Elile ja Alice’ile, kes õpetasid mind armastama
EESSÕNA
Sain naabritelt ühel hommikul hea õppetunni, jälgides, kuidas David õpetas oma seitsmeaastasele pojale Kellyle bensiinimootoriga muruniiduki käsitsemist. Ta näitas parasjagu pojale, kuidas niidukit muruplatsi lõpus ringi keerata, kui ta abikaasa Jan mingi küsimusega tema poole pöördus. David keeras ringi, et naise küsimusele vastata, Kelly aga lükkas samal hetkel niiduki otse läbi muruservas oleva lillepeenra, mille peale sinna tekkis poolemeetrine vagu.
David läks nii närvi, et pidi kohe peaaegu plahvatama. Ta oli nende lillede kasvatamisse palju aega ja armastust panustanud. Kui David raevununa häält tõstes Kelly poole pöördus, jooksis Jan ruttu mehe juurde, pani käe ta õlale ja ütles: „David, palun ära unusta… me kasvatame ju lapsi, mitte lilli!“
Olen pühendanud rohkem kui nelikümmend aastat sellele, et innustada sadu tuhandeid inimesi saavutama oma töiseid ja isiklikke eesmärke. Ning tavaliselt on inimeste üheks kõige keerulisemaks eesmärgiks hoolivate, töökate ja osavõtlike laste kasvatamine ning ühtlasi autentse, lähedase ja rõõmu pakkuva suhte loomine nendega nii teismeeas kui ka siis, kui nad on juba täiskasvanud. Ja nagu te kindlasti teate, pole see ülesanne sugugi kergete killast.
Näen oma seminaridel iga päev inimesi, kes üritavad tervendada lapsepõlves saadud haavu ja üle saada nendest tingitud takistustest. Kas nendel inimestel olid halvad vanemad? Ei. Reeglina olid nende vanemad head inimesed, kes kannatasid omakorda nende takistuste-piirangute käes, mis nemad kasvatusega said, ning unustasid tihtilugu ära, et nad kasvatavad lapsi, mitte lilli, või kes ei õppinud lihtsalt ära, kuidas olla head lapsevanemad.
Vanemad, keda mina õpetan ja juhendan, üritavad sellest tsüklist välja rabeleda ning pakkuda oma lastele uut algust, kuid headest kavatsustest ei pruugi vanade haavade parandamisel veel piisata. Me tahame olla entusiastlikud ja rahumeelsed lapsevanemad, kuid ülimalt tempokas elu ja stressirohke aeg muudavad selle sisuliselt võimatuks. Vahel oleme niivõrd oma emotsioonide ja pingete kütkes, et piisab vaid väikesest lapse üleannetusest, kui juba sõidab katus pealt. Ning siis korrutame taas endamisi kõike seda, mida on vaja teha selleks, et olla parem lapsevanem: ole kannatlikum, ära lase stressil tulla, ära karju, ole innustavam ja toetavam. Kuid sellele vaatamata on nende eesmärkide saavutamine paljudele raskem, kui võiks arvata.
Need lapsevanemad, kes sellega hakkama saavad, tunduvad justkui mingit saladust teadvat. Nad on rahumeelsemad, tasasemad, kuid ühtlasi on neil ka parem side nii lastega kui ka oma sisemise tarkusega. Nad pole pelgalt kannatlikumad – tundub, et nad on kogu hingega laste juures ja tunnevad sellest rõõmu. Selle tulemuseks on loomulikult hästi käituvad lapsed, nii et neil polegi eriti suurt vajadust hambad ristis kannatlikkust säilitada. Kui nende laps sõidab kogemata niidukiga läbi lillepeenra, teavad nad juba, et kõige olulisem on see, kuidas nad last kasvatavad, mitte see, kui ilus nende lilleaed on ja kui suurt muljet see teistele avaldab.
„Rahumeelne lapsevanem – rõõmsad lapsed“ avabki meile just sellise eduka kasvatamisviisi saladuse. Sul pruugib vaid pista nina mõnda neist praktilistest peatükkidest ja Laura Markham näitab, kuidas hoida vaimu värskena, et anda lastele endast parim, mitte seda, mis sinust alles on jäänud. Selline peatükk nagu „Rahumeelsed lapsevanemad kasvatavad rõõmsaid lapsi“ tuletab meile seda elementaarset, kuid üsnagi sageli unarusse jäävat tõde meelde.
Neil lapsevanematel, keda mina tunnen, pole aga eriti palju aega raamatuid lugeda. Selle raamatu suur pluss on see, et Laura Markham lisab siin ka tegutsemisjuhised. Need tarkuseterad on parasjagu nii lühikesed, et need õnnestub ühekorraga läbi lugeda – kas enne voodisse minemist, taksot oodates või üritades maha rahuneda, enne kui uuesti lapsega rääkima hakata. Üksikasjalikud juhised, nagu „Kuidas säilitada rahu, kui laps läheb endast välja“ ja „Kasutage omavahelist sidet, et lapsel oleks lihtsam voodisse minna“ on parasjagu nii lihtsad, et neid saab ka keset kõige ägedamat lahingut omandada ja kasutada.
Loomulikult pole selliste lahingute taga ju õigupoolest kunagi lapsevanema ja lapse suhted. Lapsevanemat piinab tegelikult see, mis lahingule järgneb. See, et sa annad lastele endast parima, eeldab tööd iseendaga, konfliktide lahendamist, mis pole aga sugugi kerge. Kuid kas selleks saab olla veel paremat motivatsiooni kui armastus laste vastu? Laura Markham pakub meile, lapsevanematele, terve rea meetodeid, mille abil oma haavu parandada, süvendada sisemist kontakti oma tõelise minaga ja muuta seega igatsetud sügavam side lastega lihtsamaks. Nagu ta meile meenutab, pole kunagi liiga hilja selleks, et luua lastele õnnelik lapsepõlv.
Laura Markhami raamat öökapil on peaaegu sama, nagu istuks teie õlal ingel, kes sosistab teile kasulikke saladusi kõrva. Selleks et saada rahumeelsemaks ja efektiivsemaks lapsevanemaks ning ühtlasi ka õnnelikumaks inimeseks, on igal emal ja isal vaja neid saladusi teada.
SISSEJUHATUS
RAHUMEELSETE LAPSEVANEMATE SALADUSED
Laste kasvatamine on üks raskemaid ülesandeid. Igapäevase elu pingete tõttu tunnevad paljud lapsevanemad süümepiinu ja kannatavad selle tunde all, et nad saaksid paremini hakkama, kui oleks natukenegi rohkem aega; kui nad poleks nii väsinud või teaks lihtsalt, kust pihta hakata. Inimolendid pole loodud taluma nii suurt stressi, nagu tänapäevane elu meie õlgadele paneb – selle tulemusena on raske kuulda oma loomulikke instinkte laste kasvatamisel. Tundub, nagu me oleksime sunnitud kasvatama lapsi oma vabast ajast, pärast seda, kui oleme toime tulnud tööl esitatud nõudmistega, tööle- ja kojusõiduga ning majapidamisülesannetega. Veelgi hullem on aga see, et meie kultuur nõrgestab meie suhet lastega ja meelitab nad meie juurest liiga vara ära.
Kuid on vanemaid, kel õnnestub kasvatada ilma suurema draamata imetoredaid lapsi. Tundub, et nad on iseenda kui lapsevanemaga rahujalal. Nende lastel läheb hästi. Mis nende saladus küll on? Mis see on, mille tulemusena on nende lapsed toredad teismelised ja täiskasvanud? Mis siis, kui te saaksite teada, mida nad teevad, ja rakendaksite seda ka oma laste puhul?
See pole sugugi võimatu. Need vanemad teavad seda saladust. Või õigupoolest on neil peas terve salaelu. Nad räägivad lastega teistmoodi. Nad räägivad iseendaga teistmoodi. Nad lähenevad kogu kasvatamisprotsessile hoopis teisest vaatenurgast. Võib öelda, et neil on olnud mõned suured ahaa-hetked, mis on nende kasvatusmeetodit muutnud. See aga muudab igal tasandil seda, kuidas me lapsi näeme ja neile reageerime. Lühidalt saab aga selle kokku võtta kolme suure põhimõttena, mis on lihtsad ja mida iga lapsevanem saab järgida.
1. Enese reguleerimine
Enamik lapsevanemaid leiab, et kui laps „käituks hästi“, siis nad suudaksid säilitada ka meelerahu. Tegelikult on aga nii, et just iseenda emotsioonide ja käitumise juhtimine võimaldab meil ennast lapsevanemana rahumeelsemana tunda. Me ei saa ju kontrollida lapsi ega seda, milline elu neile on antud, küll aga saame alati kontrollida oma käitumist. Lapsevanemaks olemine ei puuduta mitte niivõrd seda, mida laps teeb, vaid seda, kuidas meie sellele reageerime. Kui päris täpne olla, siis ei leia suurem osa sellest, mida me nimetame kasvatamiseks, tegelikult aset lapsevanema ja lapse vahel, vaid lapsevanema sisimas. Tormi puhkedes on lapsevanema reaktsioon see kas maha rahustada või kütta täielikuks tsunamiks. Rahu säilitamine, et reageerida sellisele lapsikule käitumisele ja selle taga peituvatele tormistele emotsioonidele konstruktiivselt, eeldab ka seda, et me ise areneksime. Kui me suudaksime neid hetki, mil meid aetakse endast välja, ära kasutada selleks, et mõelda ja mitte reageerida, siis märkame, kui hakkame tasakaalu kaotama, ja saame ennast õigele teele tagasi juhtida. Selline sisemine areng on väga raske, kuid just see võimaldab meil saada rahumeelsemaks lapsevanemaks – ning üks päev korraga.
Selle põhimõtte ahaa-hetk on see, et täiskasvanu rahumeelsus mõjutab last märksa tugevamalt kui karjumine. Teie enda emotsionaalne regulatsioon – mis on lihtsalt peen viis öelda, et te säilitate rahu – võimaldab teil kohelda kõiki inimesi, ka lapsi rahulikult, lugupidavalt ja vastutustundlikult.