pidi kõndima läbi lärmi täis ruumi, siis mõnest trepiastmest üles, siis mööda koridori kuni ruumini, millel oli kõrvaletõmmatav uks ja suur aken ja seinte ääres vastastikku asetsevad istmed. Uks libises kinni. Ta vaatas aknast välja, kuid ta mõistus keeldus vaatepilti analüüsimast, kui kõik väljas olev hakkas tahapoole libisema. Ta jäi uuesti magama.
Mõne aja pärast ta ärkas jälle ning vaade akna taga oli teistsugune. Seal oli suur silt. Sellel oli kiri Krakov ja talle tundus, et see pidi talle midagi tähendama. Siis libises uks lahti, keegi tuli sisse ja hakkas teda püsti aitama, aga ta jalad valutasid ega toiminud korralikult, ta oksendas välja selle vähese, mis ta kõhus leidus, ja siis läks kõik mõneks ajaks kuhugi ära.
Dariusz tuli teda haiglasse vaatama. Mitte kohe, aga mõne päeva pärast. Pärast seda, kui olid käinud Max ja köögimeeskond ning mõned (mitte küll kuigi paljud, nagu Ruudi pettumusega avastas ja kättemaksu hauduma hakkas) tuttavad teistest restoranidest. Ta saabus ette teatamata, väljaspool külastusaega. Ruudi oli tukastanud, silmad avanud ja näinud väikest mafioosot suitsunäljase näoga voodi kõrval istumas.
„Sul läks ikka aega,” ütles Ruudi.
„Võta vastu meie tagasihoidlikud vabandused,” ütles Dariusz pikema sissejuhatuseta.
„Oh,” ütles Ruudi. „Tagasihoidlikud vabandused. Oh, tore.”
Dariusz kummardus õige pisut ettepoole. „Sa oled vihane, aga…”
„Jah,” nõustus Ruudi. „Ma olen vihane. Ma ütlesin sulle, et Fabiol on midagi viga, aga sa ei kuulanud. „Ta on geenius, Ruudi.” „Me peame geeniustega kannatlikud olema, Ruudi.” Mine perse, Dariusz.”
Dariusz vaikis hetke. Ütles siis: „Sa oled vihane, aga mul on tarvis teada, mida sa neile rääkisid.”
Ruudi vaatas talle otsa. „Mida?”
Dariusz sirutas käe ja puudutas ta kätt. „Mul on vaja teada, mida sa neile rääkisid.”
„Mine perse, Dariusz.” Ruudi pööras pea kõrvale.
„See on tähtis,” jätkas Dariusz leebelt. „Sa ei tea palju, aga see, mida sa tead, võib kompromiteerida… teatud asju.”
Ruudi pööras end jälle tema poole. „Sinu nime ma ei nimetanud, kui see sind lohutab. Aga Fabiot püüdsin ma nii sügavale sita sisse uputada kui võimalik.”
Dariusz nihutas end tahapoole ja noogutas, nagu oleks millegi kohta kinnitust kuulnud. „On juhtunud midagi hirmsat,” ütles ta. „Aga see pole kuidagi kulleritega seotud. Midagi nii tavatut kui üldse võimalik. Sa pead sellest aru saama.”
„Pean või?” Ruudi upitas end istuma ja trügis padjad selja taha. „Pean või? Sa tõid mulle õpetaja ning ta oleks mu peaaegu ära tapnud. Kas ma pean sellest aru saama?”
„Fabiol ei olnud sellist korraldust,” ütles Dariusz. „Ta ajas oma asja. Selleks, mida ta tegi, polnud tal Keskuse luba. Ta võttis sinu konsulaati kaasa kui nuku, et enda kadumise jaoks aega võita.”
Nagu nuku. „Ei, noh, suurepärane.”
Dariusz valmistus järgmiseks küsimuseks pikalt. Ta vaatas Ruudile näkku. Ta vaatas palatis ringi. Ta vaatas uuesti Ruudit. „Tahad sa ikka veel kulleriks saada?”
„Kuidas, palun?” röögatas Ruudi nii valjusti, et kamp õdesid jooksis vaatama, mis toimub. Selleks ajaks oli Dariusz muidugi juba kadunud.
RAMBIVALGUS
„Väikesed riigid on nagu väikesed mehed,” ütles kingsepp. „Paranoilised. Närvilised. Vihastuvad kiiresti.”
„Hmm,” ütles Ruudi.
„Ma ei nimetaks neid üldse riikideks,” jätkas kingsepp. „Suurem osa neist laguneb juba aasta pärast või umbes nii. Vaata siiapoole. Ära naerata.” Ta sihtis Ruudit väikese kaameraga, peatus hetkeks kaadri fokusseerimiseks ja tegi neli pilti. Kaamera ning veel mingid väikesed aparaadid ja nimetud karbid olid juhtmetega ühendatud vana kulunud Motorola telefoni külge. „Aitäh. Minu arvates pole neil enne õigust ennast riigiks nimetada, kui nad on kestnud umbes sajandi või nii.”
„Kas see võtab kaua?” küsis Ruudi. „Ma pean rongi peale jõudma.”
Kingsepp vaatas tema poole. „Tsooni sisenemine ja sealt väljumine on lapsemäng,” ütles ta tõsiselt. „Elamislubade ja töölubadega on palju keerulisem.”
„Ma tean,” ütles Ruudi.
„Mu tavaline pianist polnud vaba, ma pidin omast taskust asendaja palkama.”
„Kahju küll,” ütles Ruudi, lootes, et asenduspianist oli usaldusväärne.
Kingsepp silmitses teda endistviisi. „Sa oled väga noor.”
Selle vastu näis olevat võimatu vaielda. Ruudi kehitas õlgu.
„Värvi oma juuksed ära,” ütles kingsepp. „Kasvata vuntsid.”
„Mul pole vuntside kasvatamiseks aega.”
„Noh, lase siis juukseid lõigata,” ütles kingsepp ärritudes. „Juuksuri juures käia sa jõuaksid? Muuda kuidagi oma välimust. Mitte keegi ei näe välja nii nagu oma passipildil; kui näeks, siis hakkaks piirivalve kahtlustama.”
„Võib-olla ma võiksin mütsi kanda,” ütles Ruudi.
Kingsepp vaatas teda veel mõne hetke ja raputas siis nukralt pead. Ta läks telefoni juurde ja hakkas selle väljatõmmatava puuteekraani kallal nokitsema. „Ja muidugi on Tsoonil need paberpassid,” ütles ta pingsalt ekraani uurides. Ta raputas millegi peale pead ja puudutas mitu korda ekraani. „Räniga on palju lihtsam.”
„Ma mõtlesin, et keerulisem.”
Kingsepp raputas jälle pead. Ta koputas sõrmenukiga vastu telefoni. „Räniga saan ma kõik siin selle sees ära teha. Paberiga… noh, tuleb leida õige paber, õiged tindid, õiged templid… palju keerulisem.”
„Just,” ütles Ruudi.
„Mu pianistil kulus kümme minutit, et Tsooni immigratsiooniarvutisse sisse murda ja su legendi andmed uuendada. Kus seal siis turvalisus on?”
„Just,” ütles Ruudi.
„Kõik peaksid selliseid passe kasutama,” jätkas kingsepp. „Iga pianist suudab ränikiibiga passi lahti murda, aga paberi ja tindiga töötamiseks on vaja kunstnikku.”
„Just,” ütles Ruudi.
Kingsepp tõstis pilgu ekraanilt. „Sa vist arvad, et tead kõike.”
„See on küll esimene kord, kui keegi mind selles süüdistab,” vastas Ruudi.
Kingsepa aknast avanes vaade teravate viilkatuste maastikule, mida katkestasid korstnad ning umbes sadat tüüpi raadio-, televisiooni- ja satelliidiantennid. Kaugelt eemalt paistsid Gdanski laevatehaste kraanad. Laevatehased olid millalgi sajandi alguses pankrotti läinud ning nende kunagisel territooriumil olid nüüd moekad kortermajad, kunstnike ateljeed ja need väikesed disainifirmad, mille otstarbest keegi kunagi päris hästi aru ei saa. Kraanad olid ajalooliste mälestusmärkidena alles jäetud, kuid kuna ei õnnestunud jõuda kokkuleppele, kes peaks nende eest hoolitsema, siis need lihtsalt roostetasid aeglaselt omaette.
Kingsepa töötuba oli ilmselt üks neist Keskuse tuhandetest ajutistest ruumidest, mida mõni vabakutseline kuu kaupa üürile võttis, et seal saaks korraldada vajaminevaid lühiajalisi toiminguid. Tolmune toake otse kõrge tellistest kortermaja katuse all, põrandal linoleum, mis näis pärinevat Teise maailmasõja ajast. Ühes nurgas virn tühje puust kaste, akna all iidne kiikhobune. Kingsepa varustuse võis pakkida kahte keskmise suurusega diplomaadikohvrisse ja toimetada hõlpsasti sinna, kuhu vaja. Kingsepp ise oli niisama anonüümne kui ta töötuba. Lühikest kasvu, kleenuke, keskealine, taanduva juuksepiiriga ja kulunud, pisut vanamoelistes rõivastes.
„Kas sa eesti keelt oskad?” küsis ta arvuti ekraani uurides.
„Saan