ka oma tunnetest sinu vastu. Jah, osa sellest ongi sõltuvusarmastus – see tavaline armastus, omamisarmastus, tahtmine sind katsuda ja enda omaks teha.
Kuid väga suur osa, ja nii on olnud algusest peale, on tõeline armastus – ülevoolav rõõm ning tänulikkus, et maailmas, milles kõik elab, elad sina ka. Ja et me saame vahel rääkida ja vahel teineteise peale mõelda. Mis on igatsus? Mul pruugib vaid tahta, mõelda, kui juba sirutan käe ning seal sa oledki, juba vaatan sulle otsa – seal sa oled, juba räägin sinuga ja sina räägid ka. See kõik on nii – kogu aeg – ma ei pea sind omama.
II osa
1/
„Aigi! Millal me viimati nägime?” – „Talvel.” – „Miks me teineteist nii harva näeme?” Karam näeb väsinud välja – täna on puhkepäev. Kohtume ta kodurestoranis – selles, kus ta veedab aega iga päev.
Karami lauakaaslane, šarmantne hallipäine mees, itaalia näoga, kõneleb agiteeritult ning valjuhäälselt sellest, kui kehvaks on läinud toit tema lemmikrestoranis, kui nõme on Obama ning kuidas Ameerika suurim mobiilioperaator teda röövib. Karam kaasa ei räägi, kuid noogutab. „Sobib sulle, kui lähen ja mediteerin sinu pool?” küsin ma – „Mine,” ütleb Karam, „ja sööme pärast koos õhtust,” lisab ta. Teel Karami poole ostan sparglit – köögivilju tal kodus kindlasti ei ole, minu toiduplaan aga näeb neid ette.
„Mis toitu pühakud söövad?” küsib Karam tund hiljem külmikust india toite välja võttes – Karam on indialane, hingelt joogi, ametilt jurist. „Mis vahet on sellel, mida pühakud söövad, tähtis on see, mida sina sööd.” Jään Karami vaatama – tal on karismaatiline õilis nägu, tulised silmad, kaunid käed: peened sõrmed ja siledad küüned. „Ma hakkasin rongis nutma,” ütleb ta, „kui Jumalale mõtlesin.” – „Aga miks sa nutad?” küsin mina. „Guru ütles mulle, et minust saab õnnetu mees, kui oma rajalt kõrvale pööran.” – „Aga mis sa arvad, millepärast see juristipraksis sul õitsema ei lähe? Ehk ei olegi see sinu tee, ehk Jumal teeb sulle suure teene sellega, et tunned ennast viletsalt – kuula seda tunnet – millest see kõneleb, kuhu kutsub sind? Ja kui juura ongi sinu jaoks, siis milleks nii vihasena, nördinuna, tulisena – vaata oma käsi – need on õilsa mehe käed, need ei ole sellise mehe käed, kes on vihane Obama ning mobiilimonopolide peale. Suured mehed, sellised nagu sina imetled, ei ole vihased maailma peale.” Karam on vait ning üritab romantilise muusikaga meeleolu luua. „Ära palun mängi seda,” ütlen mina. – „Ma lugesin, et tofu pole tegelikult kasulik …” – „Aga miks sa loed ja kuulad seda, mida keegi räägib, miks ei otsi sa omaenda tõde iseenda seest?” – „Minust oleks võinud saada joogi,” ütleb Karam. „Sa oled joogi. Kuidas oleks sinust võinud saada keegi, kes sa juba oled?” küsin ma, ja tunnen, et hakkan pahaseks muutuma – aeg on lahkuda. Ainus viis, kuidas saame oma kannatavaid sõpru vahele segamata muuta, on nende eest palvetada. Karam näitab internetilehekülge, mille ise tegi oma lemmikjoogile. On valgustunud teod, mitte valgustunud inimesed.
Kõnnin läbi Village’i ja Soho Chinatown’i äärele. Lounge. Kui ammu pole üheski lounge’is käinud. Kui igav juba sisseastumisel – paanika – miks ma tulin siia? Istun maha, püüan mõelda, kui pikalt peab istuma, enne kui on viisakas lahkuda. Lounge on suur ja keldrikorrusel – tume. Ei, mitte paheline, lihtsalt hämar, et poleks näha, kui kultuurimajalik see on oma hiinalikkuses. Ja inimesed – muidugi ei meeldi mulle siin ka inimesed – olen neist ju kordi parem, väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada, ja misasi on lounge? Vedelemine kanapeel? Mida siin lounge’is tehakse? Linette on ennast üles löönud – ta on näitleja ning nüüd ka mõistan – see sünnipäevapidu on tal pooleldi networking‘u üritus. Kui jube. Kui kaua on viisakas? 30 minutit, 40? Tund aega on vist siiski kõige viisakam. Hakkan sisse-välja hingama – kui viibid olukorras, mida 1) ei saa muuta, 2) millest ei saa lahkuda, jääb vaid kolmas võimalus – kõike totaalselt aktsepteerida. Lõdvestudes tekib paremat kätt vestluspartner Franco – stupid boring man, saab ta nimeks. Sünnipäevatüdruk kutsub tantsima – ma jälestan naisteringis tantsimist – kohe tekib teine tantsupartner – roosa triiksärk, teksad, sile nägu – stand up koomik? Vaatan maha – kingad – ei, koomikuil on tossud jalas – järelikult keegi muu. „Näitleja,” ütleb tema, ja küsib kohe: „Kuidas sa Linette’i tead?” Tõepoolest, kuidas ma Linette’i tean. „Meil on ühised … huvid,” ütlen kutile ja eemaldun temast. Muusika on nõme. Püüan mitte kellegagi tantsida. Nägu vastu seina. Silmakontaktita. Keegi ujub ligi, ujun eemale. Halb hakkab. Ja tunnen end nii kohutavalt haledalt – siin ma olen, sisuliselt 36-aastane, New Yorgi linnas, väga kahvatul peol – mitte keegi ei tea, kes ma olen, vaatavad ainult, et vaat kus see pikk võõramaine naine üritab … kui äkki avastan – what the fuck!! Ma olen kaine! New Yorgi linnas! Suvi on algamas! Ma tunnen ennast oma kehas suurepäraselt, näen noorem välja kui nii mõnigi 30-aastane siin toas – ma olen elus, muusika mängib, mind on siia kutsutud – üks tore naisterahvas, võitluskaaslane, on arvanud mu oma sõprade hulka, ning mulle meeldib tantsida! Kurat, kuidas ma TAAS läksin piinavate mõtetega kaasa, lasin endal hinnangute sohu vajuda, mida ei ole olemas! On vaid see, millisena ma ise otsustan seda kohta näha – kuidas mina seda lounge’i siin, neid inimesi, sünnipäevalast ja muusikavalikut tõlgendan. Hakkab mängima Whitney Houston’i „How will I know” – teab kust hüppab mu ette pikk, sale kutt, maikasärgiga, ning hakkab täpselt samamoodi tantsima nagu mina – mitte mind jäljendama, et luua illusiooni sünkist, vaid et talle meeldibki täpselt samamoodi tantsida – meil on NII lõbus – kõik jäävad vaatama. Ta on kiilakas, tal on õlal ankru ja seljal purjepaadi tätokas ja kaelas sõdurikett ning 2 plaati. Ja ta nimi on True. Erutun – ma pole ammu erutunud, ja täpselt õigel ajal ta jälle lahkub ning jätab mu omaette tantsima. „Like a Prayer”, Madonna lugu – mustanahaline tšikk tuleb ja tõmbab mu naisteringi tantsima – Jumalal pidi hea huumorimeel olema – naistering on toasuurune, ning taas – selle asemel et seda kõike põlastada, tunnen, kui hea on naisteringis käsi kokku taguda, Madonna laulu laulda – kas hakkan juba alanduse ning alandlikkuse vahel vahet tegema? Tunnen, kuidas sulan ühte nende võõrastega – võõras kohas, võõral peol, võõral maal – ei ole mitte midagi võõrast siin maamuna peal – kõik on oma – kõik on püha, kui ennast selle võimalikkusele avada.
Ennist kui tantsisin, vaatles mind üks vanem paar – mees vaatles suisa imetlusega, nüüd tõuseb sellest lauast tema abikaasa, Linette’i tädi – kuulen sünnipäevalast ütlemas, et tädi hakkab meile laulma. Kartes, et kohe läheb piinlikuks, istun põrandale maha, naine alustab – kuid: tuleb tädi maalt ning esitab uhkena, võimsana ja väärikana „Summertime‘i” sellisel moel, et heat roomab auruna põrandal. Pisarad voolavad, küllap tunneb ka Linette sama, ta istub minu kõrval ning hoiab mul käest – terve laulu aja. Nüüd mõistan ka, miks vanadaami mees mu tantsu vaatas – tema pilgus oli annus sedasama imetlust, millega ta oma naist laulmas vaatab. „Võtaksid sa True tantsima?” küsib Linette loo lõppedes. Mina! Mina ei võta iial kedagi tantsima – olen selleks liialt uhke! „Jah,” ütlen ma. „Naiste valik, mõistan,” ütleb True kombekalt ning tuleb kaasa. Ka tema on näitleja, jõudis keegi öelda – no mängime siis, selle tantsu hetkeime, andun olukorrale – True mängib kaasa, hoiab mind „aeglase” vältel õrnalt oma käte vahel – pika, tugeva ning hellana. Hea näts on tal suus. „Sa oled super tantsija,” ütleb ta. „Sina ka,” ütlen mina. Lugu lõpeb – eraldume, „Every time I see you falling,” alustab New Order, ning mõistan, et aeg on lahkuda. Teen Linette’ile silma, tänan „Summertime’i“ lauljat komplimendiga – daam noogutab väärikalt, tema mees ütleb mulle komplimendi mõlemi eest vastu, ütleb, et olen hea tantsija.
„Ja mida sa ootasid?” küsin endalt juba tänaval. „Midagi enamat? Et lounge peab olema parem – inimesed edukamad, huvitavamad? Kuid elu on alati samasugune, ainult mina võin end muuta kinnisemast lahtisemaks. Suletust, kramplikust, piinlvast avatumaks. AVA END JA ELU TULEB –