tulin, „Noh, New York,” ütlesin, „näita, mis sul siis pakkuda on sellist, mida mujal pole – võlu mind, masuurita,” nii mõtlesin mina ka. Nüüd suhtun kõigesse muidugi teisiti. New York on täpselt selline, nagu soovisin, et Tallinn olnuks. Vaata, maalt tulnud inimene tahab ikkagi LINNAS elada – kui juba, siis juba! Ja nüüd elan ka.
Sind aga suudlen ja tervitan.
Aigi
29/
Varem, kui mõnes filmis olin juhtunud nägema, kuidas alkohoolikud said oma koosolekutel märke – 30 päeva eest ja nii edasi – ja kõik plaksutasid, sain aru küll, et kuigi minule tundus see kõik nii tühine, tähendas see neile midagi palju enamat.
Ma küll alahindasin nende võite ja ometi ei suutnud ma aru saada, kuidas on võimalik olla püsivalt kaine? Ma ise ennast tollal veel sõltlaseks ei pidanud ega teadnud, et minulgi on ained, millest pean elu nimel alatiseks loobuma – päev päeva haaval –, kuid et alkohoolik suudab ühtäkki enam mitte juua, tundus mulle juba DNA tasandil täiesti võimatu olevat. Sellepärast näengi seda igapäevase ning kestva imena, et sõltuvusest vabanemine on juhtumas ka minuga. 90 kainusepäeva tunduvad aasta pikkusena.
30/
Nägin unes, et T tuli minu juurde ning palus, et ma laseksin tal oma rindadest piima imeda. Küsis veel, et kas ma saaksin teda samal ajal süles hoides kussutada – kiiktooli peal. Ma nii tahtsin seda teha – mõtlesin korraks, on see hea mulle, hea temale? – lubasin. T asuski ahnelt imema – mõlemast rinnast korraga. Algul oli veidi imelik olla, siis hakkas aga kõik piima niiskuses ning soojuses ja toa hämaruses, tooli vaikses kääksumises erootiliseks muutuma, ning hakkasime nussima. Siis lõppes uni ära.
Tere T.
Õnneplatoo, millel korraks jalad maha sain, on hakanud läbi paistma ning kiirelt sulama. Kui lollike ma olen, et jään selle püsivusse alati nii uskuma! Ei, kainus ja programm, need asjad on kõik alles ja töötavad, kuid programmis öeldakse ju ka seda, et „if you want to know why you’re eating compulsively, stop eating compulsively”. Paari viimase päeva jooksul olen olnud seletamatult alakuloinen, kui kasutada soomekeelset sõna. Melanhoolia ilma põhjuseta, tahaks mõelda, kuid melanhoolial ei saagi ehk põhjust olla? Kuna vahepeal hakkas kõik nii hästi minema, meeleolude mõttes, jne, panin raamatu korraks kõrvale ja mõtlesin, et kirjutan selle näitekirjaniku loo lõpuni Areenile. Kuigi olin neile juba öelnud, et ma seda vist enam ei kirjuta. Aga nägin unes, et seda on nii lihtne teha. Oled sa sellist lollikest enne näinud? Nüüd istun selle intervjuu otsas, suutmata aru saada, miks ma seda jälle kirjutan.
Mõned ööd tagasi nägin Sind unes – autoroolis istusid, mingi mehe kõrval. Sõber see ei olnud, oli tuttav. Mina olin sinust diagonaalis tagaistmel, nõjatusin ettepoole, suudlesin Sind põsele. Su põsk oli korraga nii soe kui jahe – täpselt nagu mäletan. Kui hea, et vahel nõnda päriselt mu unedesse tuled! „Saab korda,“ ütlesid sina. Täna öösel nägin unes, et ütlesid mulle, mida sa selle all mõtlesid, kuid seda ma enam ei mäleta.
Usun, et kui näed midagi – tänaval, ükskõik kus – ja kui too nägemus sind tugevalt kõnetab, siis on see otsekui lead kusagile edasi, nagu mäng, elumäng, millele peaks järgnema. Täna hommikul oma Brooklyni Sunset Park’i „külast“ linna tulles nägin enda ees kõndimas valgete teksade ja sitspluusiga naist, mugavad kingad jalas, kaks kangaskotti õlal, keskealine. Valguski oli täpselt selline nagu neil hommikutel, kui bussiga Virtsust Lihulasse sõitsime – mina tahtsin raamatupoodi ja vahvliga jäätist – ei mäleta enam, mida teised tahtsid – ning nüüd seda naist nähes tundsin nii kohutavat igatsust millegi järele, mida mul ei saa võib-olla enam mitte kunagi olema. Neid aegu lapsena, mil saad juba täiskasvanute elust osa, kuid ei pea veel ise enda eest VASTUTAMA. Räägin sulle ju vastutusest, vabadusest kogu aeg, kuid misasi see on, mis mind lapseks olemises nii köidab, teadmises, et on ema, kes vahvlijäätist ostab, ja isa, kes raamatupoe nurgal kiirelt suitsu lõpetab, ja vend, kes muudkui lainetesse tormab, korraks lõdisedes „randub“, huuled sinised, ja jälle vette kihutab – mu väike vennake – ma ei tea, kuidas sinna saab, kuid see sitspluusiga naine mu ees täna hommikul, tal justkui olnuks mingid vastused mu jaoks …
Äkki on see niit tagasi kadunud aega hoopis silmus, mis end vaikselt ümber olnu keerutab ning libistab möödunu märkamatult nagu tolmu käesolevasse näitamaks, et kõik, mis oli, on alati ka siin – hetkes – olemas. Pidavat ju spirit olema kõik see, mis kisub meid üha edasi ning soul see, mis tunneb ennast kõige mugavamalt möödunud aegades ning ometi eksisteerivad nad inimeses üheaegselt.
Ma olen nii tugevalt igatsenud Sind viimasel ajal – mul on kogu aeg selline tunne, et oled juba siin.
Hakkan suvel esmaspäeviti pärastlõunaseid koosolekuid juhtima. Ühe kiriku kogudusehoones, see asub mu lemmiktänavajupil Manhattanil, salapäraste väätidesse kasvanud majadega tänaval – huvitav, kes neis elab? Juba ammu näen, kuidas ootad mind seal lähedal, väikses keldrirestoranis Yukio, mille menüü pildi peal on mõõkkala – kohtume, ja läheme sealt koos kusagile ära … Nii tahaks öelda Sulle, tule sealt Eestist tulema, ehitame meie kahe maailma, elame täpselt nii, nagu mõlemile on hea, ärme ole enam lahus ja vaevatud! Ja kui vaevad tulevad, sest tulevad nad ikka ju, siis muudame nad rahaks! Villime piinad hõbedaks, mis toob meile raha ning läbistab samas me mustad südamed taassünni valgusega!
Minuni on hakanud jõudma abielu müstilisem tähendus. Kirjutan, kui olen rohkem mõelnud selle peale. Mäletad, kui nägid und, et abiellusid, maakirikus? Ma ei tea, miks ma seda maad ja seda kirikut kujutlusis kogu aeg näen. Emerson on öelnud, et igas kirikus on ainult üks liige, või midagi sellist. Minu kirik on liivast – saabki see olla muust, kui usk on tõeline?
Lõpetan lakooniliselt, kuna mõtlen Su peale kogu aeg.
Aigi
T vastas, tema vastusest jäi väheks mulle, tahtsin tugevamat doosi saada, kuid mis oleks sobiv annus minusugusele – ma ei julge sellele isegi mõelda. Pean hoopis silma peal hoidma sellel, et ei küünitaks ta poole nõnda agaralt kui maa, jalgealune, mõranemise märke annab. Ja ometi piinab mind, et ma ei saa temalt seda, mida tahan. Kuid seda, mida tahan mina, polegi ju võimalik mõõta ning T teab seda. Ning sellest hoolimata suhtleb minuga, on armas.
31/
Mul on nüüd tugiisikuga paigas, et ühel päeval nädalast ei tee ma mitte midagi. Ärkasin vara – pool päeva olen aknast välja vaadanud. Paranevatel sõltlastel pidi tavaline olema, et kõik värvid tunduvad ühtäkki kordi kirkamad, üksluisus jaotub tihedamaks, huvitavamaks – on mida vaadata.
Vaatasin puud ja taevast ja vastasmaja ning selle katuseserva ja see köitis mind väga. Mitte midagi ei toimunud, kuid mul oli huvitav. Aeg-ajalt lendas mõni lind mööda, langes mõni sulg või puu hakkas tuules rohkem liikuma. Siis lendas vastasmaja katuseservale üks lind. Mõne aja pärast lendas talle teine lind kõrvale. Aga mitte väga lähedale. Siis nad istusid seal natuke – päris tükk aega. Vahepeal lendas lennuk üle. Siis tõusis teine lind lendu. Ja esimene lendas talle järele. Nii et midagi siiski toimub. Kogu aeg. Mingi kokku-lahti liikumine. Tõmbamine. Hingetõmbed. Kusagilt lugesin, et tõelistel armastajatel läheb kõik sünkrooni: kui tahetakse olla koos, tahavad seda mõlemad, kui lahus, tahavad mõlemad veidike lahus olla – nii et lainetused ühtlustuvad … see kõlab nii mõnusalt.
Olen nii tank-kaines meeleolus täna. Tunnen ennast sõjaveteranina ning hakkan sellega vist tasahilju leppima. Näos on ju kõik näha – iseenda põhjustatud vägivald ja tuulemurd. Olen ekspert ainult omaenda sõjas.
Minu kiindumus T-sse pole loomulik – ma tean seda, vastasel juhul ei saaks see nõnda palju valu valmistada. T – minu kiindumusele ebapiisavaks jäänud annus. Esinen ta ees kui mõistusega naine, iga vastamata kiri aga, ja iga napp vastus ajab meeleheitele. Nõuan armu temalt – nõuan mujalt, kui sealt, kust saaks. Kui sõnas „mujalt” tähti ümber tõsta, tuleb „jumalt“.
32/
„Palun ole hea ja teata ka veel oma elukutse.” Olin oodanud, et küsitakse „ametinimetust”, aga kirjas