hamba alla sain. Sellest on möödas terve igavik.”
“Palveta!” vastas sir Galahad napilt.
Möödus tunde. Sir Galahadi haaras järsku pööritus, ta surus kinnastamata käed mulda ja pigistas niisket sodi. Millal ometi lõpeb see sihitu otsing, mille algust ei mäletanud neist keegi? Kuidas ja miks olid nad õieti teele asunud? Milliseid hämaraid radu pidi olid nad sattunud neisse udustesse ja inimtühjadesse paikadesse, kus polnud losse ega hüttegi? Talle meenus päev, mil nad olid kolmekesi jõudnud teeristile, millel seisis keegi hall vanamees. Nad olid tal pea maha löönud, misjärel too pea lausus:
“Kui lähete vasakule, üllad rüütlid, ei juhtu teiega midagi ning te pöördute sama targalt tagasi koju. Kui pöörate paremale, ootavad teid kannatused ja rasked vaevad, kuid teile tasutakse auga, kui olete seda väärt.”
Loomulikult olid nad otsekohe paremale kapanud ja jõudnudki pärast aastaid, isegi sajandeid kestnud eksirännakuid siia sohu, udude ja laugaste maale. Kaua peavad nad veel siin pimesi hulkuma? Merlin teab…
Sir Galahad mäletas veel Merlinit. Oleks tema veel elus! Kuid võlur oli kadunud juba ammu ja kõneldi, et ta magab tuhat aastat. Ometi räägiti, et enne uinumist oli ta lubanud ükskord tagasi tulla ja aidata rüütleid nende raskes tõeotsimise töös. Olid need aastad juba möödas? Galahad ei teadnud seda, ta ei teadnud mitte midagi peale selle, et teda ümbritseb udu ja et ta on otsinud juba terve igaviku Püha Graali.
“Miks jumal meid karistab?” mõtles sir Galahad. “Mida oleme me valesti teinud? Oleme elanud kui parimad rüütlid, kes on pühendunud üksnes oma teekonnale ning hüljanud selle nimel kõik maailma ahvatlused ja lõbud. Kaua meid sel kombel proovile pannakse?”
Ta meenutas veel ühte päeva, mil nende tee oli tõkestanud lumivalge telk, mille suu ees seisis imeilus noor naine, mängides lautol kummalist, rahustavat ja nagu isegi uinutavat viit. Rüütleid nähes oli ta naeratanud ja tõmmanud eest telgi eesriide, paljastades laua, täis magusalt lõhnavaid veinikarikaid ja kuldseid liudu, millel aurasid praetud linnud ja metssead. Ta oli pakkunud neile taevaseid naudinguid, kuid rüütlid said kohe aru, et tegemist on saatana sepitsusega, mille eesmärgiks on nende kõrvalekallutamine pühalt teelt. Nad olid tõstnud mõõgad ja raiunud puruks neiu, pehmeid patju ja värvilisi kangaid täis telgi ning liuad haruldaste roogadega, ja sõitnud tagasi vaatamata edasi – sinna, kuhu neid käskis ratsutada püha vanne.
Sel kohal katkes Galahadi mõttelõng, sest sir Parcival ajas end jalule ja sammus raskelt ratsuni. Viimast jõudu kokku võttes venitas ta end sadulasse ja sundis hobuse liikuma.
“Kuhu sa lähed?” küsis sir Bors.
“Otsima Püha Graali!” ütles sir Parcival. “Kas on meil õigust siin puhata ja mätastel pikutada nagu räpastel metsloomadel, kelle elu pole muud kui õgimine, kõhutäite seedimine ja lakkamatu kiim? Me oleme kristlikud rüütlid ja peaksime teadma, mis on õige. Meie elu on pühendatud Pühale Graalile, ja kuni me seda pole leidnud, ei tohi me mõelda millelegi muule. Oleme andnud vande ja peame seda täitma. Me ei vaja Egiptuse lihapotte ega Seeba kuninganna siidsänge, meil pole kodu ega lähedasi, on vaid eesmärk, mille poole liikuda, ja üllas vaim, mis suudab sundida tõrksat keha. Mina ei kavatse anda armu nõdrale lihale, mis meelitab mind siin pehmel murul laisklema ja patuseid rõõme nautima, vaid annan talle piitsa ja asun taas teele. Kui olete minuga sama meelt, järgnege mulle! Püha karikas tuleb leida!”
“Sinu sõnades kõneleb jumal!” hüüdis sir Galahad oma tardumusest üle saades ja tõusis samuti. Sir Bors järgnes tema eeskujule.
“Sir Parcival, sa oled suur rüütel ja igati väärt leidma Püha Graali!” lausus ta end hobuse selga hiivates. “Jumal näeb, et ma olin nõrk ja himustasin ühel hetkel kõhutäit enam kui ausale rüütlile sünnis. Jäägu minust nüüdsest kaugele iga teine eesmärk peale ühe – teenida palehigis issandat ja otsida siin maailmas tõde ja õigust, kuni minus leidub veel tolmukübeme jagugi jõudu!”
Nad surusid üksteisel kätt ja sõitsid edasi, hoides kramplikult ratsmetest, et mitte uuesti sadulast langeda.
“Nüüd me ei saanudki teada, mis on tõde!” ütles naine muiates, kui nad poest väljusid ja tagasi kodu poole kõmpima hakkasid.
“Jah, või tõde sulle veel tarvis!” pilkas Ott. “Ostsid uue panni? Ostsid. Kas sulle sellest ei piisa?”
“Tegelikult piisab muidugi!” naeris naine. “Kui on hea pann, siis pole ühele naisele midagi muud vaja!”
“Just nimelt!” kiitis Ott takka. Tal oli hea tuju. Kaks kilekotti olid pungil täis igasuguseid mõnusaid asju, mida pidi jätkuma kohe mitmeks päevaks. Siin oli lõunasöögi materjali, aga ka õhtust näksimist, oli õlut ja oli veini, oli puuvilju ja kompvekke, üllatusmuna lapsele ja magus kondenspiim Oti enese tarbeks. Selle üle oli tal eriti suur rõõm. Juba ammusest ajast armastas Ott Lätis valmistatud sinise sildiga kondenspiima otse purgist lusikaga süüa. See oli küll kohutavalt magus, aga jube hea. Ott oli võimeline terve purgi üksinda tühjaks mugima, ja seda kavatses ta teha ka seekord. Ega tal peres konkurente olnudki: naine ei hoolinud sellest valgest magusast lögast ja isegi üdini maias laps põlgas kondenspiima liiga läilaks. Aga ta austas isa maitset ja tegelikult tema see oligi, kes Oti tähelepanu kondenspiima purkide riiulile juhtis.
“Isa, näe, sinu lemmikud!” oli ta öelnud ning Ott oli juhtinud käru kohe oma maiuse ligi ja haaranud ühe purgi pihku.
“Sa oled ikka parandamatu!” oli nentinud naine, ja siis olid nad läinud ning ostnud marineeritud kurke.
Kodus hakkas naine kohe süüa valmistama ja Ott ei tahtnud enne lõunatamist oma isu magusa kondenspiimaga ära rikkuda. Ta lesis diivanil ja vaatas, kuidas laps üllatusmuna lahti tegi. Seekord polnud selle sees mitte mingi totter kokkupandav lennuk ega värdjalik kosmoselaev, vaid päris kena ja armas orav. Aga sellega oli muidugi jälle teine häda.
“Mul selliseid oravaid enne polnudki!” ütles laps vaimustunult. “Nüüd on vist oravaseeriaga munad müügile tulnud! Isa, ma tahan homme ka endale ühte muna!”
“Ühe sellise näruse muna hinna eest saab osta kaks šokolaadi!” üritas Ott lapsele majanduslikku mõtlemist õpetada, aga plikale see loomulikult mingit mõju ei avaldanud ja Ott teadis, et nüüd tuleb tal hakata mune ostma ülepäeviti, ülejäänud päevadel aga kurnab laps ema ja vanaemasid. Aga mis teha, selline oli elu.
Mõtted läksid Pierre’i näitusele. Diivanil aelev Ott tundis end tõelise väikekodanlasena. Selle asemel et külastada näitust, kus kunstnikust sõber maadles igavikuliste probleemidega ja seljatas vägimehe kombel Tõde, rebis halastamatult puruks võltse lahendusi pakkuvaid piibleid ja vaieldavaid fakte pähe määrivaid entsüklopeediaid ning ründas vapra metslasena seni kehtinud väärtushinnanguid, oli tema, Ott, läinud hoopis poodi. Kunstinäitusele oli ta eelistanud kaubamaja ja installatsioonile Lätis valmistatud kondenspiima. Kas see oli temast ilus?
Ott mõtiskles oma häbiväärselt maise käitumise üle, leidis, et see on mingis mõttes inetu, aga ei suutnud ka siiralt kahetseda. Temaga oli sageli nii, et siis kui näiteks naine kutsus kinno või sõbrad kõrtsi maailmaasju arutama, tundis tema seletamatut soovi hoopis kodus lesida. Toetada kõhule üks tubli raamat, vaheldumisi seda lugeda ning mõneks minutiks ära unemaale rännata, viimaks end roidunult püsti ajada, kööki looberdada ja mõtlikult aknast välja vaadates võileiba süüa – see tundus nii armas. Seal õues sõitsid autod, inimesed kiirustasid kuhugi, aga temal oli ta köök ja tema võileib ja pakk jõhvikamahlaga.
Ott haigutas ja mõtles, et kui ta peaks Pierre’i kohtama, siis valetab mehele, et jäi haigeks ega saanud seetõttu näitusele minna. Küll on inimestel ikka viitsimist mingite abstraktsete ideedega jahtida! Ning veel kuskil pärapõrgus. Kes sinna jaksab kõndida! Juba ainuüksi õue vaadates tuli hirm peale – akna taga kooldusid puud koleda tormi käes, kusagil seal tuule ja tuisu taga asuv soolaladu ühes temas hõljuvate paberilipikutega ei mõjunud kaugeltki kutsuvalt. Ei, kutsuvalt mõjus hoopis köök, kus naine oma uue panniga mässas ja kust levis elutuppa ahvatlevat hõngu. Ja ennäe, juba kostiski armas