuks.
Poolel teel trepist üles seadis Ruudi end Fabiole hästi lähedale ja ütles väga, väga vaikselt: „Rocco Siffredi oli pornotäht.”
„Oli või?” vastas Fabio niisama vaikselt. „Ah, noh.”
Trepp viis ümber kogu teise korruse jooksvasse koridori, mille välimisele küljele jäid aknad, sisemisele aga numbritega uksed. Fabio juhatas ta ukseni, millel oli number 73, võttis välja magnetkaardi, pistis selle lugerisse ja avas ukse.
Ukse taga oli hubane väike kabinet: laud, mõned tugitoolid ja üks neist määratlematutest potitaimedest. Riiulikestel oli fotod Fabiost, kes hoidis vabaõhutingimustes ümbert kinni matsakal nukrailmelisel naisel. Alpides. Kusagil soojas kliimas laeva pardal. Näis, nagu Vormel 1 võistlustel.
„Proua Rausching?” küsis Ruudi.
„Hannelore,” kinnitas Fabio. „Olgu ta õnnistatud.”
„Kui kaua te juba siin töötate?”
Fabio vaatas teda hetke, aga kui kabinetis olid pealtkuulamisseadmed ja keegi neid jälgis, siis võis see tunduda õigustatud küsimusena. „Umbes kaheksateist kuud, väikeste vahedega.”
Ruudi noogutas. Noh, see oli huvitav. Vähemalt seletas see, miks Fabio sageli Krakovist puudus.
„Aga noh,” ütles Fabio. „Sea end siin hetkeks mugavasti sisse. Ma pean siinsamas koridoris korraks ühe kolleegi juurest läbi hüppama. Ma tulen kohe tagasi.” Ja ta lahkus kabinetist.
Rudi seisis ja vaatas umbes minut aega suletud ust, kui Fabio oli ära läinud. Ta märkas üllatusega, et oma esimeses tõelises Olukorras tundis ta end nagu laps, kelle isa on tööle kaasa võtnud.
Eelmisel kuul oli Fabio teda peaaegu terve nädala mõtteteradega kostitanud. Üks neist oli: „Vaenulikul territooriumil viibides eelda alati, et sind jälgitakse.” Sellest lähtudes otsustas Ruudi käituda nagu Rocco. Tüdinud, pisut nördinud sellest, et ta kutsuti ära Danuta juurest (kellel olid Ruudi ettekujutuses lühikesed heledad juuksed ja hunnitu büst, lihtsalt kui keegi peaks küsima). Ta kõndis kabinetis ringi. Ta vaatas uuesti fotosid. Fabio ja… kes? Proua Fabio? Vabakutseline, kes vastutasuks sündmusterohke puhkusereisi eest Euroopas poseeris mõnel fotol? Raske öelda, kuid ta ei uskunud proua Fabio olemasolusse. Ta kahtles, et keegi kannataks Fabiot nii pikalt välja, et temaga altari ette minna.
Ta läks istus Fabio laua taha ja proovis pöördtooli. Ta viipas käega Fabio monitori suunas ja see käivitus, näidates taustapildina armetu välimusega pärsia kassi. Midagi muud polnud tal mõtet teha. Ta ei teadnud Fabio paroole. Ent isegi kui ta oleks teadnud ja Fabio oleks erialaseid reegleid trotsides hoidnud konsulaadi arvutis midagi huvitavat, siis oleks see šifreeritud, kõik muu aga kuuluks härra Rauschingi legendi juurde. Oma legendi arendamiseks võiks olla kasulik seda vaadata, kuid turvasüsteemid jälgiksid ja paneksid imeks, miks ta seda vaatas.
Ruudi heitis pilgu kellale. Fabio lahkumisest oli möödas kümme minutit. Ta tõusis püsti ja läks suitsuklaasist kohvilaua ümber seatud tugitoolide juurde. Laual olid mõned Poola elustiili-ajakirjad, ta istus ja lehitses ühe neist läbi, retseptide osa pani ta pead vangutama. Ta vaatas oma külastajakaarti, mis tal paelaga kaelas rippus. Rocco Siffredi. Ta vangutas uuesti pead.
Möödus veel kümme minutit. Uks avanes. Ruudi tõstis pilgu ajakirjalt, mida ta oli lugenud, kuid Fabio asemel nägi ta uksel seismas kaht kiilaks aetud peaga meest, kes kandsid ühesuguseid ülikondi. Neil oli selline ilma kaelata välimus, mis on omane steroidide väärkasutusest elukutse teinutele, ja kummalgi oli ühes kõrvas juhtmeta sideseade.
Ruudi naeratas ebakindlalt.
Nad olid väga viisakad. Nad võtsid ta riided. Nad panid ta kongi, akendeta betoonkuupi küljepikkusega neli meetrit, mille ainsaks sisustuseks olid äravooluava keset põrandat ja purunemiskindel klaaskuppel laes, milles lakkamatult põles valgus.
Ruudi istus pikki ajavahemikke põrandal. Kui see palja tagumiku all liiga külm hakkas tunduma, kõndis ta kongis ringi. Ta kaotas ajataju, kuid ta ei muretsenud. See kõik oli eksam.
Ta kirus ennast, et polnud sellest kohe aru saanud. Oli naeruväärne mõelda, et Fabio veab ta ilma igasuguse ettevalmistuseta üle piiri. Järelikult oli see eksam. Oli naeruväärne mõelda, et selline tüüp nagu Fabio suudaks end piirivalvuritest mööda rääkida. Järelikult pidid piirivalvurid teadma, millega tegemist. Oli naeruväärne mõelda, et Fabio võis Liini konsulaadis segamatult ringi askeldada. Järelikult pidid kõik teadma, millega tegemist. Just nagu lugu Maxi nõbuga, oli see närvide ja iseloomu proovilepanek. Nüüd tuli tal vaid siin istuda ja oodata eksami lõppemist ning siis võis ta Restauracja Maxi tagasi minna.
Ta mõtles seda senikaua, kuni Liini julgeolekumehed teda väga professionaalselt uputama hakkasid.
Mingil hetkel anti talle selga panemiseks oranž dress, aga ta ei saanud aru, mis see on, ning keegi pidi aitama tal riietuda. Siis aidati tal – sugugi mitte liiga jõhkralt – minna mööda koridori väiksesse tuppa, kus olid laud ja kolm tooli. Ühel toolil istus juba argiselt rõivastatud, ebamäärases keskeas mees. Ruudil soovitati istuda tema vastu. Kolmandal toolil istus keegi suur ja rõõmutu.
Ruudi ja keskealine mees vaatasid tükk aega teineteisele üle laua otsa. Ruudi jalad valutasid, ta ei saanud värisemisest lahti ja vahepeal tundis ta kaaluta olekut.
„Minu nimi on Kaunas,” ütles keskealine mees lõpuks.
„See ei ole nimi,” ütles Ruudi, lõhkine huul tegi haiget. „See on koht.”
Kaunas istus jälle tükk aega vaikides. Tal olid karmid näojooned ja ta hallinevad pruunid juuksed olid laubalt üle pea kammitud. „Kuidas sind on koheldud?” küsis ta lõpuks.
„Mind on piinatud,” ütles Ruudi. „Sa vaata mind.”
„Kus Fabio on?” küsis Kaunas.
„Ta läks paar tuba edasi töötava kolleegiga konsulteerima,” ütles Ruudi. „Mis päev täna on?”
Kaunas vaatas Ruudit tükk aega mitte midagi ütlemata. Siis vaatas ta lae alla nurka ja ütles: „Me esitame diplomaatilise protesti. Ta ei tea midagi.”
Laealune nurk ei vastanud, aga suur rõõmutu isik tõusis kolmandalt toolilt püsti ja tõstis ka Ruudi jalule. „See on koht,” ütles Ruudi Kaunasele, kui ta kindlakäeliselt toast välja toimetati.
Siis ei leidnud ta end aga oma kongist ega mõnest teisest neist ruumidest, kus ta oli olnud, vaid konsulaadi vastuvõtutoast. Hazel oli ikka oma laua