otsima lahendust soovile siit enneaegselt lahkuda.
Arvan, et on viga mõelda, et elu peidab ennast ennekõike tähelepanuväärsetes hetkedes – neis hetkedes, mil tunneme end nõnda elusaina – nagu armumine, promotsioon, lotovõit – need on tegelikult kriisiolukorrad, erakordsed sündmused, mis tuleb suuta teatava neutraalsusega läbida. Elu peidab ennast aga kõige argisemas – kõige enam just neis tegevustes, mida teeme kogu aeg. Pesu kuivama panemise naudingust, nõude pesemise rituaalist – meditatsioonist – ei kõnele ükski Lääne tsivilisatsiooni poeet. Kuid magama asutamine, söögi valmistamine – see päris elu, võib olla väga nauditav, kui sellesse kui pühadusse suhtuda … On lihtsalt kohutavalt rumal öelda, et eluhetked, mida tuleb iga päev läbi teha – sest söömata, magamata, pesemata jne me ju olla ei taha ega saa – polegi elu. Aga mis see siis on? Nende tegevuste ärapõlgamine on sama mis iseennast ära põlata. Võib-olla just sellepärast vihkavad junky’d, ärapõlgamise professionaalid, argitegevusi kõige enam ning ihkavad muudkui ära.
Olen nii harjunud siin kirikus neid palvetajaid vaatama. Ja ometi pean ütlema, et see on hoopis midagi muud, kui näed inimest põlvitamas, kiriku põrandal, mitte sametise palvepingi peal, vaid põlvitamas, täitsa maas, palja põrandani kummardamas, peaaegu et suuga maad puudutamas. On see ainult häda, mis paneb inimese alandlikkuse kaevust jooma?
„Olgu,” mõtlen. „Kui sõltumatuks saamiseks pidin saama sõltlaseks, siis lepin sellega. Ja võtan vastu armu, millesse ma usun ning mida usaldan. Annan end üle – asun veelgi valmimalt teele, mida minu jaoks mõelnud oled.”
Vasakul mu pea kohal süttib hele tuluke – jõuan veel mõelda, kui hea on selle tule all istuda, kui kalapaadi juhi moodi mees kõmistab: „Welcome to the Saving …” Tänan.
Lahkudes püüan gei moodi mehe valget kuube ning Püha Antoniuse pruuni kuuehõlma katsuda, nagu olen näinud teisi siin kirikus tegevat. Ei teagi, mida ootasin, et kuub hakkab käega suhtlema, soojendab seda, põletab? Ei juhtu midagi, tunnen end imelikult ning jätan need riitused edaspidi selle koguduse liikmetele.
Nood hirmud aga, et mis siis, kui Ta ei tahagi, et oleksin näitleja, mis siis, kui Ta ei taha, et ma kirjutan või mis siis, kui Taeva tahe minu jaoks on olla pottsepp või lasteaiakasvataja, hakkavad taanduma … Tean, et Taevas tahab mulle kõige paremat, aga mis see kõige parem mulle on, ma ise veel ei tea.
Eesti naiste ilumüüt on veidi tüütu. New Yorgis on väga palju kauneid naisi. Ütlen kauneid, ja mitte ilusaid, sest newyorklannad on isikupärased. Ka siin on herd – hulk, kari naisi, kes riietuvad üheselt, moemärkidesse, trendidesse ning kuulutavad, et oleme vabad ja saadaval – need on kõige igavamad. Samas nähtusena siiski huvipakkuvad. Neil liigitunnused muutuvad kogu aeg. Sel suvel kannavad nad kõik sõjaprintsess Xena kingi, või on need gladiaatorite omad? Isegi mu toanaaber Jeanne teeb seda, olgugi et tema pole päris selle herd’i liige, kuid pariislannana peab ta ehk moega arvestamist oma sünnipäraseks kohustuseks? Iroonilisel kombel koguneb see kari hetkel Meatpacking‘is – seal on nende klubid ja söögikohad (kuigi küllap see rajoon varsti jälle muutub, kui pole juba muutunudki – mul on viimase suve andmed, kui üks gei-stjuuard, näitlemistudeng, meid kõiki brunch‘ile vedas). Seesama kari, mis Eestigi tänavapildis domineerib, küllap võimsaminigi, mõjub esmalt pilkuköitvana, kuna sellele osatakse rõhku pöörata, pilgud esile kutsuda, kuid lähemal vaatlemisel mõjuvad nood naised oma püüdlusis kellegi teisena näida, kellegi teisega samastuda, hoopis igavana. Igav ilu aga … lill, mis küps, kuid ikka õide puhkemata … „Vaadake liiliaid, kuidas nad kasvavad, ei vintskle ega rühma,” on Jeesuse paljutsiteeritud tsitaat. Et kui liiliaile on antud sisuliselt ainult selle eest, et nad on olemas, sellised rõivad, siis miks peab inimene – looduse kroon – kogu aeg rassima, muret tundma, kust saaks rohkem riideid, raha – ehk meilegi on kõik antud, pelgalt olemasolu eest, me vaid ei oska seda omaks võtta. Kõige kadunum on herd – need naised, ja ka mehed, kes tuginevad ainult välimisele, või rikkad, kes tuginevad ainult rahale. Noja noodki, kes tuginevad ainult teadmistele. Ei ilu, raha ega teadmisi saa olla eales piisavalt, kui ollakse pidevas konkureerimises.
Küllap konkureeritakse ka siin, New Yorgis, ja ikkagi ei näe ma New Yorgi naisi konkurentidena – vastupidi, vaatan neid imetlusega. Ühes tänavavahes võib vastu tulla punaste sukkadega, jazz-age kleidis naine, tõenäoliselt kontoritöötaja, ning kaabu ja siniste sukkadega orvu moodi waif, pilkupüüdev ja armas. On selge, et ka nemad on end mõne iidoli või ideaali järgi stiliseerinud, kuid iseennast sealjuures kaotamata, pigem vastupidi – iseendale lähenenuna. Jah, New York soosib seda. Siin avastatakse, ei jäljendata. Julgetakse ise olla. Neeme, mu kolleeg, on öelnud seda, et kui mujal on taassünd, isiksuse transformatsioon võimalik, siis New Yorgi linnas on see kohustuslik. Ma ei tea, kas sellepärast on New Yorgis end ka keerulisem tunda vanana. Siin on 55-aastane inimene teglikult veel noor, kui ta seda tahab – keskea künnise peal. Minu kodumaal on 55-aastane inimene pensionieelik.
„Meie asemele, kes me kõiki linnatänavaid nii ööl kui päeval valitsesime, on tulnud nooremad – uued,“ tundsin Tallinnas ühel külaskäigusuvel väga teravalt. Olin siis pisut üle kolmekümne. Justkui vaiba oleks keegi korraks alt ära tõmmanud. Kuid tegelikult pole see tragöödia, leidsin, või lohutasin ennast? Sest „meie“ on veel olemas. Vananeme koos – meie põlvkonda nagu sugukondagi ei saa meilt keegi võtta.
Noortele naistele ei meeldi väga, kui neid vaadatakse, neile päris noortele, alla 24-aastastele, nad ju teavad vaistlikult, et pilgud on suunatud aastatele – ihule, ning mitte isikule. Samas, ma ise nii vajasin seda tähelepanu noorena, kuid põlgasin ka – sest olin kindel – see on igavene. Sellest esmasest põlvkonnavahetuse šokist üle saanuna – vähemalt siin, New Yorgis, võõraste noorte ning minuvanuste ja „vanemate“ keskel, olen hakanud suutma noorust ja ilu – noorte uskumatult siledat nahka nüüd juba ka ise imetlema hakata. Ning olgugi et selles imetluses on ka iha möödunu järele – noore naise ilu on 35-aastase naise jaoks palju lõplikumalt möödas kui sama vana mehe jaoks, sest nemad võivad neid naisi veel saada, ja vastupidi ka, olen hakanud rõõmu tundma selle üle, et toimub muutumine, et ma arenen. Ma ju ei igatse seda aega tagasi, mil ma veel lugeda ei osanud (või igatsen?) – miks peaksin ma igatsema taga neid muid aegu, olgugi et neile on ühiskonna poolt omistatud kõrgem väärtus, kõrgem müügihind kui teistele vanustele.
Joogatundi annab täna mees. Joogasüsteem, lugesin kusagilt, olevat välja kujunenud inimese soovist orgasmiseisundit pikendada. Mina käin siin sellepärast, et taastada silda, mis peaks inimese meelt ning keha ühendama, seda silda, mille olen ära lõhkunud buliimiaga. Seda, et jooga võiks olla seotud erootilisusega, kogen alles täna. Lähen targu tagaritta – silm Vartani piirjooni väga hästi ei seleta, kuid ongi hea – saan rahulikult nautida, ilma et näeksin, kui Vartan peaks märkama, kuidas end aeglustatud mõnuga joogapoosidesse vajutan. Vartani juhendatav jooga mõjub sensuaalsena, narkootilisena. Võib-olla mõjub sellisena tema? Hästi mõjub too pikk Vartan, lihastes ja beebinäoga, mu joogapraktikale. Tunnen end üle hulga aja – või esmakordselt? – oma luude, oma liha vastu armulisena. Arm ravib – midagi ei ole öelda.
Tere Jumal. – Tere. – Ma olen nii õnnelik. – See on tore. – Ma tahan sind tänada. – Tänasid juba. – Kas sa jääd nüüd minuga? – Jaa. – Ega lähe enam kunagi ära? – Ei lähe, kui sa just ei aja. – Kas siis lähed? – Mitte ära. – Aga ma ei näeks sind? – Oleneb sinust endast.
Täna õhtul adun esmakordselt, mida tähendab see Jumala kardetud tee, või God’s will nagu usundid seda nimetavad. Jumala tahe – tema tee – on see, et hakkaksin ise endale kõige paremat tahtma. Kõiges. Ja enda vastu ise hea olema. Et viibiksin omaenda muusikas. Tähendab see loobumisi? Neid, mida Jumala teest, Tema tahtest rääkides nii väga kardetakse? Selleks ei pea junky olema, et Jumala tahtesse sügava hirmu ning põlgusega suhtuda. Jah, oma kogemuse põhjal võin öelda, see tähendab väga suuri loobumisi – see tähendab loobumist kõigest piinavast. Piinavatest mõtetest, ihadest, tunnetest, käitumisharjumustest, inimsuhetest – kõigest, mis paneb meid end väärituina tundma. Loobumist piinavast ning tagasipöördumist omaenda põhiolemuse juurde. Lihtne