kuhu ta siis ometi jäi! Nüüd, kus kõik valmis seatud, ei olegi last!” hädaldas Mari-Ann.
„Ristseterahvas, vaderid ja õpetaja, – kõik ootavad!”
Pontu istus väärikana oma kohal ja nagu Mari-Anne sõnade kinnituseks lõi sabarootsuga vastu põrandat, vaadates üksisilmi Antsule.
Antsul oli nutumaik suus. Tõesti, loll seisukord ja häbi ka…
„Kuule, viimati sul ei olnudki last…” hakkas Mari-Ann kahtlema.
Milline hirmus kahtlustus!
„Oli küll, ausõna! Minu igavene ausõna!” kinnitas Ants käte ja jalgadega. „Tõepoolest oli, aga vaat, – nüüd on ära kadunud… Aga võtame vast mõne sinu lapse selle asemele…” tuli Ants päästvale mõttele.
„Heldekene, minul pole ühtki ristimata last – minu lapsed on kõik ristitud, egas mitu korda ristida tohi!” hüüatas Mari-Ann kohkunult.
Korraga lõi nagu välk Antsu pähe teadmine, kus otsitav laps asub. Ta nägu hiilgas. Põlle taskus! Tõepoolest, seal ta on! Ta kadus kui tuul ja oli kohe jälle tagasi, laps käes, jalgadega üleval, peaga allpool.
„Käes!” oli ta võidurõõmus hüüd, kui ulatas tagaotsitava Mari-Annele.
Mari-Anne muutus päris punaseks rõõmust – nüüd oli kõik päästetud! Ta tõi oma lapse ristimisekleidi ja tõmbas vastleitule selga. Ants kükitas ta kõrval, jälgides õnneliku näo ja suure huviga seda toimingut.
„Mine kutsu ema ja Tiina ka ristsetele,” soovitas. Mari-Ann kleidi paelu kinni sidudes, „vast tuleb Tiina ka vaderiks, saaks lapse tema käele anda…”
„Jah, ma lähen!” pistis Ants jooksma.
„Kuule,” hõikas Mari-Ann talle järele, „kas see laps on sul poiss või tüdruk?”
Ants jäi nõutult seisma.
„Ma… ma ei tea… Mis sina arvad?” küsis ta õelt.
„No kust mina sinu last võin teada…”
„Kas sa vahest ära ei tunne.”
„Ei. Väikest last ei tunne keegi ära… kui… ainult tema isa või ema…” teadis Mari-Ann.
„Oota, ma mõtlen vähe,” ütles Ants ja natukese aja pärast ta jõudiski otsusele.
„Poiss!” oli kindel vastus.
„Ahah. Mis sa talle nimeks tahad panna?”
„Nimeks?” Ants mõtles jälle veidike ja järsku leidiski selle õige. „Kalevipoeg!” vastas ta suure uhkuse ja kindlusega hääles.
„Noh, hea küll. Mine kutsu nüüd ema ja Tiina ka siia – varsti hakkab peale.”
Ants läks. Varsti ta tuli tagasi teatega, et mõlemad lubanud tulla.
„Mida me küll laulame?” küsis Mari-Ann kohkunult. Vaimulikke laule oli isa neil oma mängudel keelanud laulda ja nii järsku ei tulnud midagi muud ka meelde… Juba tulidki ema ja Tiina, mõlemail „suured saiakotid” käes.
„Ants, võta sina saiakotid vastu ja palu külalisi istuda!” sosistas Mari-Ann Antsule.
Ants võttiski siis saiakotid ja pakkus külalistele istet.
„Too neile ikka päris suuri toole, et nad istuda saavad,” õpetas taas õpetaja tasakesi piduperemeest.
Ja Ants andiski külalistele suured toolid majaseina äärde. Pontu nihutas end ka nende ligidale istuma, vaatas ringi, tõmbas haisu ja oli väga ärevil.
Mari-Ann võttis ristitava ja pani Tiina sülle.
„Kohe algab ristimine,” ütles ta, „aga kahjuks olen ma oma lauluraamatu koju unustanud ja nüüd pean omast peast ühe laulu välja mõtlema… palun oodata.”
Tiina turtsatas. Aga ema müksas talle külge, et ta mõistlik oleks.
Mari-Ann läks nurka, keeras selja teiste poole ja hakkas kibedasti ristimiselaulu mõtlema…
Natukese aja möödudes ta tuli nurgast välja, astus keset tuba ja ütles:
„Nüüd algab ristimine. Ma ütlen sõnad ette ja siis tuleb laulda.”
Ja selge ning valju häälega ta ütles sõnad:
„Nüüd olen mina ise ka…” ja kohe algas ta mingil santidelt kuuldud viisil laulma ning kõik ühes temaga.
„Nüüd oo-len mii-naa ii-see kaaa.”
Ja järgmine rida:
„Sest oled sina sest siis ka.”
„Seeest oo-led sii-naa seest siiis kaaa,” laulsid kõik.
Äkki turtsatas Tiina jälle, hakates valjusti naerma.
Ema tõreles temaga, võttes lapse oma käele.
„Sest on ju tema ise ka…” lõppes laul.
„Sinule pannakse nimeks „Kalevipoeg” ja nüüd sa oledki Kalevipoeg…” üteldes ristitava pea kohal need sõnad, Mari-Ann lõpetas ristimisetalituse.
Ema viskas ristimiskaussi päris ehtsa raha, aga Tiina – püksinööbi. Küllap tal vististi ehtsat raha ei olnud. Kui Mari-Ann kaussi Pontu ees hoidis – oli ju tema ka vader –, uuris ja nuusutas see põhjalikult kausi sisu. Ehkki seesolev ei lõhnanud põrmugi söödava järele, otsustas Pontu, kasvõi viisakuse pärastki, ühe eseme sellest suhu võtta. Ja see oli õnnetuseks just raha. Ta lõgistas seda suus ja nähtavasti meeldis see talle väga. Tagasi anda ei kavatsenud ta raha üldse enam.
Küll katsuti raha ta suust igal viisil kätte saada, kuid tagajärjeta. Pontu läks eest ära, istus nurka ja lõgistas seal edasi. Mida rohkem ta lõgistas, seda enam hoogu läks: sügas kõrva tagant, lõgistas suus raha, sügas külge, lõgistas raha, jooksis, jälle lõgistas raha. Oldi hirmul, et ta raha alla neelab, mis oleks võinud väga halvasti lõppeda.
Viimaks tõi Ants laualt takjalehest taldriku kartulipudruga Pontu nina ette. Siis vaid Pontu laskis raha suust põrandale kukkuda ja haaras pudru järele.
Kui külalised juba küllalt olid söönud-joonud, hakati koju minema. Ja „Kalevipoeg” anti „isale” üle. See võttis vastristitu ja pistis sõnagi lausumata püksitaskusse.
HOBUNE SÕI LEIVAKOTI ÄRA!
Mari-Ann istus mäenõlvakul, suure kase otsas ja vaatas oma kodule üle põldude, millised laiusid rohelistena ja lõhnavatena ta jalgade ees.
Ta kodu asus orus. See oli vana, suur koolimaja ja Mari-Annele nii ääretult armas. Iialgi poleks ta oma kodu vahetanud mõne uhke ja toreda taluga, milliseid nad emaga mõnikord külastasid, olgugi et seal olid vaibad põrandal, klaver toas ja suur klaasrõdu. Ka kirikumõisaga ja teiste mõisatega ta poleks kunagi tahtnud vahetada oma vana, armast kodu. Tohtrimajaga samuti mitte, kuigi need kõik olid palju, palju toredamad. Aga oma kodu oli neist ometi palju armsam.
„Minu oma koduke!” hüüdis Mari-Ann kõrgelt puu otsast alla kodule. Ta ütles seda mitu korda, kiikudes kaseoksal. Ja kohe ta lõi neile sõnadele ise mingi viisi ning laulis mis jõudis…
Kodu, millele seda lauldi, asetses ise oru põhjas – vana, hall, suur maja lauda, aida, keldri, talli ja rehetarega, kus elas rentnik. Kolmest küljest piirasid koolimaja mäed, ühest – heinamaad jõega. Maja ise otse uppus puude ja põõsaste rohelusse, nii palju kasvas neid seal. Edelapoolsesse külge oli istutatud nii palju puid, et seda oleks võinud nimetada pargiks. Kuid nad ise kutsusid seda „puudealuseks”. Seal leidus hulgana vahtraid, jalakaid, saari, toomingaid, tammi, kuuski, lõhmuseid, pihlakaid ja palju teisi puid. Ja kui palju oli seal linde ja linnulaulu! Oo! Õhk otse helises, kumises ja kajas nende trillereist, sädistusist, vidistusist ja vilistusist. Peagu iga puu otsas leidus linnupesa. Isegi vana, punaste jalgadega kurg elutses oma perega Marandi koolimaja „puude all”. Kõrgeima puu latva oli isa pannud mingi suure, tugeva ratta ja sellele pikajalgne lind ehitaski oma pesa.
Mõlemal