target="_blank" rel="nofollow" href="#n59" type="note">59
Suuremas osas Euroopast on olukord teistsugune. Näiteks Rootsis kehtib igameheõigus (allemansrätt), mis lubab igaühel eramaal jalutada, lilli korjata, lühiajaliselt telkida, ujuda või suusatada. Piirangud kehtivad ainult elumajade vahetus ümbruses. Kohtusin hobusesõbraga, kes kirjeldas Iirimaad, kus on kõigi eravalduses karjamaade ja koplite väravad lukustamata. Pole isegi sellist mõistet nagu eramaal loata viibimine, maa on kõikide kasutada. Ratsutajad käituvad maa ja selle omaniku suhtes lugupidavalt ning hoiduvad loomade häirimisest. Usun, et seda kuuldes vaatab iga ameeriklane vangistatuse ja ilmajäetuse tundega oma kodumaa avaraid välju, mida palistavad piirded, väravad ja eramaad tähistavad sildid. Tunneme haava, millest rääkis Gesell; tunneme, et maa on meie küljest ära raiutud.
Gesell läks oma töös kaugemale kui George ja analüüsis maaomandiga paralleelselt ka raha. Ta leiutas uut tüüpi rahasüsteemi, mida kirjeldan hiljem, kui olen vajaliku eeltöö ära teinud. See on püha majanduse võtmeelement.
Henry George’i maamaksu idee sai juba tema kaasaegsete edumeelsete inimeste seas vastuolulise vastuvõtu, kuid tänapäeval tundub see veel vähem mõistlik, sest eraomandiks on saanud ka paljud teised varem ühiselt omatud asjad.60 See, mida Hyde nimetas varasema võõrandamatu omandi turundamiseks, hõlmab nüüdseks kaugelt enam kui maa; see hõlmab peaaegu kõik, mida inimene oma eksistentsiks ja õnneks vajab. Meie side looduse, kultuuri ja kogukonnaga on purustatud; need on meist eraldatud ning seejärel meile tagasi müüdud. Olen seni keskendunud maale, kuid sama kehtib peaaegu igasuguse ühisvara kohta. Kõige ilmsem näide puudutab intellektuaalset vara, selle eest saadavad litsentsitasud mängivad samasugust rolli nagu maarent. (Kui arvad, et intellektuaalne omand erineb maast selle poolest, et selle on loonud inimene, siis loe edasi.) Kuid on olemas sellist tüüpi omand, mis ühtlasi hõlmab ja asendab kõik teised: see on raha. Finantsalal mängib litsentsitasu ja rendi rolli intress, mis tagab inimese loovusest ja energiast tõusva rikkuse kandumise eelkõige raha omanikele. Raha algupära on sama kuritegelik nagu teistel omandiliikidel – see on kestev röövimine, mis ühise vara omastamist tagant tõukab ja kehastab.
Et majandus uuesti pühaks muuta, peame selle röövimise heastama, sest see on lõppkokkuvõttes vargus ja jumaliku kingituse väärtuse vähendamine. See on millegi algselt püha ja ainulaadse ning isikliku muutmine kaubaks. Ei tundu kohe enesestmõistetav, et õigus raha omamiselt kasumit teenida on sama õigustamatu kui maaomandilt kasu saamine. Lõppude lõpuks on raha, erinevalt maast, inimese looming. Teenime raha sellega, et rakendame oma andeid, energiat, aega ja loovust. Selle tulemus peaks ju õigusega töö tegijale kuuluma. Kas siis pole nii, et osa rahast on oma algupäralt siiski seaduslik?
Selline seisukoht on naiivne. Tegelikult on just raha põhjalikult ja pöördumatult mõjutanud maa muutmist ühisvarast omandiks. Selle protsessi viimane ja otsustav staadium on maa muutumine tavaliseks kaubaks, mida saab osta ja müüa. Samamoodi on ka ülejäänud looduslik ja kultuuriline pärand meist ära lõigatud, muudetud omandiks, ning seejärel kauba ja teenusena rahaks. Ma ei taha sellega öelda, et raha eest töötamine on ebamoraalne. Pigem on ebamoraalne, et raha töötab meie eest. Rent on maale sama, mis intress rahale. Raha on ühisvara laip, mis kehastab kõike seda, mis oli kunagi ühine ja vabalt kasutatav, kuid mis nüüd on muudetud kõige puhtamakujuliseks omandiks. Järgmistes peatükkides põhjendan seda väidet ning kirjeldan täpselt, kuidas ja miks intresse teeniv raha oma loomust tingituna ühisvara endale haarab, planeedi hävitab ning orjastab suurema osa inimkonnast.
Viies peatükk
Ühisvara surnukeha
“Peame häbiasjaks, et feodaalisand ei lubanud talupojal oma atra maasse lüüa enne, kui too oli neljandiku oma saagist andamiks loovutanud. Meil on kombeks tollaseid aegu barbaarseks nimetada. Kuigi selline suhe on oma vormi muutnud, on ta olemuselt samaks jäänud, ja tööline on sunnitud näiliselt vabatahtliku lepingu raames endale samasugused feodaalsed kohustused võtma. Ta võib püüda mujalt paremat otsida, kuid kõikjal on samasugused tingimused. Kõigest on saanud eraomand ning ta peab sellega leppima, kui ta ei taha nälga surra.”
“Iga suure varanduse aluseks on suur kuritegu.”
Hoolimata sellest, et maa eksisteerib ilmselgelt sõltumatuna inimese pingutusest, ei erine ta mõnd teist tüüpi omandist väga palju. Vaatleme kõigepealt materiaalset omandit – asju, mis on tehtud metallist, puidust, plastist, taimedest, loomadest, mineraalidest. Kas need on midagi muud kui osakene maast, mida inimene on lihtsalt oma tööga muutnud? Maa ja tema täiustamise tulemuse eristamine on vahetegemine juba olemasoleva ja inimese loodu vahel ning sama kohaldub ka mistahes muule materiaalsele kaubale. Kõik, mida me kasutame, kõik, mida me omame, koosneb ümber kujundatud Maa osakestest. Üheskoos moodustavad need loodusliku kapitali – rikkuse ja hüve, mille loodus on meile pärandanud. Alguses ei olnud miski sellest omand. Muutus tuli alles siis, kui tehnika meie haardeulatust suurendas ja eraldumise mõtteviis meie omamishimu kannustama hakkas. Tänapäeval on omandiks saanud ka selline looduslik kapital, mille olemasolustki me ehk varem teadlikud polnud – elektromagnetlained, geneetiline info; kaudselt ka bioloogiline mitmekesisus ja atmosfääri võime reostust neutraliseerida.61
Kuigi erinevalt omandiks muudetud maast, naftast või puudest on meie ühisomandis veel näiteks avameri, on ikkagi meie kunagine ühisvara maha müüdud. See muudeti kõigepealt omandiks ja seejärel rahaks. See viimane samm annab kinnituse tõsiasjale, et miski on lõplikult omandiks saanud. Kui midagi saab vabalt müüa ja osta, tähendab see, et see asi on oma algsest sidemete võrgustikust lahti ühendatud, on muutunud võõrandatavaks. Seetõttu ongi rahast saanud maa ja kogu ülejäänud omandi vahendaja. See seletab, miks raha kasutamise eest intressi küsimine kannab endas samasugust iidset ebaõiglust ja selle tagajärgi nagu maarent.
Kultuuriline ja vaimne kapital
Meie ühisvara hulka võib lisaks loodulikule kapitalile arvata ka sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse kapitali. Kõik need hõlmavad midagi sellist, mis oli kunagi vabalt kättesaadav ning moodustas osa naturaalmajandusest või kingimajandusest, nüüd aga peame selle eest maksma. Neil juhtudel pole röövitud emakest maad, vaid meid toitvat kultuuri.
Kultuuriline kapital on meile neist kõige paremini tuttav. Me tunneme seda intellektuaalse omandi nime all. Vanasti oli meil tohutu lugude, ideede, laulude, piltide ja tehniliste leiutiste ühisvaramu, millest igaüks võis kas oma lõbuks või töö hõlbustamiseks piiramatult ammutada, või ka nende põhjal midagi uut luua. Keskaegsed rändlaulikud kuulasid üksteise laule ja laenasid neist meelepäraseid motiive, kujundasid need ümber ja andsid oma loomingu tulemuse ühisvaramusse tagasi. Tänapäeva meelelahutajad ja nendega seotud äriettevõtted näevad tohutut vaeva, et oma loomingu autoriõigusi kaitsta ning on varmad kohtusse kaebama igaüht, kes viisijupikese oma loomingusse põimib. Sama toimub igas loomevaldkonnas.62
Intellektuaalse vara omamise moraalne õigustus peitub jälle samas mõttekäigus: “Kui ma kuulun endale ja minu tööjõud kuulub mulle, on minu loodu minu oma.” Isegi kui lepime eeldusega, et ma kuulun endale, on absurdne pidada enesestmõistetavaks oletust, et intellektuaalne ja kunstilooming sünnib mitte millestki looja vaimus, sõltumatuna kultuurilisest kontekstist. Igasugune intellektuaalne looming (ka see raamat) haarab endasse killukesi meid ümbritsevast kultuurist, meie meeltesse salvestunud, võib-olla isegi kaasasündinud pilte, meloodiaid ja ideid. Lewis Mumford on öelnud: “Patent on vahend, mis võimaldab ühel inimesel nõuda endale finantskasu selle eest, et ta oli leiutiseni viinud keeruka sotsiaalse protsessi viimane lüli.”63 Loomulikult väärib leiutusprotsessi viimane lüli oma leidlikkuse ja vaeva eest tasu, kuid tunnustada tuleb ka sotsiaalset keskkonda. Seda tehakse üha vähem, sest algsed kümnendi või kaks kehtinud patendid ja autoriõigused võivad nüüd kesta isegi sajandi. Sama kehtib laulude, lugude ja muu loomingu kohta. Kui muudame need eraomandiks, piirame juurdepääsu millelegi, mis ei kuulu meile.