enam. Käisin eile baaris sõpradega, Eno, Karlito ja Marilyn‘iga. Õige pea olid laual tühjad õllepudelid ning kolm veeklaasi – minu omad. Tundsin ennast väga ebamugavalt, mul oli igav, peitsin seda lakkamatu viisakuse taha. Mitte miski pole ebasiirusest väsitavam! Tundsin end imelikuna, seltsimatuna, igavana, igavlevana, karismatuna, kaotajana, inimesena, kel on midagi viga. Väärakana, ühesõnaga. Olles esmalt otsinud vigu teistes (miks ma neid oma sõpradeks pean?), siis iseendas (panin oma sõbrad endas pettuma – ei lahutanud piisavalt nende meelt), mõistsin viimaks, et asi oli kohas. Sain aru, et mina, kellele alkohol enam ei sobi, ei peagi baaris istuma. Ei tuttavate ega heade sõpradega. Mul on seal igav. Et aeguvad nii käitumisharjumused kui ka kohad – see keskkond pole enam minu jaoks. Kui lihtne tõdemus, kui vabastav! Ning kui palju pidin ebamugavust ja piina taluma, et selle arusaamiseni jõuda. Sartre’il oli õigus – teised ON põrgu, kuid see pole kokkuvõte, vaid lause, mis midagi alustab. Iseendani ja oma tõeni jõuabki vaid läbi kõige pimedama öö, olgu pealegi sel nimeks põrgu. Naljakas, mida rohkem sellest räägin, seda vähem näib põrgu halb olevat. Kõik, mis juhtub ja on, on kasvukoht, võimalus areneda, paraneda, tõusta iseenda kõrgusele, oma inimeseks olemise potentsiaalini.
Tere, Jumal. – Tere. – Mis teed? – Sind kuulan. – Ma tahaks hakata toitu sisse laadima. – Miks? – Väsinud olen. – Kuidas sa kohe praegu puhata saaksid? – Mmm … parki istuma minna ja inimesi vaadata. – Seal saaksid ka mediteerida. – Jaa. – Aga mine siis, Keskpark on kõige lähemal. – Arvad või? – Jaa. (Paus.) Märkasid, mis juhtus? – Jaa. – Lõpetasid nätsu närimise. – Lõpetasin jah. – Mis sa arvad, kas see võis olla õige otsus, mis selle põhjustas? – Võis küll. – Aga mine siis parki, loodusesse, puhkama.
22/
Ma olin vist 13-aastane, kui mu venna sõbrad – kaksikvennad – ütlesid, et neil on mu venna jaoks Casé Dajm. Olin seda vaid paaril korral maitsta saanud – meie kaubandusvõrgus seda põhjamaade maiuseimet veel ei müüdud, kuid kaksikuil oli alati sidemeid. Olin müüdud, juba esimesel kohtumisel Dajm’i iirise-šokolaadistele maitseomadustele. Nii ootasingi terve päeva kaksikuid tulemas ja nende Dajm’i. Olgugi et see oli mõeldud minu vennale, ootasin oma poolikut sellest, sest poolitasime kõike palju aastaid.
Õhtul nad tulidki, andsid kella, läksin uksele – nad veeretasid kasetaime potis esikusse. Dajm’i maitse oli mul terve päeva suus olnud. Olin pettunud ja löödud, kuid veelgi enam – hämmingus. Kuidas saab see võimalik olla, mõtlesin tol korral – et inimene ütleb: me toome su vennale kasetaime ja mina kuulen Casé Dajm. Ma tahtsin seda maiustust nii väga. Veel 20 aastat hiljem sõitsin LA-st Tallinnasse läbi Helsingi – olgugi et lennud Frankfurdi kaudu tulnuksid nii mitmelgi korral odavamad –, et saaksin Vantaa lennujaama puhvetist osta Dajm’i jäätist šokolaadiga – mujal ei müüdud seda.
Telekas näidati junky’t täna. Junky’de probleem on, arvatakse, tahtejõuetus. Junky’del on aga erakordselt tugev tahtejõud, raudne, kui vaja, siis närivad nad ennast läbi kiviseina – mitte iial ei sure junky ainete puudumise kätte ära, kuid mis on see jõud, mis sunnib neid ja tagant kihutab?
Junky’d on tugevad armastajad. Nad armastavad puid ja taimi, ei tee kärbselegi liiga, armastavad ema ja isa. Kuid nii tugev kiindumus, nii tugev tunne polegi ehk selle maailma oma? On meil üldse seda kusagile suunata? Olen hakanud aduma, et väga tugev attraction – külgetõmbejõud – on kõva emotsioon. Mida see kõva tähendab, ma veel ei tea. Hetkel tean seda, et võin selle kõva tunde Tema poole suunata. Tungi T-le pikalt kirjutada, kirjadesse, armusõnumeisse ära kaduda, on raske ohjeldada, nii võib hakata teist inimest liigse (kõva?) tähelepanuga koormama hakata. Inimesed on haprad – nendega peab ettevaatlik olema. Tema aga – Tal ei ole piire, Tal pole reegleid – Ta on vastupidav.
23/
Ja kui sa selle asemel, et tunda rõõmu maailma suuruse üle, hakkad selle väiksust märkama, pole sa ehk iseendaga kõige parema järje peal? Mu silme ees – rongis – võnkleb üks kõrvarõngas, inetu ehe – metallist, et mitte öelda plekist, kärjemoodi vedru ühe naise kõrvas. Pilkupüüdev pole too naine ehk eales olnud, kuna pilke püüdnud ikka üritavad häälekuse, käitumise, värvidega ka keskealiselt veel mõjuda, kuid too on ehtinud end kõrvarõngaga, mis teda mitte põrmugi ei kaunista. Tunnen, kuidas hakkan mingi madaluse sisse langema.
Tänaval tokerdab üks inimene, otse minu ees. On näha, et tema mind ei taju. Tahan temast mööduda, kuid inimene näikse olevat tajupuudega. Siis märkan tal valgeid juhtmeid küljes. Virtsus olid merepoid, kai ääres. Ulpisid seal iga ilmaga – kerged, vahased potsikud, ülesandeks kaitsta. Kas nood iPod’e kandvad inimesed – inimPotsikud – on ka selleks tänavail, et teised ennast millegi muu vastu ära ei lööks? Muud otstarvet ma neil „omas maailmas viibivail” tajuhäiretega iZombie’del ei näe. Kui ei taha kohal olla – kui päris hääl ei tundu piisavalt huvitav – kui elu vajab, nagu filmgi, pidevat soundtrack‘imula, siis milleks üldse elada? Klapid pähe ja sillalt alla – tahaks minu ees tuiavale potsikule selga hüpata. Ma ei tea, kustkohast see viha tuleb. I’ve been to hell and back. Mu meeleolumuutused on off the chart. Keep quiet and go to God. Kui ei taha langeda. Kõik, mis häirib, on minus endas.
Starbucksis mõtlen, kas osta „Talking Heads” best of plaat või mitte. Kuid milleks? Ma ei hakka iialgi muusikat tundma. Muusika on inimloomest kõige müstilisem – minu jaoks – tuleb ja läheb otsejoones sinna, kuhu enamus inimesi ei saa – hakkab vajutama klahve, mida näeksingi meelsamini vaikimas. Jah, muusika on kange kraam, sellest on parem eemale hoida. Mulle piisab sellest, et aeg-ajalt on ikka kuulda meloodiaid, mis mu teise ulatusse lennutavad – tasakaalu ohustavad, kuid neil juhtudel usaldan, et nonde juhuslike viiside üleujutus ei ole minu disain – ju siis pean neid kuulma ja need meeleolud läbi tegema. Kuid hakata ise, omaenda käega oma meeleolude peal sõtkuma – ma ei saaks nii elada. Ma ei mõista neid, kes suudavad, iPod’id peas, ringi kõndida – kuidas nad aru ei kaota? Oleksin ma teistsugune inimene, kui ma kuulaksin palju muusikat? Äkki mul ei olekski buliimiat, kui ma asendaksin selle muusikaga? Olen muusikanäljas? Äkki peaks hoopis toda muusika-anoreksiat parandama ning buliimia kaob ise – omal käel ära?
24/
Park avenüü – hommik, vara, newyorklased kiirustamas tööle, naised kingakestes, paljaste säärtega, meestel lehed näpus, puud rohelised juba – miski avaneb mu ees – kõik muutub väga tasaseks ja vaikseks – aeglustub ja hoog tõmbub maha: kõik muutub sosinaks ja suure linna inimesed meenutavad Virtsu aleviku rahvast Lihulas, vaikselt linnaasju ajamas – sitspluusidega, jokudega, tuulejoped, impregneer, isa.
25/
Täna hommikul sõin jälle halvaks läinud marju. Virtsus pidi põldmarju kraavipervedelt korjama, väädid kriimustasid jalad ära. Siin – 2 karpi ühe hinnaga. Halvaks läinud toite ma üldiselt ei söö enam. Kas äkki sellepärast söön, et halvaksläinud põldmarjad muutuvad magusaiks?
Hollandi kolleeg naases pressikeskusesse, ütles: „Nägin su nime linna peal.” „AIG International,” täpsustas ta, ja tõi veel Lonely Planeti ning näitas vanalinna kaarti – et ta on korra käinud Tallinnas. Üldiselt on vist nii, et kui sa hakkad teise inimese nime nägema – reklaamide peal, ja tema sünnikoha, kodumaa vastu huvi tundma, oled tema meeltes n-ö kohal. Mulle too hollandi kolleeg ei meeldi. Ka eemaletõukavus on, tunnen, kõva tunne. Kõvaduse astmelt külgetõmbavusest mitte kuigi erinev, lihtsalt vastassuunaline. Mis on need jõud, mis mind nõnda lükkavad ja tõmbavad? Mis jõud see mind Eestist välja kihutas, või hoopis tõmbas?
On selge, et mitte keegi ei lähe LA-sse spirituaalsete vajadustega, ja ometi – mida tähendab päike muud kui valgust, ookean avarust, palmid, küpressid igatsust, hõbedased autod inglitiibu ning kuldmehikesed jumaldamist ning armastust? Pjedestaalid ülendust ning kummardamine õndsust? Kui suur peab puudus olema, et kõik reaalne hüljata?
Ülejäänud maailm suhtub neisse, kes LA-s elavad, angeleenodesse, nagu nad end ise kutsuvad, patroneerivalt – asjata. Arvan, see on ikka pigem hea, et nõnda pehmelt