Ta omas alati tohutu hulga naljasõnu ja igasuguseid muid vigureid, milliseid puistas kui käisest, aga ega sellepärast ta tagavara ei kahanenud – kasvas.
Iga kord andis vana Reet Mari-Annele midagi, kui see teda külastas, oli see siis võileib või suhkruleib, ehk kui midagi muud ei juhtunud vanal olema, siis soolaleiba ta ikka andis. Ilma aga ei jätnud ta Mari-Anne mitte kunagi.
Küll maitses kõik lapsele imehea, mis tuli Reeda käest, oli see soolaleib või hapuksläinud räimedki. Need maitsesid paremini, oo, palju paremini kui kodus meeleib või värsked räimed!
Ja Reeda majake, küll see oli huvitav oma rohelise, sammaldunud katusega ja puulukuga ukse ees… Jah, puulukk oli Reeda majakese ukse ees. Niisugust lukku ei olnud Mari-Ann veel kuski näinud! Muidugi oli see hoopis teissugune tavalisest tabalukust – võtit asendas siin puupulk, mis kauasest tarvitamisest oli nii siledaks hõõrdunud, et otse läikis. Reeda puulukk oli suur, neljakandine ja varastekindel. Ega peale Reeda ja vana Aadama osanudki keegi seda käsitada.
Kööki ega pliiti Reeda majakeses ei olnud – ta keetis oma söögi pajas, mis rippus koldes, koogu otsas. Isegi liha ta praadis pajakese põhjas ega tarvitanud kunagi panni. Maja koosnes ühest kambrist, tarest ja eeskojast, mis kõik oli jämedate palkseinte ja muldpõrandaga.
Et kogu see majake, isegi aed ja vana kaev nii isesugune, omapärane ja huvitav oli, tingiski vististi Mari-Anne sagedase külastamise põhjuse.
Mari-Ann silmas vana Reeta toanurgas ja hüppas rõõmust.
„Reet on siin! Reet on siin!..”
„No tere kah, Mari-Ann! Mis vigurit sa mul siin tegid kogu aja – muudkui magab ega tule enam mindki vaatama,” ütles vana Reet naerusui ja äkki tundis Mari-Ann, et oli kõrgel, lae all.
„Up-up-upp! Up-up-upp!” tegi ta taas ja tõstis lapse uuesti kõrgele. Siis ta võttis Mari-Anne kukile, Pontu hüppas haukudes ees ja kõik siirdusid õue.
Pontu haukus mis võis, kiskus Reeta sabast, kuni see pidi Mari-Anne maha panema.
Kõikjal õitses, lõhnas, sumises ja kajas kevadest. Päike otse pimestas Mari-Anne silmi, nii hele oli. Õunapuuõied lõhnasid uimastavalt.
„Lähme aeda, õunapuude alla!” soovis Mari-Ann ja Reet kandis ta taas edasi.
„Oi, kui ilus on siin, kui hirmus ilus!” hüüatas tütarlaps valjusti, olles tulvil rõõmust ja vaatas läikivate silmadega enda ümber. Ning nagu tõenduseks ta hüüatusele laskis kustki lepikust lepalind kuuldavale ilusa, pika trilleri ja taevasikk lendas mökitades üle pea.
„Mökitas, mökitas, ei tikutanudki!” võidutses Tiina, „sel aastal saab palju naerda!”
„Jah, mökitas, aga kui oleks tikutanud, oleks saanud sel aastal nutta,” rõõmutses ka Mari-Ann, istudes vana Reeda kukil.
„Kuulge, kuulge, mis ma räägin! Mina kuulsin seda taevasikku juba eile ja siis ta tikutas…” seletas kohkunult Ants.
„Kas ikka päris tõesti?” küsis ka Mari-Ann kohkudes.
„Einoh, ikka päris tõesti kuulsin tikutamist!” väitis Ants.
„Oi sa taevakene, siis läheb sul see aasta kehvasti – saad palju nutta…” tõendas Tiina.
„Mispärast… mispärast ma siis ometi nutta saan?” päris südame raskenedes Ants.
„Noh, kes teab nüüd… Võib-olla saad isa käest peksa või…” katsus Tiina leida nutuks põhjust.
„Mis ma siis ometi tegin, et peksa saan!” muutus Ants haledaks.
„Ah, egas sa ei saagi peksa – sa pole ju midagi teinud,” lohutas Mari-Ann noruspeaga venda.
Ants muutuski varsti rõõmsaks.
„Kuule, Mari-Ann, kas sa kägu oled juba kuulnud?” küsis ta.
„Läbi une nagu kord oleksin kuulnud…” meenutas küsitu.
„Oi sa pagan – siis ta pettis su ära, kui sa polnud veel söönud!” seletas hoogu sattudes Ants. „Aga vaat – mind see lind juba petta ei saa – mul alati tema pärast leivatükk taskus!” naeris ta ja nühkis nina.
Kuidas see Pontu oli küll unustusse jäänud! Ta haukus lakkamatult, kutsudes endaga mängima. Ants viskas talle kivi. Kohe püüdis Pontu, kevadest vallatus ja ülemeelikus tujus, selle kinni ja tõi tagasi.
„Jääge nüüd siia tuulevarju mängima ja ärge minge sinna, kus tõmbab – Mari-Ann võib külmetada,” hoiatas viimaks ema kööki minnes ja Tiinat endaga kaasa viies.
Vana Koplimäe Reet tõstis veel kord Mari-Anne kõrgele, kõrgele kuni õunapuu ladvani, siis pidi temagi minema – oma-mäel oodati.
TAAS MÄNGIMAS
Oldi iga päev taas aias ja Mari-Ann muutus üha tugevamaks. Ants kraamis kõik oma kraami vankrist, mida alati kaasas vedas, et hakata Mari-Annega mängima. Ent Mari-Ann ei võinud kuidagi paigal istuda ja mängida. Oli ometi nüüd nii palju vaadata, toimetada ja järele „uurida”, et ühte kohta paigale jäämine päris võimatuks osutus. Laudad, ait, tall, kuurialune, talli- ja aidapealne ja – alune, keldripealne, eeskoja katusepealne, need kõik nõudsid oma osa – polnud ta ju sinna nii kaua enam saanud!
Siis oli veel tingimata vaja minna mäe otsa, lepikusse, koplisse, oja äärde, suure kivi otsa ja… oi! liivaauku…
Ants kauples end ka ühes ja Pontu – no see oli ometi endastki mõista.
Laudas ja tallis ei olnud suuremat midagi näha ega teha, sest kari oli karjamaal ja hobusega oli isa ära sõitnud.
Vaid talli nurgas oli suur siga sulus. Seda külastati, viies külakostiks Mari-Anne põlle täie head mahlakat rägaheina, mida nad peenarde vagudest aiast kitkusid.
Siga ajas end jalule, röhkis, nuusutas rägaheina ja lõi selle ninaga üle pea. Siis viskus jälle ohates oma asemele tagasi, röhkis veel kord ja keeras ebaviisaka otsa külaliste poole.
Pontu, et ka midagi teha või kuidagi kasulik olla, haukus agarasti seale ja väljus siis ühes lastega tallist.
Nüüd roniti keldri katusele ja kuulati jõe äärest kostvat kooviti laulu.
„Kas sa tead, Ants, kuidas koovit laulab?” küsis Mari-Ann vennalt.
„Ah, et kuidas – aga, no niisama nagu ta praegu laulab…”
„Ei, et mis ta ütleb, kui ta laulab… et, mis ta laul tähendab…”
„Ah, seda ma vist küll ei tea…” kahtles Ants.
„Aga mina tean,” seletas Mari-Ann.
„Ah tead või, kas päris tõesti,” uudishimutses Ants. „No mis ta siis laulab?”
„Kuula, tema laulab nõnda:
Kooviit, kooviit!
Õitseb niit, õitseb niit:
Kullerkupud,
jõenupud,
meelespead
teiste seas!
Kooviit, kooviit!
Lõhnab jõgi ja niit…
Vee veeres nii vaik –
siin mu pesa ja paik –
kooviit!
Kalake lain’te pealt
kuulatab vaid mu häält:
Kooviit!
Vahest ka väikene plika
imestab nokka mu pikka –
kooviit!
Siin mu kodu ja ilm,
õitseb niit, pääsusilm
koviit-koviit…”
deklameeris Mari-Ann.
„Kuule, kust sa seda ometi tead, et koovit nõnda