sina selle pärast muretsed, peakokk?” mühatas Fabio.
Nad põrnitsesid teineteist üle autokatuse. „Võib-olla ma saan pisut magada,” ütles Ruudi.
„Võib-olla see isegi meeldiks mulle.” Fabio avas juhiukse. „Istu peale.”
Uuesti vahetasid nad autot linnast väljas, mahajäetud välimusega talus. Nüüd oli selleks kulunud välimusega, vesinikelemendiga Simca. Fabio ootas tükk aega, enne kui uuesti maanteele sõitis, ootas veel, enne kui tagasi Cze¸stochowasse pööras, ning siis sõitis ta linna vahel veel nelikümmend minutit. Ruudi jäi tukkuma, ning kui ta jälle silmad avas, olid nad uuesti maanteel ja tal polnud aimugi, mis suunas nad liiguvad.
Nad sõitsid tundide kaupa. Teed olid kohutavas seisukorras, paljud neist olid rajatud 1940. aastatel pealetungivate sakslaste poolt, pärast seda aga ainult puudulikult remonditud, kilomeetrite kaupa pragusid ja kühme ja auke. Poolal ei jätkunud kunagi raha avalike rajatiste jaoks, kindlasti mitte nii palju, kui oleks olnud vaja riigi kohendamiseks näiteks Suur-Saksamaa tasemeni, kus teed olid lausa kõlvatult siledad. Vaid kümmekond aastat iseseisvana eksisteerinud Hindenberg kuulus teede poolest Lääne-Euroopasse.
See oli suuresti seotud Poola jonnaka kuulumisega Euroopa Liitu. Ruudi meelest olid poolakad liitu vastuvõtmist kaua oodanud ja seepeale otsustanud, et välja ei aja neid sealt enam mitte miski. Poola oli valmis Euroopa Liidust lahkuma ainult jalad ees ning nii tuli riigil alatasa maksta mingeid toetusrahasid ja lõive ning osaleda kaubandussõdades, mida EL näis otsusekindlalt algatavat kõigi nendega, kus oli midagi riigipea sarnast.
„Poolakad,” pomises Fabio, kui Ruudi püüdis sel teemal vestlust üles võtta. „Kes teab?”
„Tark seisukoht, Obi-Wan,” ütles Ruudi.
Fabio vaatas korraks tema poole. „Mida?”
Ruudi tukastas. Fabio keeldus talle ütlemast, kuhu nad lähevad, nii polnud ka mõtet pakkuda, et ta võib vahepeal ise sõita. Linnad ja külad libisesid mööda, valguselaigud suures pimeduses. Pooled liiklusmärgid olid Simca laternate valguses lihtsalt ilmetud roosad nelinurgad, rohi ja asfalt nende all oli roosa värvi pritsmeid täis.
„Armia Róz˙owych Pilotów,” ütles Ruudi, kui Fabio roosade märkide üle kurtis.
„Mis kuradi asi see on?” Fabio ei tahtnud oma poola keele oskust tunnistada, seepärast rääkisid nad inglise keeles.
„Roosade Lendurite Armee. Ma mõtlesin, et see on ainult Varssavi värk.”
„Mingi homoõiguste organisatsioon.”
Ruudi naeris. Roosa Lendur oli ehe kodukootud poola legend, kelle koht oli kusagil Sikorski ja Jan Sobieski vahel.
„See on kultuuripalee,” ütles ta. Kui Fabio ainult kulmu kortsutas, seletas ta: „Varssavis. Kultuuripalee. Stalini ja Nõukogude Liidu tööliste kingitus Poola töölistele. Üks inetumaid hooneid kogu Euroopas.”
Fabio mühatas nagu mõista andes, et Euroopa kubiseb hoonetest, mis tema ilumeelt häirivad.
Väideti, et kultuuripalee ainus hea omadus oli, et see paistis igast Varssavi punktist. Ühtlasi oli muidugi tegemist selle kõige halvema omadusega, aga vähemalt oli võimatu Varssavis ära eksida. Pärast kunagise sotsialismileeri lagunemist oli pikalt arutatud, mida selle solvava stalinistliku monoliidiga peale hakata ja, just nagu läks Poolas suurema osaga asjadest, ei tehtud lõpuks eriti midagi.
Ja siis kostis ühel ööl taevast mootorimüra, mürgised värviaurud hõljusid Varssavi keskosa kohal, ning kui linn järgmisel hommikul ärkas, leiti, et kultuuripalee on saanud uue näo.
Linna lõunapiiri taga põllul seisis aga helikopter MiL, millele kinnitatud putukatõrjevahendi piserdajast tilkus rohule ikka veel särisevkuuma erkroosat värvi, üle põllu suunduvad roosad jalajäljed jäid tuhmimaks ja tuhmimaks, Roosa Lendur oli aga sammunud mütoloogiliste tegelaste hulka.
Aegade jooksul kinnistunud kombe kohaselt järgnesid vihased süüdistused parlamendis. Mõned inimesed läksid erru, peamiselt lennuliiklusteeninduse ametnikud, kes polnud Roosa Lenduri lendu märganud.
Seevastu varssavlastele palee uus värvilahendus meeldis. Nad väitsid, et see tegi asja nii neetult nähtavaks, et keegi ei märganud seda enam, ja kui valitsus tegi mõne nädala pärast katse hoonet puhastada, tekkis väiksemat sorti mäss.
See kõik oli juhtunud umbes aasta enne Ruudi Krakovisse saabumist ja Varssavis polnud ta veel käinud, aga uudistes ilmus hoone alatasa välja ning ükskõik, millisest linnaosast parajasti juttu ka polnud, passis roosa palee tagaplaanil nagu mõni neist pulmapeo tüütutest purjus külalistest. Ruudi meelest nägi see välja ebamugavalt lihalikuna.
„Poolakad, eks ole?” ütles Fabio, kui Ruudi oli selle talle ära seletanud. „On absoluutselt kuradima võimatu ennustada, mida nad ette võtavad. Ja nüüd on neid terve armee.”
„Noh, keegi pole öelnud, et Roosa Lendur käiks ise liiklusmärke värvimas,” ütles Ruudi. „Lihtsalt mõned inimesed on temast eeskuju võtnud.”
„Ja seda roosat lurjust pole keegi kunagi kinni püüdnud?”
„Jah,” kinnitas Ruudi, „keegi pole roosat lurjust kunagi kinni püüdnud.”
„Noh, siin sa siis oled,” ütles Fabio ja vibutas sõrme.
„Kus ma olen?” küsis Ruudi segadusse sattudes.
„Ilmselt on see tema, kes neid liiklusmärke värvib. Kui inimene on valmis ühe hoone roosaks värvima, siis on peaaegu kindel, et ta teeb seda uuesti.”
Ruudi põrnitses teda.
Kes RLA ka polnud ja kuskohast nad ka ei tulnud, igatahes oli selge, et sellel teelõigul olid nad ilmutanud erilist aktiivsust. Näis, et suurem osa märkidest, millest nad möödusid, olid üle värvitud. Õiget teed otsivatele juhtidele oleks see võinud probleeme tekitada, aga Fabio ei kõhelnud kordagi.
Lõpuks tõusis päike. Ruudi oli vahepeal jälle tukastanud, nüüd avas ta uduses koiduvalguses silmad ja pani ilmakaared automaatselt paika: põhi-lõuna, ida-lääs.
„Kus me oleme?” küsis ta end istmel kangelt sirgu ajades.
„Mina ei tea,” ütles Fabio. „Ma tean ainult seda, kuhu me läheme.”
„No tore,” pomises Ruudi. „Ole sa tänatud, Fabio.”
Nagu selgus, olid nad millalgi koidu eel RLA kätetöö seljataha jätnud ja jõudnud tagasi rikkumatute teeviitade piirkonda. Ruudil ei kulunud kaua, et mõista, kuhu nad sõidavad, ning umbes tunni pärast nad saabusidki Poznan´i.
„Sa oleksid võinud mulle öelda, kuhu me läheme,” ütles Ruudi, kui nad kesklinna poole sõitsid.
„Oleksin,” nõustus Fabio. „Aga nagunii on meie saatuseks elada oma elu puuduliku informatsiooni põhjal. Mida varem sa selle selgeks saad, seda parem.”
Ruudi vaatas talle otsa. „Kas see pidi nali olema?”
„Pärast kahte ja poolt kuud sinu valmistatud toitu,” ütles Fabio, „kujuneb inimesel välja spetsiifiliselt viril huumorimeel.”
Ruudi polnud kunagi Poznan´is käinud, kuid Maxi ülemkelner Michał oli sündinud linnalähedases külas ning õhtutel, mil tööd oli vähe ja koduigatsus kippus piinama, oli ta kostitanud restorani vangistatud krakovlastest, sileeslastest, kurdidest, kosovolastest ja eestlastest publikut lugudega oma kodulinnast, nii teadis Ruudi, et Poznan´i turuplats jäi alla ainult Krakovi omale ja et pikka aega oli see olnud Preisimaa linn Posen. Ta teadis, et Mieszko I, Sileesia ja Małopolska vallutaja ning Poola esimene ajalooline valitseja oli sinna maetud koos veel mõnede varasema aja kuningate ja kuningannadega. Ta teadis, et seal asub Poola kõige vanem katedraal, ja tundis Krakovis inimesi, keda see seniajani häiris. Ta teadis, et linna nimi võib tulla isikunimest – „Poznan´i linn” – või olla mugandunud vorm poola verbist poznać – „ära tundma” või „tundma õppima”. Ta teadis, et aastate jooksul oli linnal olnud palju veidraid