Valik. Aigi Vahing

õpeta, kuidas selles elada,” on öelnud Bill Moyers, kuid enne tuleb selles siiski ise elama õppida.

      Paljud näitlejad armastavad lapsi – tööd, koosviibimist lastega … Võib-olla need, kellel on lapsed, ei vaja Jumalat niiväga, sest lastes on Jumal rohkem kohal. Aga vaimust vigased – vaimuhaigustega inimesed, kel just sellepärast pole lapsi – ei SAA Jumalata.

      Vaimust vaesed – miks seostub sellega kõmm-kõmm inimene ja mitte inimene vähese Vaimuga, Spirit’ita?

      Unistus … elada inspiratsiooniga. Kui ma seda kõike siin hommikul kl 8 püstijala peal täistuubitud rongis kirjutan, siis mitte sellepärast, et keegi käsib või et on igav, vaid sellepärast, et on vaja – et ei saa olla kirjutamata, siis ehk elangi hetkel omaenda unistusena? Aga mis siis on see ootus õhtuti, et midagi on puudu, vajaka. Mida ma ootan? Keda? Armastus on ootamine, kas ootus on ka armastamine?

      „See on mu kihlasõrmus,” näitab vene reporter Zinaida naiste tualetis teemandit. „Kes see tuli?” hüüatab ta alati tualetipoti pealt, kui keegi siseneb kõrvalkabiini – Välispressikeskuse korrusel palju naisi pole, Zinaida tunneb kõiki. „Sa peaksid mu sõbra Michael’iga kohtuma,” ütleb ta, „talle meeldivad sellised naised nagu sina.” – „Millised?” tahaksin küsida, kuid teen programmis „aastat”5 – aastat ilma meesteta ja viinata … „Michael on 38-aastane, tal on oma firma, elab Harlemis, ostis sinna just uue korteri, Harlemist on saanud Manhattani uusim up-and-coming rajoon,” loetleb Zinaida oma sõbra häid omadusi üles. Võib-olla sellepärast, et Michael on T-vanune, annan Zinaidale oma numbri. „Mul on kurk haige,” tühistan esimese kohtumise. – „Mul on üks tööreis teise otsa,” tühistab järgmise Michael. „Mulle ei meeldi nädalavahetusel Brooklyn’ist linna tulla,” veeretan end brunch’ist eemale … Ja nii ta jääb, see datinga la kolmekümnesed. Michael oli telefonis hädise häälega. „Joo palju vett, ravi ennast,” ütlesin talle.

      Times Square’ile on pandud istumis- ning lamamistoolid ning liiklus jääb nüüd autodele osaliselt suletuks. Kunstlik keskväljak? Vaatan turiste kõrghoonete vahel peesitamas – New Yorki sisse hingamas, vaba õhu IMAX’it nautimas, New Yorgi surround. On kuidagi nii hale, samas südantsoojendav näha, kuidas New Yorgi-sugune suur linn üritab, justkui rauast konstruktsioon, endale südant ehitada.

      „Nougat–York” – üliagressiivne Snickersi kampaania. Terve linn on kleebiseid täis – ka metrooseinad – mitte kusagile pole vaadata. Alkohoolik teeb Balti jaama einelauas pitsi viina, enne kui läheb firmadesse oma klippide eest tasu välja kauplema. Võib-olla teeb pitsi viina ka pärast. Mina tegin Snickerseiga sama – üks või paar ette, teine või kaks otsa – kes neid lugeda jõuab. Snickerseid saab igalt poolt kätte 24h. Need reklaamid reklaamivad heroiini minu jaoks.