tõesti pisarad, ja et nad just sel hetkel jõudsid sauna ette, kus isa neile vastu tuli, siis nägi ka tema Tiina nõres pilku ja küsis:
„Miks sa nutad? Mis sul viga?”
Indrek tahtis midagi rahustavat vastata, kuid Tiina jõudis temast ette, rääkides nõnda:
„Miks ma ei peaks siis nutma, isa! Lapsed saatsid härrale, s. t. oma papale, head pehmet piimašokolaadi, aga härra ütleb, et ei tema ega teie, vanaisa, võta seda oma suu sissegi. Mis ma siis nüüd teen selle šokolaadiga või kuhu ma ta panen? Ja mis ma linnas lastele ütlen, kui nad küsivad, kuhu šokolaad sai ja kes selle ära sõi?”
„Noh, kui häda on ainult šokolaadi söömises, siis pole veel katki midagi,” naljatas isa. „Mina söön küll ainult leiba ja rüüpan vett peale, aga kui just tarvis, siis võin ma leiva kõrvale ka pisut šokolaadi hammustada, ega suutäis veel surma too, kui vett hästi peale laanida. Mis Indrek teeb, seda mina ei tea, sest tema oli mitu päeva haige.”
Kui Indrek ja Tiina kahekesi tuppa astusid, kuna isa välja jäi, ütles esimene:
„Te olete tõepoolest seda väärt, et ma oleksin pidanud teid jalamaid linna tagasi kihutama.”
„Jah, härra, ma oleks pidanud tõesti kohe linna tagasi minema,” oli ka Tiina ise nõus, „sest siis poleks seda uut valet enam olnd, pealegi nõnda teie ees. Mul on hirmus kahju ja häbi! Aga see tuli nii iseenesest, et ma ei saand sugugi aega mõelda, et see on ju jälle vale, mis ma ütlen. Muidugi, kui lapsed oleks teadnud, et ma siia tulen, siis oleks nad tingimata midagi härrale saatnud või saata tahtnud – kas või šokolaadi, kui mitte muud. Nii et kui nõnda mõelda, siis mu uus vale ei olnudki päris vale. Liiatigi juhtus see nii hullusti, et mul just koju jõudes pidid silmad märjaks minema. Oleks see sündind metsas, siis poleks sellest midagi olnd. Ma kohe lihtsalt ei teand, mis isale vastata, sest ma kartsin, et kui teie vastate, härra, siis ütlete kõik plauhti välja. Kõik! Et mina teie pärast südant valutand, et ma vanaprouale valetand, et ma teile valetand, et mul on taskus see hirmus šokolaad – kõik, kõik, kõik! Selle hirmu pärast ma hakkasingi nii ülepeakaela rääkima, et tuli ainult vale välja.”
Tiina pidi varsti vaikima, sest ka isa tuli tuppa ja süütas lambi. Ja nii hull, kui see oligi, aga lõppes viimaks sellega, et kui tuli õhtusöök, mille valmistamisel ja laualepanemisel Tiina oskas end kohe kasulikuna näidata, kohanedes silmapilkselt uute oludega, siis isa tahtis seda šokolaadi näha ja maitsta, mille pärast ennist pisaraid valatud. Ja kui isa oli tükikese tahvli küljest murdnud ja suhu pannud, ütles ta asjatundlikult:
„Suus tal pole vigagi, aga ei tea, mis ta kõhus teeb.”
See andis ka Tiinale põhjust rääkimiseks ja ta lausus nagu vabandust paludes:
„Härra, teie ärge sööge, kui kardate oma haiguse pärast.”
Aga just nagu Tiina sõnade kiuste ka Indrek murdis nüüd tahvli küljest tubli suutäie ja sõi selle sõnalausumata ära, nagu ei paneks ta mikski seda valet, millesse kogu see šokolaad kastetud. Tiinal hakkas sellest hirmus piinlik, ühtlasi aga nii hea, et tal kippusid uuesti pisarad silma. Ja kui ta õhtul ahju taga pingist, paarist toolist ja järist koostatud asemel lamas, vaibaks oma mantel peal, kippus ta süda sees aina rõõmutsema. Naeratus huulil, uinus ta ja hommikul ärkas samuti ning ta kinnitas isale, et tal pole ammugi nii magusat und olnud kui täna öösel.
„Aga unes tihkusid kord, nagu tahaks nutma hakata,” ütles isa. „Mõtlesin, et kas õige ikka veel see šokolaadirisu meeles, nii et ei saa magadeski rahu.”
Et jutt nõnda jällegi šokolaadile kaldus, siis Tiina kasutas juhust ja pakkus järelejäänud tahvlit isale. Aga see ütles, et tema hommikul parem piibutab, sest see võtab öösise halva maigu suust ära, lisas aga siinsamas juurde, et kui seda šokolaadi tõesti nii palju on, et teda enam kuhugi pole panna, siis tema võiks ta pere Ellile viia, kes on kui mesilane maiustuste järele. Nõnda siis Tiina andiski kõik šokolaadi vana Andrese kätte ja see pistis ta oma pihtkasuka tasku perre viimiseks, et ka seal saadaks osa sellest valest, mis käib šokolaadiga kaasas, nagu ei peetaks kogu Vargamäel, olgu ülal peres või all saunas, tõest enam kuigi suurt lugu.
Seega siis olid asjad kõige paremas korras ja Tiina oleks võinud rõõmsa meelega linna tagasi minna, aga ometi oli ta meel nukker, nagu jääks ta ennem alatiseks siia. Ta oleks tahtnud Indrekule veel midagi öelda, aga ei leidnud parajat juhust ega õigeid sõnu. Lahkudes julges ta ainult isale kätt anda, kuna ta Indrekule ainult pead nokutas. See tegi ta meele veelgi nukramaks. Sellepärast siis, kui ta oli jõudnud mäeharjale ja pöördus sealt alla soosilla poole, hakkasid ta silmad äkki nagu iseenesest vett jooksma, nagu peaksid kõik Vargamäelt lahkuma nutuga.
VI
Mõne päeva pärast, kui Indrek tundis, et jõud hakkab uuesti kehasse tagasi tulema, asus ta endiselt kraavitööle. Küll sadas vahepeal veelgi, lund, nii et sai juba kenakene reetee, aga maa oli pakseneva lume all endiselt sula ja suurenev külmgi ei teinud sellepärast tööle mingit takistust.
„Pole Vargamäel enne seda nähtud, et talvel oleks kraavi kaevatud,” rääkis isa. „Vana Sauna-Madis oli küll kange mees, aga tema ajas ainult üle mihklipäeva. Sina aga ei taha hoolida ei mardist ega kadrist.”
„Ma ei hooli näärist ega kolmekuningastki, kui nõnda edasi läheb,” ütles Indrek. „Ükski külm ei suuda paksu lume all maad kõvaks teha. Ainult pooleli-kraavi ei tohi ööseks jätta, siis ei saa hommikul enam maast jagu.”
„Ei mina usu, et see terveks talveks nõnda jääb,” arvas isa, „küllap ajab lume veel ära ja paneb siis kõva põhja.”
Aga tuli mart ja lumi ei läinud, möödus kadrigi, kuid lumi kattis endiselt maad. Vähemad sulad ei jõudnud teda ära võtta. Enne jõulusid tegi külma ja andis siis hulk värsket lund juurde, nii et talv oli täielik. Kõik ohkisid talveteede ja madalamal maal asuvate rukkioraste pärast, mille mädanemist kardeti. Leidus isegi neid, kes käisid orasepõldusid paiguti läbi tallamas, sest segatud lumi ei kaitse enam maapinda külma eest. Nii möödusid jõulud. Kuid siis pööras äkki tuule vesikaarde ja hakkas puhuma, peaaegu lõõtsuma. Lõõtsus nõnda paar päeva ja siis oli igal pool vesi lahti. Uueks aastaks hakkas sadama vihma ja läbistas teda mitu ööd-päeva järgemööda. Kui siis viimaks tuul pöördus loodesse ja selgitas pilved, paistis kõrgemail paigul must maa ja madalikel lausa vesi. Kõik kraavid, ojad, nired, sood ja rabad olid muutunud lausa järveks. Jõeäärne hiilgas õhtuse päikese säras, nagu oleks ta elus peegel, millesse tipitud mustendavad küünid ja heinakuhjad. Näis, nagu oleks kevadine suurvesi saabunud juba uueks aastaks! Kusagil oli kuuldud sinikael-partidegi prääksumist.
Algas uus häda: vesi kippus rikkuma jõeäärseid heinu, sest ta ulatus paljudes kohtades küünipõhjadesse ja kuhjalavadesse.
Kolmekuningaks läks selgeks ja külmaks ning siis muutus kogu maailm kiilasjääks, mis hiilgas samuti kui elus vesigi – hiilgas veel pareminigi, sest jäähelk heitis hulka värvilisi varjundeid. Nõnda kestis see mitu päeva: selge, vaikne, külm, talvine päike madalas kaares ja pikad tähised ööd.
Indrek ei saanud muidu, kui pidi mitmel korral väljamäele minema ja sealt alla vaatama särava jõe ja kauguses sinendavate metsade poole, mis asusid teisel pool jõge, soid ja rabu. Neist metsadest ei teadnud ta praegu põrmugi rohkem kui Vargamäel karjas käies. See tundus imelikuna ja naljakana. Ta oli palju kuulnud, lugenud ja unistanud metsadest, mis pidid kasvama Aasias, Aafrikas ja Ameerikas, aga neist metsadest, mis paistavad silmapiiril, pole ta ei lugenud ega neid ka näinud – pole tulnud mõttelegi, et neid võiks vaatama minna, nagu seisaks lähedane meist nii kaugel, et temast ei oska unistadagi.
Aga praegu Indrek arvas, et aeg on hakata unistama lähedasest. Ta otsis vanad „noaaegsed” uisud välja – päkapäraselt lõigatud lihtsad puuklombid, vene vikati vitsad rauaks all, mis laskis käia peal haljaks ja servadest teravaks, et aja kas või habet. Need puuklombid ta sidus endale jalge alla, milleks isa aitas heietada pehmed punemed, sest kõvad nöörid pidid soonima jalgadesse ja tegema haiget. Nõnda Indrek läks esteks väljaäärseile loikudele, loikudelt kraavidele, mööda kraave luhtadele