Dubrovski. Aleksandr Puŝkin

sõnade juures keerutas Anton piitsa, raputas ohje ja hobused hakkasid kiires traavis jooksma.

      Vana kutsari ustavusest liigutatuna jäi Dubrovski vait ja andus jälle oma mõtetele. Möödus üle tunni, kui Griša tema järsku üles äratas hüüdega: „Näe, Pokrovskoje!” Dubrovski tõstis pea üles. Ta sõitis laia järve kallast mööda, järvest voolas välja jõgi ja lookles kaugemal küngaste vahel; ühel nendest küngastest kerkisid üle puudesalu tiheda lehestiku hiiglasuure kivimaja roheline katus ja torn; teisel viie kupliga kirik ja vana kellatorn; ümberringi olid laiali pillatud talumajad köögivilja-aedade ja kaevudega. Dubrovski tundis ära need paigad, – talle tuli meelde, et selsamal künkal mängis ta väikese Maša Trojekuroviga, kes oli temast kaks aastat noorem ja kes juba siis tõotas sirguda kaunitariks. Ta tahtis Antonilt midagi tema kohta kuulda saada, kuid mingi häbelikkus hoidis teda tagasi.

      Härrastemaja kohale jõudes nägi ta pargi puude vahel valget kleiti välgatavat. Samal ajal andis Anton hobustele piitsa, ja end haarata lastes auahnusest, mis on ühiselt omane nii kutsaritele maal kui ka voorimeestele, kihutas tuhatnelja üle silla ja läbi küla. Külast välja jõudes tõusid nad üles mäkke ja Vladimir nägi kasesalu ning vasemal pool lagedal punase katusega halli maja; ta süda hakkas rinnus peksma; ta nägi enda ees Kistenjovkat ja oma isa kehva maja.