hüüdis tüdruk rõõmsalt. „Ma arvasin kohe, et mis hirm see mul ikka on, midagi peab olema või tulema.”
„Aga kui teie iga minu haigestuse puhul hakkate siia jooksma,” ütles Indrek nüüd ähvardavalt, „siis teadke, mis mina teen: ma lähen siit minema. Ma lähen ükskõik kuhu, hakkan ükskõik mida tegema, aga siia ma ei jää. Ja nüüd peate kohe tagasi minema.”
„Jah, härra,” ütles Tiina ja hakkas oma mantlit kohendama, nagu mõtleks ta jalamaid minekut teha.
„Ega te siis täna enam jõua kuhugi minna, õhtu juba käes,” ütles Indrek, „tahes või tahtmata peate selle öö siin magama.”
„See olekski parem, kui ma natukenegi võiks siin olla, muidu mõeldakse linnas, et mis ema ja sugulased need mul küll on, kust nii ruttu tagasi tullakse,” rääkis Tiina nüüd õnnelikult. „Ma mõtlesin juba teel tulles, et küll oleks hea, kui härra lubaks ühegi päeva paigal olla, siis võiks juba uskuda, et käisin ema vaatamas. Nojah, käisin vaatasin, et vanainimene on rõõmus ja terve, mis siis muud kui jälle koju tagasi, kus töö ootab. Nõnda võib ju küll olla, härra, eks?”
Tiina ootas natukene aega, et kas Indrek vastab midagi, aga kui see vaikis, hakkas ta uuesti:
„Ma mõtlesin, et härra on peres, kus lapsi, ostsin sellepärast natuke šokolaadi, aga siin pole kedagi. Mis ma nüüd selle šokolaadiga teen, härra? Ega ma ometi hakka teda linna tagasi tassima, tahvlid taskus tüliks.”
„Sööge homme teel tagasi minnes ise ära,” ütles Indrek, „see on kõige õigem ja parem. Lastele ärge viige, rikute ainult nende hambaid ja kõhtu.”
„Tean, härra, et ma koju lastele ei tohi viia,” vastas tüdruk, „aga ise ei raatsi ma ka süüa, see on selleks liiga kallis ja hea – Stude oma.”
„Siis ma ei tea, mis sellega teha,” ütles Indrek, „sest ülal talus pole ka lapsi. Tütar on kõige noorem, aga ka see on juba kuue-, seitsmeteistkümne-aastane.”
„Kui kahju!” ütles Tiina, aga tegi seda sellisel toonil, nagu oleks tal otse selle vastu ainult hea meel.
Nüüd vaikisid mõlemad natukene aega nagu nõutult. Aga tüdrukul oli nähtavasti piinlikum kui mehel, sest tema ei kannatanud välja ja hakkas jällegi rääkima, öeldes vabanduvalt:
„Härra annab ehk mulle andeks, kui ma räägin puhast tõtt. See on minust muidugi hirmus rumal, aga mis sinna parata, kui olin nii rumal, et tulin niisukese mõtte peale. Just enne ärasõitu! Mõtlesin, et mis siis, kui härra on haige, kuidas ma lähen linnast maale üsna tühjade kätega. Ja nõnda siis ostsingi. Soo, jumal tänatud, nüüd on see väljas, nüüd on mu süda täiesti puhas,” ohkas Tiina lõpuks.
Aga Indreku juures saavutas ta otse vastupidise tulemuse: see oli tänini uskunud tema puhast südant, aga nüüd hakkas ta kõiges kahtlema. Sellepärast ütles ta:
„Kui oli šokolaad teil südamepiinaks, kas siis ka mitte see hirm, millest rääkisite?”
„Kuis nii, härra?” küsis Tiina arusaamatuses. „Ma ütlesin kohe, et hirm oli teie pärast, härra.”
„Ma mõtlen nimelt, et kas teil üldse hirmu oli: kas see pole teie väljamõeldis nagu šokolaadi ostmise põhjuski.”
See rabas Tiinat raskesti. Ta seisis hulk aega sõna lausumata ja ütles siis:
„Härra, ma ju ütlesin, et tegin väga rumalasti, kui šokolaadi ostsin, aga oli veel rumalam öelda, et ma seda teie pärast tegin. Sest kui inimene on hakand kord valetama, siis valetagu edasi. Nii kui ta katsub ühegi vale tõeks teha, läheb kõik muu valeks. Tulevikus ma enam nii rumal ei ole. Räägin alati tõtt, aga kui kogematagi tuleb väike vale, siis õiendama ei hakka, mingu see väike vale viimaks ei tea kui suureks.”
„Kas te ise ka mõistate, kui kardetavat asja te räägite?” küsis Indrek tüdrukult.
„Aga mis ma pean siis tegema?” küsis tüdruk väriseval häälel vastu, nagu poleks tal nutt enam kuigi kaugel. „Mina olen muidugi rumal ja räägin rumalaid asju, aga ega siis härra sellepärast veel rumalaks pole läind, et ta mind enam põrmugi ei usu. Ma valutan linnas päevade ja ööde kaupa oma südant, nii et hoian teist vahel kahe käega rinnas kinni, sest muidu kardan, et lõhkeb. Läheb prõksti puruks ja ongi kõik valmis. Aga kui siia tulen ja ühe pisikese asja valetan, siis arvab härra kohe, et olen ka oma südamevalu valetand. Ei, härra, südamevalu oli ja, näe, tuli nüüdki jälle tagasi, juba hakkas uuesti. Pealegi, kui härra tahaks, siis võiks ta kohe teada saada, kas ma valetan või räägin tõtt. Sõitku ainult koju…”
„Ma olen praegu kodus,” ütles Indrek vaikselt vahele.
Need sõnad lõid tüdruku mõtted segi. Ta vaatas imestanult Indrekule otsa ja laskis siis silmad vanuvas videvikus ümber käia, nagu otsiks ta kõnesolevat kodu värske lumega kaetud põõsastikust. Aga samal ajal meenus talle saun, nagu ta seda hiljuti näinud, ning ta ütles:
„Ah siis niisuke on teie kodu!”
„Jah, niisuke,” kinnitas Indrek.
„Aga härra pidi olema ju perepoeg?” kahtles tüdruk.
„Nüüd on härrast ning perepojast järel ainult saunamees ja kraavilõikaja,” seletas Indrek.
„Härra, mina kõlbaks ennem sauna kui teie, sest mina kasvasin keldritoas,” rääkis tüdruk. „Siin on pisut paremgi kui sügaval maa all, kus terve ilm tallab sul pea peal. Niisuke oli minu kodu. Aga teie kodu, härra, on seal, kus on te lapsed, ja kui te praegu, kas või täna õhtul, võtaks kätte ning sõidaks sinna, siis te kuuleks, nimelt vanaproualt, kuidas mu süda linnas valutas. Muidugi, temale ma ka valetasin, sest ma ei võind ometi öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra, ta oleks jumal teab mis mõtlema hakand. Ma ütlesin talle lihtsalt, et süda valutab ema pärast, ja seda valet ma enam tõeks ei lähe tegema. Nüüd olen juba targem kui šokolaadiga. Las vanaproua usub pealegi, et minu süda valutas ema pärast, ega see usk talle kurja tee. Iseasi, kui teeks kurja, siis oleks muidugi hoopis iseasi ja siis peaks ehk lõpuks talle tõtt rääkima. ”
„Tõtt peab ikka rääkima, Tiina,” ütles Indrek.
„Aga ma ei võind ju ometi vanaprouale öelda, et mu süda valutab teie pärast, härra,” vaidles tüdruk vastu.
„Miks mitte,” ütles Indrek. „Oleksite teie tõtt rääkinud, siis poleks teil olnud vaja siia sõitagi, sest vanaproua oleks teile siis kohe öelnud, et südamevalul on elus vähe tähendust. Valud tulevad ja valud lähevad ja kunagi ei tea, mis on parem, kas et nad tulevad või et nad lähevad.”
„Valud tulevad ja valud lähevad,” kordas Tuna mõttes tasakesi, ärkas aga siis nagu unest ja ütles: „Aga vanaproua ütles, kui ma oma südamevalust rääkisin, et, armas laps, eks sa sõida siis pealegi, kui südamevalu järele ei anna.”
„Seda ta ütles ju ainult sellepärast, et te talle valetasite,” seletas Indrek. „Ega te ometi arva, et vanaproua oleks sedasama öelnud, kui te oleksite talle tõtt rääkinud.”
„Nii et seekord tegin ma väga hästi, kui ma tõtt ei rääkind,” tuli Tiina põiki vastupidisele otsusele, kui Indrek püüdis teda juhtida. Sellepärast ütles see:
„Tiina, teie olete üsna rikutud tüdruk, meile tulles te olite parem.”
„Ei, härra, ma ei ole rikutud,” vaidles Tiina südilt vastu. „Või kui olen, siis olin juba teile tulles. Teile, härra, pole ma kunagi valetand ja ei valeta ka, ainult see šokolaad. Aga et ma vanaprouale valetasin, siis sellest on mul ikka veel hea meel, sest nüüd nägin ma oma silmaga, et olete terve, härra, ja sain teada, et mu südamel oli õigus, kui ta valutas, sest teie olite haige, härra. Ainult kui ma teaks, mis ma selle šokolaadiga pean tegema. Kui ma ehk võiks ta teie isale anda? See on hea pehme piimašokolaad.”
„Ah see, mis teil endal vale pärast kurgust alla ei lähe, on teie arvates minu vanale isale paras, kes kogu oma elu tõde ja õigust taga on nõudnud?” ütles Indrek