talle kellegi teisena, kui ka siis, kui ma talle ka selle teisena ei meeldi. David Lynch on öelnud, et üks asi on teha oma uskumustele vastavalt film, mis teistele ei meeldi ja sellepärast kannatada. Hoopis teine asi on teha film kellegi teise uskumuste järgi, mis ei saagi enam kellelegi meeldida, kuna pole autori oma, ja siis topelt kannatada – nii kehva vastuvõtu pärast kui ka iseenda reetmise pärast. Ja see on juba väga valus.
27/
Ärkan vara, Helengi, kes külas on, on üleval – vaatleb elutoa sohval puid. Mul on nii hea meel, et ta mõistab, miks ma pole akendele kardinaid ette pannud – kuidas katta sellist imet – kolme aknapanoraami taga õrnalt sahisevaid puid?
Nii hea on olla temaga, ta justkui mõistab kõike kogu aeg ning mõjub inimesena, kelle tahe on juba loomulikult, ilma pingutuseta (hea karma?) joondunud Tema teele – alistunult, aga seda mängulisemalt ning väga arusaajalt oskab Helen erinevais olukordades käituda – ei või(s)tle kogu aeg, ei pista rinda ega punnita, vaid laseb Loojal oma tööd teha, tehes ise oma.
Lähme kohvi ostma. Tagasiteel märkan (nii soe on juba!) puude võrade vahelt, kuidas Päev end avab.
Justkui tollal, tollel hetkel, millest mälestuski tuhmund juba, aga ikka jälitas mind, nõudis oma – ka tuhmununa.
Nüüd aga, Heleni kõrval kõnniteel puude latvu vaadates, neid nähes – murran korraks läbi õhuvärelusse, roheluse kiirgusesse, kiirtesse, ning Päev avaneb mu ees sellesama jõu ning heledusena, mis läbi puude võra oma sära lehelt lehele nii kergelt hüpitab – ma tunnen, kuidas olen igal pool ja kõige osa – kõige elava osa.
Tunnen ennast süütuna; mõttena puust ja tema lehest, kergena ja laotuvana nagu valguseime – ma pole enam raske, kuidas saaksingi olla, kui minu hing on puude osa? Viimaks ometi kõnelevad nad minuga. Päike murrab eredalt ja mänglevalt, harduse ja õrnusega minust läbi, ning olen tagasi Virtsu kahekordse telliskivimaja nurgal, tuulevaikuses, kui päev avanes mu ees viimast korda.
Ma ei tea, mida Jumal tähendab. Ma ei tea, mida tähendavad usundid. Tean vaid seda, et kui olla 35-aastane, oma esimesel kainusekevadel ning näperdada kingapoes, mille kohta ütleb online tutvustus „Great for sneakers but not for fuck-me bumps” 70ndate stiilis tenniseid – ning arutleda, on‘s mul vaja neid, muudaksid nood värvilised cool’id jalavarjud mu suve tõesti tõelisemaks, kergemaks ja meeldivamaks – võib kõlaritest kostuv viis, armulugu nagu neid üle terve ilmamaa kogu aeg kõlab, mu pisaraisse uputada.
„Siin siis?” küsin. „Siin Tip Top kingapoes, vanurite vahel (pood on tõesti mugavusele orienteeritud) leiad mu? Siin siis, Isa? Esmakordselt tunnen Sind oma südamega.” Pehmus esmalt, siis intiimsus, ja nüüd armastus?
Viis ujutab mu üle, läbistab mu südame – kojujõudmistunne. Tean – ja tahaks kõiki inimesi kingapoes kaissu haarata –, et armusõnum – viisid, lood, sõnad – räägivad nüüd alati ja ennekõike minust Temaga. Mitte minust-kallimast, või minust iseendaga, vaid minust Temaga – liidust, mis on alati kestnud, jääb kestma, ning kestab üle aja, üle aa.
Lahkun linnast. Sunset Park’is, Greenwood’i surnuaias, trummeldavas rohelusvajaduses, jalutan ja katsun kõiki taimi ja puid ja põõsaid, pinkigi katsun ning kivisid; ja püüan pargivahtidele mitte silma jääda ennast taimede ja puude vastu surudes, nendega rääkides ning LAULDES – võimatu on mitte laulda – ja julgen seda teha, sest New Yorgis ei vaadata hullumeelsustele mitte viltu, vaid vaadatakse mööda!, nii laulan:
MINA OLEN SINA
JA SINA OLED MINA
JA MINA OLEN SINA
JA SINA OLED MA
JA MINA OLEN SINA
JA SINA OLED TEMA
JA TEMA OLEN MINA
JA MA OLEN SA.
28/
Kaif on möödas. „Faith without works is dead”, ütleb paranevate alkohoolikute programmi raamat. Usk ei ole staatika – usk on tegusõna. Mul on valida: töö üksustunde säilitamisega või põlluharimine lõhestatuse-kividega kaetud maal.
Linnast koju jõudes teen programmikõned, s.t helistan mitmele võitluskaaslasele, et uurida, kuidas neil läheb, on neil ehk raske, millega nad maadlevad; lähen rühmakoosolekule, teen programmitööd, räägin uustulnukatega, loen, kirjutan, mediteerin, palvetan, valin mõtteid, korrastan, teen joogat – ei sea endale lõkse üles – nii kui tuleb tahtmine mõtetega põrmu söösta – algul mõtetega, hiljem ainetega? – ei hakka katsetama, lähen õue, jalutan, vaatan taevasse, vaatan varblast muru sonkimas, isa tütrega jalgpalli mängimas ning taastan tasahaaval kerguse. Kui mul on valida sõltumistöö ning paranemistöö vahel – tükk tegemist mõlemiga – valin viimase.
Tere T.
Täna on üks nendest päevadest, mil mul ei ole kordagi tekkinud mõtet, et elul peaks mõte olema. Viibin selles õnnisolemises näiliselt põhjuseta – tavaline päev: töö, jooga, programm, kodu, rutiin. Ja ometi viibin puhtas ilus, puhtas rahus – armulikkuses. Kohtusin veel mõne eestlasega. Helen Sildna ning kaks Jazzkaare korraldajat. Kutsusin nad kontserdile „The Sacred + The Surreal“, toimus ühes kirikus, kesklinnas – polnud seal varem käinud, kirik on suur ja bütsantsilik. Mulle meeldis, et flaieril oli pianisti profiil ning ingli oma. Pianisti nimetati poeetiliseks – minu teema. Alustuseks mängis ta ühe kauni Pärdi meloodia – süütu ja roosa, selle pidi autor küll väga noorena kirjutanud olema, võib-olla veel kodumaal! Siis aga hakkas Helen mu kõrval nihelema ning muidu nii aruka ja lahke moega naise suust hakkas tulema selliseid huvitavaid mõtteid nagu, et „kui tema istuks all saalis (olime rõdul), kisuks ta selle tüübi lavalt maha“, „õudne klimberdaja“, „nii ei saa pedaaliga kõike üle ujutada“ jne. Mulle hakkas meenuma, et Heleni vanemad on muusikud või midagi, klassikute perekond ja tema ise ka vist klaverit õppinud jms. Nii et tema õudus oli mulle täiesti arusaadav. Aga takka ka ei hakanud kiitma, et on jah õudne, sest ma ei tee neil peensustel vahet. Tegin vahet vaid selles, et kui mõnikord mõjub Tšaikovski mulle teistmoodi, siis selle mehe esituses oli veidi igav ning hakkasin kiriku lage uuri-ma. Tead kui mõnus on nii suure kaarja lae all istuda ja unistada – ühe seina nurka joonistus ka mingi valguse või kulumise tõttu kõrge ja lõpetamata otsadega kitsas rist, seda kõike oli mõnus vaadata, ja mõtlesin ka Sinu peale … Aga Helen hakkas hulluks minema ning klaverimängija hakkas üha dramaatilisemaid liigutusi tegema – juba see tasus nägemist! Jäime siiski ka pärast vaheaega sinna, kuna näidati mingeid sürre lühikaid – Dalí vanematest paariminutiline portree, ja Dalíst endast ja Buñuelist midagi.
Ja siis mõistsingi midagi oma uue kodulinna olemuse kohta ning püüdsin ennast pärast ka eesti muusikasõpradele arusaadavaks teha. New York ongi linn, mis soosib seda, et iga inimene ehitab endale oma maailma. Kui too Grant Glandestine ei ole hea klaverimängija, on ta hea event’i kokkupanija, oma atmosfääri looja, ikka ainult selleks, et saaks talle omaselt – „nõrgalt! ilma power‘ita!” nagu Helen ütles, „klimberdada ja pedaaliga üle ujutada“. Kindlasti on tal seal kiriku tagaruumides ka keegi, kes ta väsinud sõrmedele õrnalt õhku puhub ning ta laubalt selle ühe higipisara ära pühib. New Yorgis on kõike esmaklassilist NII PALJU, et siin tekib juba täiesti tagurpidi snobism – ei peagi kõike ära vaatama, mida justkui peab nägema – vaatan ainult seda, mis mind isiklikult ja väga tugevasti „kutsub”, ainult nii saab enda jaoks õiged asjad ära tunda, ja antud juhul kutsus mind see ingli ja poeedi peaga flaier, ilus kirik. Kutsus kuhu? S.t mida ma selle 90 minuti ja 15 dollari eest sain? – Sain kiriku laekaare all unistada, sain teada, et Pärt on teinud nii kauni ja tütarlapseliku meloodia, sain paari jaburuse peale naerda, ses Dalí vanemate lühikas, kus nad tõesti meenutasid tugitoolides kiikudes (arütmiliselt) ning lehte lugedes kahte merihobu, mis oli ka filmi pealkirjaks, kui ma õigesti mäletan, ning nägin, kuidas suur osa newyorklasi oskab neljapäeva õhtuks kirikusse stiilselt riietuda ning nautida õhustikku, pakutava külluse seest mingi oma asja üles leida – nautida mida iganes – New Yorgi absurdi, kus ju igas mustas komöödiaklubis köhib keegi oma verd välja