Indrekul polnud kogu päev mingit õnnetust olnud. Tema oli sattunud esmalt sellele kraavile, mis jooksis välja-äärega rööbiti, ja oli näinud tema sisselangenud kaldal laia ladvaga kaski ja kuuski. „Nende ladvad peavad teravaks muutuma, nagu nad olid ükskord,” oli Indrek öelnud iseendale, ja siinsamas lõigi ta ühe labida maa sisse püsti ning hakkas teisega tööle – hakkas aastakümnete muda vanast kraavisängist välja pilduma. Mis teda kõige rohkem üllatas, oli see, et labidas ulatus teraga mõnes paigas kõva maani – kivirähani ja saueni.
„Eks sa näe hullu, mõnes kohas juba põhi väljas,” imestas ka isa, kui oli jõudnud kraavimehe juurde. „Kui Sauna-Madis siin kord kraavi kaevas, polnd peale pehme turba midagi leida.”
„Tähendab, põhi on tõusnud või pind langenud,” arvas Indrek.
„Küllap see pind ikka vist on langend,” rääkis isa. „Turvas on mädanema hakand, temast on muld saand, maa hakkab kõvaks minema. Kui veel kord kraavid lahti saaksid, siis vaata, et ongi kõik puhtkõva arumaa. Ja tead, mis mina sulle, Indrek, ütlen: kui juba siin põhi välja tuleb, siis peab ta ka Hallikivimäe ja Jõessaare pool labida ette puutuma. Mõistad, poeg: Vargamäel hakkab igal pool põhi välja tulema!” hüüdis vana Andres rõõmsalt ja tema poolkustunud terashallid silmad lõid nagu kilama.
Indrek mõistis isa rõõmu, sest lapsena oli ta ikka ja alati kuulnud, et otsiti maapõhja, nagu oleks selles mingi eluõnnistus – otsiti ja ei leitud teda, sest keegi ei jõudnud nii sügavaid kraave kaevata, et oleks nähtud põhjas kivirähka või savi.
„Võib-olla tuleb aeg, kus väljamägi tema suurte kividega jäetakse sööti ja põldu hakatakse harima siin soos,” arvas Indrek.
„Vihuksel ollagi sellega algust tehtud,” seletas isa. „Mina pole seda küll oma silmaga näind ega näegi vist, aga ma kuulen, teised räägivad, et Vihuksel küntakse põldu soos.”
Ilm hakkas juba videvikuks minema, aga Indrek ei tahtnud ikka veel tööd lõpetada.
„Sa teed täna, nagu näeksid viimast päeva,” ütles isa. „Jäta ometi ükskord järele ja lähme koju, sa pole ju lõunatki saand.”
„Hakka sina ees minema, küll mina tulen varsti järele,” vastas Indrek.
Aga isa ei jätnud mangumast, ja nõnda läksid nad kahekesi üheskoos.
„Kas võib labidad ja kirve siia jätta?” küsis Indrek.
„Parem võta kaasa, muidu pärast mõni peab omaks,” arvas isa.
„Ennemalt seda siin ei olnud,” ütles Indrek.
„Ennemalt käidi jala või logistati vankriga, aga nüüd kihutatakse jalgrattaga,” seletas isa. „Iga jõmpsikas kihutab, nagu oleks tal ei tea mis tähtsat ja hädalist toimetada.”
Kui Indrek kodus käsi pesi, küsis isa:
„Mis su peopesad ka ütlevad?”
„Peopesadel nahk lipendab, mis muud,” vastas Indrek.
„Küllap on ehk verelgi,” arvas isa.
„Kuhu see verigi siis jääb, kui nahk pealt läinud,” vastas Indrek.
„Esteks ei peaks nii aplalt,” õpetas isa. „Peaks kätele aega andma harjuda.”
„Küll nad harjuvad töötadeski,” vastas Indrek.
„Ööseks peaks haiged kohad hanerasva või värske võiga sisse määrima,” andis isa nõu. Aga Indrek oli igaks juhuks linnast tuubi boorvaseliini kaasa võtnud ja nõnda tarvitas ta seda.
Järgmisel hommikul magamast tõustes Indrek tundis seljas ja ristluus teravat valu. Vaevalt suutis ta end istukile ajada. Vommilt maharonimine tundus tõsise sunnitööna. Käed olid kanged ja sõrmed ei tahtnud liikuda.
„Kas luud-kondid teevad haiget?” küsis isa.
„Pole suurt viga,” vastas Indrek.
„Kuulsin, öösel lärmasid unes, arvasin, et eks see ole luievalust,” seletas isa. „Inimene on ikka nõnda – päeval kannatab valu välja, aga öösel ei kannata, siis hakkab karjuma ja rääkima, parnab maad ja taevad kokku ja seda ainult sellepärast, et luud-kondid valutavad. Vaata, täna hommikul pole veel midagi, aga küll sa tunned, mis on homme ja tunahomme, kui sa nii südilt edasi teed. Mina annan sulle nõu täna mitte kraavile minna, las keha puhkab pisut. Kui sa ei taha koju jääda, tule siis minuga metsa, ma lähen mõrra- ja korvivitsu otsima, pajuvõsad peaks juba nüüd küllalt kõvad olema.”
Nõnda rääkis isa. Aga Indrek jäi oma mõttele ustavaks – ta tahtis ka täna kraavile minna, liiatigi, kus talle uus terasest mättalabidas perest kätte toodi. Aga kraavilt leidis ta võõrad jäljed ja kraavi seest hulga mättaid, mis tema eile sealt välja pildunud. Kes oli nad kraavi tagasi ajanud või milleks oli seda tehtud? Oli see sündinud juba eile õhtul või alles täna hommikul? Kes teadis, et tema eile kraavil oli? Kes valvas juba algusest saadik tema sammude järele?.. Kogu päeva Indrek ei vabanenud mõttest, et ka siin inimesed ei lase teda silmast. Kui ta õhtul sellest isale rääkis, ütles see:
„Kes seal muu võis käia kui teisepere Eedi, see ju nuusib igal pool.”
„On see mõni Karla poegadest või?” küsis Indrek, katsudes järile istuda ja tundes äkki, et ta seda ei saa, nii kangeks ja paindumatuks oli muutunud ristluu.
„Tema ainuke elus poeg,” ütles isa, „ja seegi loll.”
„Kuis nii – loll?” küsis Indrek, võttis kahe käega redelist kinni ja katsus uuesti istuda. Seda pani isa tähele ja küsis:
„Kas ristluu ei saa oma jõuga?”
„Katsusin, ei saanud,” vastas Indrek. „Ma poleks uskunudki, et nii hulluks võib minna.”
„Kui ta juba õhtul neid tükka teeb, küll sa siis näed, mis vigurit ta hommikul mängib,” hoiatas isa.
Aga ristluu ei läbenudki hommikuni oodata, ta viskas vempe juba õhtulgi. Sest kui Indrek tüki aja pärast hakkas järilt tõusma, tundis ta seljas nii kuuma valu, et jäi esteks paratamatult edasi istuma. Ja kui ta enda lõpuks ometi hambaid kokku surudes jalule ajas, siis pidi ta kõveras ja köökus seisma, nagu oleks ta äkki vigaseks jäänud.
„Ristluud tuleb veel täna õhtul piiritusega määrida, ei muidu saa,” seletas isa. „Mul on teda tilgake pudelipõhjas.” Ja ta sundis Indreku oma selga paljastama ning asemele kõhuli laskuma, et hea oleks hõõruda. Nõnda ta siis totsutas ja toimetaski tükk aega oma sõrmeköntidega poja selja kallal.
„Selg sul valge ja pehme nagu topitud,” rääkis isa, „kus siis see kannatab niisukest vaeva nagu kraavikaevamine.”
„Ma pole ju paks,” vaidles Indrek vastu.
„Mitte paks, vaid pehme,” õiendas isa. „Tee mõni kuu tööd, siis ihu läheb kõvaks nagu puu.”
Alles siis, kui Indrek lamas juba ülal ahjul, tuli tal meelde isalt küsida:
„Mis selle teisepere Karla pojaga siis õieti on?”
„Ta on lihtsalt loll, muud midagi,” vastas isa. „Karlal oli vana, peaaegu tulelukuaegne püstol ja ta andis selle poisile metsas paugutada. Noh, poiss paugutaski. Aga siis juhtus kuidagi õnnetus, püstol läks puruks ja poiss sai peast haavata – leiti teine välja äärest meelemärkuseta maast. Toodi arst, poiss viidi linna, sest Eedi pidi olema ju kohapärija, Vargamäe peremees, nimekandja, suguseltsi jätkaja, nagu Pearu seletas. Oli teine mitu kuud linnas, aga kui tuli koju, siis polnud enam aru peas. Ja nõnda on tänapäevani. Püssi oskab siiski paugutada, nii loll ei ole. Pihta laseb ka, teised räägivad. Viguri juttu ajada teine vahel, nii et mõned ei usugi tema lollust, arvavad ainult, et lolli mängides pole vaja midagi teha. Aga minu arust on ta täitsa loll ja lolli silmadki on tal…”
Nõnda seletas isa, kuna Indrek vajus unehõlma. Isa märkas seda alles siis, kui poeg ütles und nähes oma esimesed sõnad ülalt vommilt, nagu tahaks ta isale midagi vastata.
„Ütlesid