kangestusest, ja et neljandaks oli pühapäev, siis kadus ka see niisamuti nagu eelmisedki, Indrek kirus ja vandus, aga isa õpetas teda, nagu oleks ta alles laps:
„Usu, poeg, looduse vastu ei saa. Tema vastu ei saa inimene ega loomgi. Tema seadusi peab pidama, pole parata. Anna nuumseale tooreid herneid, võid ta ära tappa, aga välissiga läheb nendega rammu. Meie inimene teeb terve eluaeg rasket tööd ja sööb kehva toitu, aga läheb aina tervemaks, aga pane saksale see koorem peale ning meie lobi ette, vaata, viskab varsti vedru.”
„Nüüd pannakse ka saksad tööle,” ütles Indrek.
„Aga küll näed, ega see heaga lõpe,” rääkis isa. „Mina arvan, et ilmas ikkagi ilma saksata läbi ei saa. Kui paned päris saksa tööle, siis tahab mõni meie inimene saksaks saada, see on kõik. Minu arust on see suur ja hirmus sõda rahva lolliks teind. Ükski ei tea enam, mis ta kõik tahaks. Osta jalgratas, siis puudub kramovonn, anna talle kramovonn, siis tahab ta raadipilli. Ükski ei viitsi enam midagi teha ega õppida, kõik tahavad ainult, et oleks ühtepuhku kulduur ja kulduur. Küll mina olen vahel oma südames jumalat palund, et ta veel pisutki mu elupäivi pikendaks, sest ma tahaks kangesti näha, kui kaua niisuke kulduur õige kestab, et isegi maainimestel pole enam vaja vändata, vaid pillivänt käib aina ise, pole muud kui lõhu tantsida. Hundipalul olla nüüd niisuke pill ja kulduur, seal käiakse ikka teda kuulamas. Aga Tiidu tehtud soosildadel on augud sees ja pole masinat, millega neid parandada. Käsitsi aga ei või, sest see on raske. Peremees lubab varsti lennukiga sõitma hakata. Eks need näe, kes elavad. Aga mis sina ka sellest kõigest arvad?” küsis isa viimaks Indrekult, kui see midagi ei lausunud, isegi siis mitte, kui isa vahetevahel oodates peatus.
„Ei muud midagi, kui et minu pillivändad ei käi enam ise,” rääkis Indrek. „Sellepärast tulin Vargamäele, et uuesti otsast peale hakata. Peab õppima ise pilli mängima, teiste oskus ei aita.”
„Aga mina ei saa ikkagi sinust hästi aru, miks sa just siia tulid seda tööd tegema,” ütles isa. „Sinul polnud ju maast madalast õiget tööinimese konti, vaid olid nagu pisut saksaks loodud, miks peab siis just niisuke inimene seda kõige raskemat tööd tegema?”
„Las ma nüüd teen pealegi, isa,” põikas Indrek vastusest kõrvale, „eks me siis näe, mis sest välja tuleb.”
„Välja tuleb,” kordas isa. „Selg haige, ristluust ära, käed purud, see on, mis välja tuleb.”
„Juba hakkavad kõik jälle vedu võtma,” lohutas Indrek, aga ise teadis väga hästi, et see pole isale mingi lohutus. Ainult esimese õhinaga, kui ta mõtles, et leidub ilmas ometi inimene, kes jätkab tema tööd, oli isal Indreku üritusest pisut rõõmu, aga niipea kui oli asja üksinda endamisi arutanud, langes vanainimese süda ära.
Indrek oli omal ajal olnud nagu kogu Vargamäe au ja uhkus ja nüüd tuleb ta siia tagasi nagu läbilastud vares. Just neid sõnu tarvitas isa mõttes, kui ta nokitses mõrra suupuu kallal. Peab siis tõesti kõik see, mis tema, Andres, algatanud, nii-öelda rappa jooksma?
Muidugi, kui inimene ei saa linnas hakkama, sest et tal on see õige maa veri – linna kont ja maa veri, nagu Indrekul, – las ta siis tulla pealegi siia, kus hakkab kas või kraavi kaevama, sest kes võib siin halli taeva all öelda, kus on kellegi inimese õnn, kus leiab keegi oma hingeõnnistuse. Näe röövelgi ristipuus läks taevariiki, ristipuu oli tema taevaredel. Samuti võib inimene ka kraavikaevamisega taeva saada – kraav on jälle tema taevatee. Aga kuulata, kuidas peremees Sasski muiates ütleb: „Ohoh, linnasaksad hakkavad maale tükkima! Kas linnas juba peenike peos? Riik võttis mõisad, linnasaks hakkab talusid üle võtma!” – Jah, seda kuulata vana Andres rahuliku südamega ei suutnud. Tema ei suutnud oma vana peaga taibata, et peremees Sass ei rääkinud sugugi paha pärast, vaid tema mõtles poliitikat. Sass oli pisut uuema aja inimene, kellele lehed ja parteid olid juba ammugi selgeks teinud, et maa ja linn seisavad vastamisi kui kaks vihaseimat venda, kes tülitsevad päranduse kallal. Enne ei seisnud, aga niipea kui mõisad tükeldati, nüüd seisavad. Seisavad ja katsuvad üksteist ära neelata.
Nõnda on uuema aja asjad, millest vana Vargamäe Andres hästi aru ei saa, ja sellepärast on tal Indreku pärast nii raske. Teeb juttu siit ja sealt ja lõpuks ei saa ometi kelleltki õiget vastust. Indrekki, kes asus tema juurde sauna, põikleb tühiste sõnadega kõrvale, võiab oma rakkus käsi või ihub labidaid. Ainult, kui heidab magama, läheb jutt lahti ja kestab peaaegu kogu öö, nagu katsuks ta unes seda tasa teha, mis jäi tegemata päeval. Aga kui isa temalt vahel küsib, et millest ta küll und näeb, kui ta nii väga räägib ja isegi kätega vehkleb, siis vastab ta, et ei tema hommikul mäleta midagi. Ka sellest isa ei saa hästi aru, kuidas võib niipalju und näha ja nii valjusti rääkida, isegi karjuda, ilma et ärgates teaks, mis, kus ja kuidas. Temal olid ükskord teissugused unenäod, kui ta rähkles siitilma asjadega ja valutas mõnikord oma südant. Tema teadis, mis ta unes näinud, ja tema teadis isegi seda, mis tema unenäod tähendasid, või kui ei teadnud tema ise, siis teadis mõni teine, ütles täielik unenägude seletaja.
Indrek mõistis, et isa tema pärast kannatas, mõistis, et kannatas mõni teinegi, aga ta ei võinud sinna midagi parata. Juba siis, kui tal valmis otsus, et läheb Vargamäele, ta teadis, et viib kannatusi kaasa mitte ainult endale, vaid ka teistele. Teda võis ometi üks tõsiasi lohutada: mitte ainult kannatust, muret ja vaeva ei toonud ta Vargamäe kanti, vaid ka kõige puhtamat rõõmu – kahjurõõmu. Sellest rõõmust saadakse osa Orul, aga võib-olla ka Hundipalul, Kassiarul, Ämmasool, Võõsikul, Kingul ja mujal üksikuil väljamägedel ja soosaartel, ning mis on mõne Vargamäe elaniku kannatused ja vaevad nii paljude inimeste rõõmu vastu.
Sellest paljude rõõmust Indrek sai isegi paari päeva pärast osa, kui ta asus paranenud ristluuga uuesti kraavitööle. Ilm oli vihmale pöördunud, aga uitsetas ainult niipalju, et hoidis labidavarre parajasti niiske, ilma et oleks vaja olnud vahetevahel pihku sülitada. Indrek töötas peaaegu vastumeelselt, nagu oleks ta tõepoolest juba sunnitööliseks muutunud. Mitte ainult käelihastes, vaid ka kogu kehas tundus väsimust ja lõtvust. Ta jäi silmapilguks labidavarre najale seisatama ja laskis silmil kolletunud kaskedel ümber liikuda. Äkki tabas pilk kusagil põõsa taga mingisugust looma või inimest, kes püüdis end varjata. Indrek astus kraavist välja, viskas labida selga ja läks saladusliku põõsa sihis, et otsusele jõuda, mis seal on. Aga enne kui ulatus õieti nägema, sai madalast hallist loomast pikk poisikolakas, kes pistis jooksu.
„Kuhu sa jooksed?!” hüüdis Indrek. „Seisa!”
Poiss jäigi seisma, pöördus ümber, vahtis Indrekule otsa ja hakkas talle pikkamisi vastu tulema.
„Mis sa piilud siin?” küsis Indrek.
„Ega Eedi täna esimest korda,” irvitas poiss kohtlaselt vastu.
„Ah sina oledki see, kes käib mul kraavikaldal salaja jälgi tegemas?” küsis Indrek.
„Salaja on hea,” vastas poiss, „siis ei näe keegi. Isa käib ka vahel salaja, aga vanaisa ei saa, temal on kepp ja kargud, need kolisevad.”
„Ah kas vanaisal on juba kargud!” imestas Indrek.
„Jah, vahel on, vahel ei ole ja vahel on nad hoopis kadund,” seletas poiss.
„Kuhu nad siis kaovad?” küsis Indrek.
„Eedi kaotab ära,” ütles poiss, „kaotab ära, nii et keegi ei leia, ja käib ise nendega.”
„Sinu jalad on ju terved, milleks sa siis karkudega käid?” imestas Indrek.
„Eedi tahab olla nagu vanaisa,” seletas poiss. „Vanaisa ei karda kedagi ja ei kuula kellegi sõna, aga Eedi peab kuulama. Kõik kässivad Eedit – vanaisa kässib, isa kässib, ema kässib, Juuli kässib, kõik kässivad, aga Eedi ei taha, et kõik kässivad, Eedi tahab olla nagu vanaisa…”
Poiss jutustas tükk aega vanaisast ja tema karkudest, nagu oleksid need mõned imeasjad. Et teda teistele mõtetele viia, ütles Indrek temale:
„Räägitakse, et sul on ka püss, mis sa siis karkudega teed?”
Poisi pilku ilmus midagi kilavat ja suu tegi nagu himutseva liigutuse.
„Püssiga