ühti, et higi juba jookseb…”
Nõnda sonis Indrek, sundides end aina kiiremale ja pingutavamale tööle, kuni lihased hakkasid jällegi õieti sõna kuulama, keha läks tõepoolest märjaks ja hakkas leotama riideid. Siis kargas kraavist, haaras labidad ja kirve ning pistis jooksma, nagu oleks tal kurjad tagaajajad kannul. Komistas soos mätaste vahele, tõusis üles, labidad kolisesid käes, ja jooksis edasi. Arumaale jõudnud, andis jalgadele uut tuld juurde ja jõudis sellise lõõtsutamisega koju, et isa vaatas talle hirmunult otsa. Õnneks oli tuba soojaks köetud. Indrek kahmas kuiva pesu ja tormas mööda redelit ahjule. Sealt laskis ta oma pikad kummisaapad alla kukkuda. Seljast kistud riided ladus ta siiasamasse hunnikusse. Kuiv pesu seljas, heitis ta soojale vommile pikali ja ladus endale riideid peale, niipalju kui kätte puutus.
Kogu seda toimingut vaatas isa natukese aega vaikides pealt, siis aga taipas kohe, milles asi, valas ämbrist vett patta ja riputas ahjusuu ette lee kohta, kus hõõgusid elavad söed. Siis läks ta oma karpide kallale kobistama, kust otsis kummeliteed. Riidevirna alt Indrek hakkas isale oma häda kaebama ja seletama, kuis see kõik tulnud. Ta ei jätnud sedagi ütlemata, et jutt Sassiga oli jõest – selle süvendamisest ja õgvendamisest.
„Tuli siis Sass sohu kraavile?” imestas isa.
„Tuli kraavile ja lubas meestega jõe pärast rääkima hakata, kui on paras juhus,” vastas Indrek.
„Ilmas sünnivad veel tänapäevgi imed,” arvas isa, „aga ära sina mul nüüd surema hakka. Jõgi jõeks, aga ega ta inimest maksa.”
„Ära karda, isa,” lohutas Indrek, „suur häda on juba möödas.”
„Seda näeme alles homme hommikul, ära enne hõiska,” arvas isa.
Nõnda oligi. Indrek pääses küll kõrgest palavikust ja otsesest eluhädaohust, aga palaviku ta sai siiski, pealegi mingi salalikult hiiliva ja roniva, mis halvas pea ja tappis luud-liikmed, nagu oleksid need millegi pehme ja raskega läbi tümitatud. Selline olukord kestis päevi. Vahel näis, nagu hakkaks järele andma, aga kui katsus üles tõusta, algas vana lugu uuesti otsast peale. Ei aidanud miski muu, kui tuli rahulikult välja kannatada ja lamada. Aga et selline lamamine nii raskeks võib osutuda, seda Indrek poleks varemalt kuidagi uskunud. Juba selle lühikese ajaga oli tema töö talle nagu südame külge kasvanud. Ta arvutas ikka ja jälle uuesti, kui palju süldi kraavi ta oleks jõudnud kõigi nende äralamatud päevadega valmis kaevata. Pealegi sõi haigus jõu luist-liikmeist ja lihaseist, nagu oleks end lõpuks ometi kätte maksnud see meeletu pingutus, mis ta kraavil viimati läbi oli teinud.
Esimest korda astus ta üle ukse läve välja vaiksel ja pehmel hilissügisesel päeval, kui eelmisel ööl oli sadanud hea patakas värsket lund peaaegu sulale maale. Kõik kohad ja asjad olid üleni helevalged, nii et tulles peaaegu pimedast toast silmadel hakkas otse valus kogu seda lõpmatut valgust vaadates, nagu oleks kevadine päike äkki ilmunud taeva. Indrek käis ja vaatas sauna ümber. Aga varsti ta ei rahuldunud sellega, sest ümbritsev suur valgus kiskus ta kaugemale. Ta nagu oleks tahtnud näha, kas igal pool on kõik nii valge, puhas ja puutumatu. Pealegi vaikne, isegi enda jalaastumist pole kuulda. Ja kuigi satud vitsaraole, mis jala all murdub, siis tumestab pehme lumi pragina või praksumise, nii et teda on vaevalt kuulda. Varese kraaksumine ja haraka kädistamine aiateibas on ümbritsetud nagu looriga. Kõik kõlas teisiti, kui Indrek kuulis seda viimati. Metshiir on juba jõudnud põõsa alla oma pisitillukesed jäljed tippida. Kusagil on mõned sammud käinud mingisugune lind. Vares muidugi, mõtleb Indrek ja astub edasi. Mis toimetusi sellel siin pidi olema? arutab ta ise. Siis leiab ta orava jäljed – ikka kaks jalga korraga hüpatud. Eks vaatame, kuhu see on läinud, lausub Indrek endamisi ja läheb oravale mööda jälgi järele. Aga jäljed viivad kuhugi väikese kuuse alla, kus loomake lumme augu kraapinud, nii et sammal väljas. Isegi sammal on käpakestega üles kistud, nii et puhas muld näha. Indrek kummardub ja kraabib sõrmedega pisut mulda, aga ta ei leia midagi iseäralikku. Siis läheb ta uuesti oravale jälgi mööda järele, kuni need kaovad suurema kuuse otsa. Aga mis see siis on? Kuuse all lumel pähklikoored. Kust need? Äkki Indreku suu kisub naerule ja ta ütleb otse kuuldavalt: „Soo, va vennas, alles esimene lumi, aga sina juba talvetagavarade kallal. Vaata, et sul kevadeks peenike peosse ei tule.” Indrek ajab pea tagasi ja vahib kuuse otsa, otsides oravat, aga silm ei leia. Vististi on ta mööda puid edasi läinud.
Edasi astub ka Indrek. Alles kauase käimise järel satub ta ka jänesejälile. See paneb ta natukeseks mõtlema. Tähendab, lumesadu pidi enne koitu lakkama, arutab ta jänesejälgi vaadeldes, et need täiesti selged ja puhtad. Või ei anna esimene lumi ka haavikuemandalegi rahu, ei lase heledas valguses magada ja sellepärast tuleb päeval välja? Usu, va vennas, selliste ilusate ja puhaste jälgedega viid oma naha hirmus kergesti turule. Ennem oleksid võinud põõsa alla jääda, sealt poleks sind keegi tontki värske lumega leidnud.
Endale peaaegu tähele panemata Indrek oli jõudnud kraavile. Lumikatte all paistis see üksikuna ja mahajäetuna, peaaegu võõrana. Ei kusagil ühtegi jälge elavast hingest. Isegi metshiirel või vesirotil pole uues kraavis või tema kaldas mingit toimingut. Ainult valge lumi! See kattis seda paika, kus Indrek oli viimati peaaegu surmahirmus pingutanud oma lihaseid ja pehme, musta turbaga heidelnud, sest ta teadis, mis tähendab, kui südame alla kerkib midagi kõva ja kui see sirutab oma katsesarved nagu otsaette. Aga valget lund vaadeldes see kõik ei tundunud enam kuigi reaalsena, vaid ennem mingisuguse kurja viirastusena või paremal korral ähvardava ettekujutusena, mille juured peitusid kusagil minevikus. Ja Indrekul tuli meelde, kuis kogu Vargamäe oli tundunud talle esimesel päeval sama tundmatuna ja võõrana nagu oma kaevatud ja lumega kaetud uus kraavgi ning kuis ta meel oli siis muutunud mitmel korral päris härdaks kohe. Aga täna mõjus ümbruse võõrus rahustavalt. Ei olnud midagi, mis oleks elustanud möödunud päevi. On hea, et kõik on maetud nagu värske lume alla – saab puhata võõrana võõras ümbruses. Keegi pole huvitatud, kes sa oled, kust tuled, kuhu lähed. Kui ometi oleks ka inimestega nõnda! Aga ei ole. Inimene, õnnetu, ei muutu ega unusta. Tema ei taha unustada, nagu kardaks ta oma raske vande kaost suurt õnnetust. Aastatuhandete pärast otsib ta ikka veel oma esivanemate jälgi – tuhnib, kaevab, higistab, näeb vaeva. Ja ometi ei leia ta midagi muud, kui et on juba kõik enne olnud.
Sellises meeleolus Indrek pöördus videviku saabudes kodu poole tagasi. Aga teda ootas suur üllatus. Vaevalt oli ta mõnikümmend sammu astunud, kui lumiste põõsaste vahel tuli vastu noor naine, kes ütles tuttava häälega:
„Tere õhtust, härra!”
Indrek võpatas kogu kehast, nagu näeks ta viirastust. Alles tüki aja pärast sai ta lausutud:
„Tiina, teie! Mis see siis peab tähendama? Kuis saite siia? On keegi surnud või?”
„Ei, härra, kõik on terved,” vastas Tiina. „Aga vana isa ütles sauna juures, et kui tulen mööda jälgi, siis leian teid tingimata üles, sest ega praegu vist muid jälgi ole, arvas ta. Nõnda siis tulingi.”
„Aga miks tulite üldse siia? Ma keelasin selle ju ära…”
„Ei, härra, seda te ei keeland,” vaidles tüdruk vastu. „Te ütlesite, et ei tohi kirjutada, sest teie tahate rahu, aga…”
„Tule jumal appi!” hüüdis Indrek otse lootusetult. „Kui on keelatud kirjutamine, siis siiatulek ammugi.”
„Mul hakkas hirm, härra,” rääkis tüdruk nüüd alistunult ja vaikselt. „Mul hakkas kole hirm,” kordas ta.
„Miks siis?” imestas Indrek.
„Ma kartsin teie pärast, härra, kartsin, et teiega võib midagi juhtuda,” seletas Tiina. „Ma tundsin, et teiega on midagi, tundsin juba mitu päeva ja ei saand viimaks muidu, kui pidin tulema. Aga kodus ma ei öelnud, et siia tulen, seda mitte, härra. Nii et kodus ei tea keegi midagi, ei vanad ega lapsed.”
„Te ei tohi ka tagasi minnes midagi öelda,” keelas Indrek.
„Ei, härra,” kinnitas Tiina. „Ütlen, nagu estekski, et käisin ema vaatamas, käisin sugulaste pool.”
„Üldse ei oleks pidanud te tulema, kas kuulete, Tiina,” ütles Indrek.
„Kuulen,