kaua enam lähe – paar või kolm nädalat veel…”
„Mhühüh…” Ta korjas veel mõned kartulid, siis jooksis uuesti isa järele, kes vaoga juba kaugemale oli jõudnud.
„Isa!”
„Jah…”
„Kas… kas mina ka võin kooli tulla?”
„Sina?” Isa peatas hobuse ja vaatas naeratades väikesele tüdrukule. „Sa pole ju veel kooliealine – oled pisike kui peahari! Tahad sa siis kooli tulla?”
„Tahaksin küll… kangesti!” vastas Mari-Ann õhetades.
Isa silmitses veel Mari-Anne ja ütles siis:
„Olgu. Võid tulla esimesse klassi ja õppida ühes teistega nii palju kui suudad, kuid sunduslik see sulle veel ei ole. Pead siis ka natuke ette valmistama: palu ema, et ta sulle midagi õpetaks…”
„Oo! Ooooo!..” hüüdis Mari-Ann suure rõõmuga ja jooksis hüpates koju, et muld lendas üle pea ja kanadki väravas ehmunult kiljusid.
„Ema! Ee-ma… Kus sa oled?” otsis ta jooksust lõõtsutades ema. „Ma lähen kooli! Ma lähen koo-liii!..”
Veel samal õhtul hakkas õppimine suure hoo ja huviga peale.
„A…a...a…a...a…a...i…i...i…i...i…i...i…o...o…o...o…o...o…o...e…e...e…e...e…e...e…i...e…a...o…” jne. jne. kordas Mari-Ann ahetpidama-tult ega tulnud söömagi.
Ants vahtis teda imestanud pilgul, nühkides vahel harva nina.
„Misjaoks sa niiviisi aatad ja ootad?” küsis ta viimaks Mari-Annelt.
„Heldekene! Ma õpin ometi tähti!” vastas küsitav tähtsalt, „ära sega nüüd mind!”
Ja jälle läks aatamine, iitamine ja ootamine lahti.
„Aga misjaoks sa neid tähti õpid? Mis sa nendega teed?” tahtis Ants veelgi teada.
„Sa heldekene küll! Kas sa siis mitte aru ei saa: ma lähen ometi kooli! Kooli!” ütles Mari-Ann ja oli hirmus tähtis.
Veel tükk aga kuulanud, lausus Ants:
„Mina küll sellepärast nii hirmsasti aatama ja iitama ei hakkaks…” ja läks teise tuppa.
„Vaata: a on ümmargune, o on sirbisarnane, t on nagu vikat näha, see jääb mulle kohe pähe…” laulis nüüd Mari-Ann.
Viimati ema manitses Mari-Anne magama heitma. Ent kogu öö terved rügemendid a-sid, o-sid, e-sid, i-sid ja teisi tähti lõid lõputut hundiratast ta unenägudes.
Teisel päeval, nähes Antsu nii rahulikult ja rõõmsalt oma nurgas mängivat, hakkas Mari-Anne õppimise huvi haripunktilt veidi allapoole libisema. Ta kordas küll ikka veel aabitsasse vahtides: a…a...o…i...e…i... ent ühtlasi ta silmad jälgisid üle raamatu serva Antsu mängu, jäädes sellele kaunis kauaks peatuma…
Ikka aeglasemalt, hajameelsemalt ja jõuetumalt kostis: a…e...i…a...i…a...i…i...a…e...
Ja kui Ants teda õhinal oma uut last ristima kutsus, oli Mari-Ann kohe nõus.
„Mis seal koolis õpitakse?” küsis Mari-Ann tüki aja pärast emalt.
„Koolis? Seal õpitakse lugemist, kirjutamist, arvutamist, laulmist, usuõpetust, piiblilugu ja katekismust, siis veel vene keelt õpetatakse ka esimeses klassis…”
Mari-Ann näis sellest huvituvat.
„Ema! Õpeta mulle ka vene keelt!”
„Õpi enne emakeeles lugema ja kirjutama, küll siis jõuad muudki…”
„Aga… aga… võib-olla on vene keel kergem õppida…”
„Oo, see on hoopis raskem. Ja kuigi see oleks kergem, on siiski igaühe kohus oma emakeeles esmajoones lugema ja kirjutama õppida – alles hiljem võivad tulla võõrad keeled,” seletas ema.
Ei, nüüd ta läheb ja õpib kindlasti omaenda emakeeles lugema ja kirjutama!
Ja vaata imet: juba hakkabki paremini minema.
A…i=ai, o…i=oi, e…i=ei. Huvi tõusis jälle ning kõik läks üsna ladusasti.
Enne kooli algust oskas ta juba üsna ladusasti sõnu, olgu nad kui pikad tahes, kokku lugeda. Esimesse klassi tuli aga sageli lapsi, kes veel kõiki tähtigi ei tundnud.
Niisiis, lugemisega oli lugu päris ilus, kuid kirjutamine seevastu ei läinud sugugi… Mitte sugugi ei võtnud see vedu!
Mari-Anne väikesed käed ei suutnud järele teha neid hirmsaid kõverikke, siksakilisi moonutisi, mida nimetati kirjatähtedeks. Lihtsalt – ta ei saanud! Mitte sinnapoolegi ei läinud. Tuli välja midagi hoopis, hoopis muud, millele tema ise ega ka ema ei osanud mingit nime anda.
Küll võttis ema ta käe oma kätte, juhtides seda kirjutamisel. Siis tuli küll midagi tähetaolist. Ent niipea, kui ta üksi katsus, ei tulnud jälle midagi välja.
Ema ei tahtnud talle nii noorelt veel kohustuslikuks teha lugema õppimist ega ka kirjutamist, kuid tüdruk palus pisarsilmil, et ema teda ikka veel õpetaks – ta tahtis ometi kooli minna!..
Paljude asjatute katsete järel ta nuttis trepi all, hämaras, tubli peatäie. Pärast seda läks nagu süda veidi kergemaks. Ent kui ta jälle mõtlema hakkas, et kõik need hirmsad kõverikud vigurid tulevad tal ometi ära kirjutada, kui tahab kooli minna, läks süda jälle kiviraskeks ja hoopis lootusetu paistis olevat tulevik…
Ema ei soovinud teda enam vaevata kirjutamiskatsetega – koolis võidi ju jätkata. Nii jäigi. Kuid nüüd palus Mari-Ann õpetada talle esimest käsku.
„Mina olen Issand, sinu Jumal…” algas ema.
„Noh, ütle nüüd järele…”
„Mina olen…” algas Mari-Ann, „Issand sinu Jumal…” ja vaatas kahtlustavalt emale. „Missugune mina?” ta küsis siis.„Jumal räägib siin enesest – tema on see mina,” seletas ema ja jätkas, „sul ei pea mitte olema teisi jumalaid minu kõrval.”
„Sul ei pea mitte olema… teisi… jumalaid minu kõrval…” kordas Mari-Ann, ise millegi üle kibedasti mõteldes.
„Ema, mitu jumalat siis on?”
„Üks Jumal on ainult, Anneke-Mari.”
Mari-Ann jäi vait ja vahtis enda ette.
„Kas kordad nüüd veel, et jääks meelde?” küsis ema.
„Aga kes need teised jumalad siis on, kui sa ütlesid, et üksainus Jumal on?”
„Kulla laps, sa ei saa sellest praegu veel aru, keda ja mida mõteldakse selle all. Küll isa klassis seletab…”
Mari-Ann kordas veel paar korda ja see jäigi talle meelde.„Kasseenüüdonotsas?”
„Nüüd järgneb selle käsu seletus,” vastas ema, „kuid selle jätame homseks – mul köögis veel palju tegemist, enne kui saan õhtule…”
„Ma tahaksin ikka seda seletust ka täna…”
„Küsitakse: Mis see on? Ja vastatakse: Meie peame Jumalat üle kõigi asjade kartma, armastama ja tema peale lootma…”
Mari-Ann kuulas tähelepanelikult, kuid siin oli jälle midagi arusaamatut…
„Mis see „üle kõigi asjade” on?”
„See tähendab: rohkem kui ühtki muud asja, peame Jumalat kartma, armastama ja tema peale lootma…”
„Aga ma ju ei kardagi asju ega looda nende peale!” hüüdis Mari-Ann imestades. „Kas siis asju ka peab kartma ja nende peale lootma ja armastama?”
„Oh, Anneke-Mari – sind on õige raske õpetada…” ohkas ema, „aga tänaseks aitab: mine nüüd ära tuttu…”
Ja