lihtsalt manipuleerib teiega.“
Nagu ma edaspidi selgitan, tekitavad paljud tänapäeval levinud kasvatusvõtted laste ja vanemate vahel tarbetut võitlust ja pingeid. Meil kästakse lapse käitumist kontrollida, aga kuidas seda teha? Jõust on abi üksnes väikeste laste puhul ja kui me ei reageeri seda käitumist põhjustanud vajadustele ja emotsioonidele, läheb probleem üha hullemaks. Samal ajal takistame me aga pahaaimamatult tervet emotsionaalset arengut, mida me ju oma lastele soovime. Veelgi hullem on aga see, et see võib nõrgestada meie empaatiatunnet lapse vastu, sest selle asemel, et käituda instinkti järgi, mis käsib meil lapsukese vajadustele reageerida, muudame südame kõvaks. Kuulen ikka ja jälle, kuidas lapsevanemad väljendavad soovi, et nad oleks selles raamatus toodud põhimõtteid mõistnud juba siis, kui nende laps sündis. Selle raamatu eesmärk on aidata teil luua lapsega hea suhe ja kasvatada üles rõõmsad, sisemise distsipliiniga ning emotsionaalselt terved inimesed.
Olete jõudnud õigesse kohta, sõltumata sellest kas te otsite kasvatuslike otsuste tegemiseks teaduslikel tulemustel põhinevaid soovitusi, murrate pead mingi konkreetse probleemi lahendamise üle või tahaksite parasjagu nõutusest juukseid peast välja kitkuda. Mitte keegi pole kogu aeg täielikult rahumeelne, muidu oskaksime ju kõik õigesti käituda. Iga kord, kui otsustate kinkida endale ja oma lapsele rohkemat osavõtlikkust ja mõistmist, astute sammukese sisemise rahu ja suurema õnne poole.
Kui te seda raamatut loete, siis kiitke ennast iga õiges suunas astutud sammu eest. Muutused tulevad ikka sammhaaval. Elu on lihtsalt hetkede kogum ja iga hetk annab meile uue võimaluse suunda muuta. Ka siis, kui reageerime teistmoodi üksnes paarile täna aset leidnud asjale, liigume uues suunas. Ja veel enne, kui me sellest arugi saame, leiame end juba täiesti uuel maastikul.
Me kõik tahame kasvatada selliseid lapsi, kellega me jääme lähedaseks, kes meid armastavad ja kes kannavad edasi meie armastuse pärandit ka siis, kui meid enam pole. Me kõik soovime, et meie täiskasvanud lastel läheks meie antud juurte ja tiibadega hästi; et nad saaks vaadata tagasi lapsepõlvele, mis on tulvil selliste vanemate armastust ja naeru, kes tekitasid neis tunde, et kõik on võimalik. Ja te loote oma laste lapsepõlves iga päev sellist tulevikku.
Pole olemas täiuslikke lapsevanemaid ega täiuslikke lapsi. Kuid on palju peresid, kes elavad suures armastuses. See raamat on pühendatud teile, kes te loote ka sellise pere.
ESIMENE OSA
ENESE REGULEERIMINE
Te tõite välja ühe olulise asja, mida varem pole mainitud. Nimelt selle, et ma pean aitama iseennast, endale andestama ja olema kannatlik samamoodi, nagu üritan tütre puhul teha. Ja mul oli vaja saada aru, tõeliselt sisimas mõista, et tema jonnimine ei johtunud minust ega mu kasvatusmeetoditest (vähemalt enamikul juhtudel!), vaid sellest, kuidas tema ennast mingil hetkel tundis ja millised olid tema vajadused.
Alene, kahe alla nelja-aastase lapse ema
1
RAHUMEELSED VANEMAD KASVATAVAD RÕÕMSAID LAPSI
Öeldakse, et laste kasvatamine on kõige raskem töö. Aga miks see nii raske on? Kui ma seda lapsevanematelt küsin, toovad nad tavaliselt välja kaks põhjust. Esiteks on laste kasvatamisel nii palju kaalul. Ja teiseks ei ole selgeid vastuseid, kuidas õigesti käituda.
Üks vastus on õige, teine mitte just päris õige. Ja kaalul on tõesti palju. Aga tegelikult me teame üsnagi palju selle kohta, kuidas kasvatada rõõmsameelseid, vastutustundlikke, hoolivaid, emotsionaalselt stabiilseid ja distsiplineeritud lapsi. Seda vägagi olulist teemat on põhjalikult uuritud ja lapsevanematel on kindlasti rõõm kuulda, kui asjalikud on nende uuringute tulemused. Uuringud tõestavad ikka ja jälle, et lapsevanematel, kes näitavad üles lugupidamist lapse ainulaadsete vajaduste suhtes, seavad toetavalt piire ja õpetavad neid konstruktiivselt emotsioonidega toime tulema, kasvavad toredad lapsed. See on arusaadav, aga samas raske. Nagu kõik lapsevanemad teavad, on selleks, et see vähemalt osaliseltki nii läheks, eelkõige vaja juhtida omaenese emotsioone ja aru saada, mis neid vallandab.
Sõltumata sellest, millised on lapse probleemid, tuleb selleks, et teda hästi kasvatada, ka iseenda kallal tööd teha. Laps ei põhjusta ju seda viha või ärevust, mis tekitab meis meie enda hirmust ja kõhklustest tingitud pingeid. Meie endi suuremad ja väiksemad lapsepõlveaegsed läbielamised ja traumad on osa sellest, kes me oleme. Enamgi veel: see osa ongi see, mis võtab võimust iga kord, kui me oleme endast väljas – nii et kui olete vihane või tunnete hirmu, siis võite kindel olla, et teie reaktsioone juhib mingi lapsepõlvest kaasa tulnud ebameeldiv mälestus. Lastel on omadus vallandada need ebameeldivad tunded meie endi lapsepõlvest, nii et ainus viis, kuidas olla rahumeelne lapsevanem, on vältida teadlikult seda, et vanad tunded saaksid põhjustada uusi probleeme.
Tegelikult on nii, et need asjad, mida me oma lastele kõige rohkem soovime, sõltuvad sellest, kuidas me iseendaga tööd teeme. Me kõik tahame kasvatada lapsi, kellest saavad õnnelikud inimesed, keda teised armastavad ja kellel veab endal armastuses. Kui me mõtleme oma lapsepõlvesuhete peale ja õpime iseennast hoidma, siis saame pakkuda oma lapsele – teie saate pakkuda oma lapsele – turvalise sideme, mis tagab talle armastavate suhete baasi kogu eluks. Me ei saa kontrollida seda, mis temaga juhtub. Küll aga saame teha tõenäoseks selle, et ta ümbritseb end inimestega, kes kohtlevad teda hästi ja aitavad tal leida sügavama mõtte elus.
Samuti tahame me kasvatada lapsi, kes suudavad juhtida oma käitumist, nii sellepärast, et siis on nendega kergem koos elada, kui ka sellepärast, et see on lapsevanemana meie töö. Ja me teame, kuidas selliseid lapsi kasvatada. Kui meie reguleerime oma emotsioone, õpivad lapsed reguleerima enda omi. See aga võimaldab neil reguleerida oma käitumist eeldusel, et nad on meiega sedavõrd seotud, et soovivad seda teha.
Ja lõpuks me tahame ju, et meie lapsed oleks edukad. Ja mitte ilmtingimata selles mõttes, et nad saaksid tasu, mida ühiskond saavutuste eest pakub, vaid selles mõttes, et nad avastaksid, lihviksid ja jagaksid kogu elu jooksul oma ainulaadseid andeid.
Ja me teame ka seda, kuidas aidata lastel seda teha. Suur osa sellest tähendab seda, et peame oma ärevusega toime tulema, nii et lapsed saaksid vabalt maailma avastada ning enesekindlust ja vastupidavust kasvatada.
Mõnel lapsel on sünniomaselt raskem iseloom ja selliste laste puhul on lapsevanemana meie sisemine töö iseendaga veelgi olulisem. Kuid vaatamata sellele, mis laps maailma kaasa toob, kujundab tema võimet elada oma elu võimalikult hästi ikkagi see viis, kuidas teie reageerite. Teie laps pakub teile suurt rõõmu, ajab teid hulluks, paneb erutuma ja ärrituma. Tegelikult palub aga laps ka teil areneda. Kui te märkate, millal te hakkate endast välja minema, ja taastate tasakaalu enne, kui te midagi teete; kui te suudate oma ärevusest jagu saada; kui te mõtlete oma kogemuste peale ja teete nendega rahu, siis suudate te kasvatada rõõmsameelseid, emotsionaalselt terveid lapsi, kes on igas mõttes edukad. Teist saab rahumeelne lapsevanem, kellel on rõõmsad lapsed.
Teie esimene kohustus lapsevanemana
Teadvelolek tähendab seda, et sa lased emotsioonil ennast vallata ja siis sellel mööduda, ilma et sa selle peale reageeriks.
Teadvelolek tähendab seda, et sa ei löö kedagi suu pihta.
Teie laps käitub suure tõenäosusega lapsena, mis tähendab, et ta on inimene, kes veel õpib; tal on teistsugused prioriteedid kui teil ning ta ei suuda alati oma tundeid või käitumist kontrollida. Selge see, et tema lapselik käitumine vihastab teid kohati. Aga küsimus on selles, millal me ise hakkame lapse moodi käituma. Kui tahame, et laps õpiks täiskasvanuna käituma, siis peab keegi seda ju tegema! Kui me suudame olla enesest teadlikud, mis tähendab, et me märkame oma emotsioone ja laseme neil mööduda, ilma et me nende peale reageeriksime, siis näitame eeskuju, kuidas oma emotsioone reguleerida. Lapsed aga õpivad meid jälgides.
Sellel, miks lennufirmad käsivad meil esimesena hapnikumaski ette