Seetõttu on arusaadav, et kõik suuremad religioonid on liigkasuvõtmise ära keelanud. Keegi ei tohi teenida kasumit milleltki selliselt, mis eksisteeris juba enne omandi mõiste tekkimist. Tänapäeva raha kehastab kõike seda, mis oli olemas juba enne omandit; selles peitub omandi kõige puhtakujulisem olemus.
Minu pakutav antiintressil põhinev rahasüsteem, mida selles raamatus kirjeldan, ei ole siiski ajendatud üksnes moraalsetest kaalutlustest. Intress on midagi enamat kui kuritegelikul teel saadud raha. Ta on ka üha jätkuva röövimise vedur, mis sunnib meid kõiki tahtlikult või tahtmatult Maa rüüstamises osalema.
Oma reisidel, kõigepealt enda sisemuses ja seejärel kõneleja ja publitsistina esinedes olen tihti kohanud ängistust ja abitust, mille on tekitanud kõikjal viibiv maailma hävitav masinavärk ning peaaegu paratamatu kohustus selle tegevuses osaleda. Üks näide paljudest puudutab Wal-Marti vastu protesteerivaid inimesi, kes kõigest hoolimata jätkavad Wal-Martist ja teiste röövellike müügikettide kaubamajadest ostmist, sest nad ei saa endale lubada kaks korda kõrgemaid hindu, mida mujal küsitakse. Kas ma saan loobuda elektrienergiast, mida toodetakse maapõuest röövitud söest? Või bensiinist, mis aitab mul endal ja minu kaubal liikuda? Ma saan oma osalust masinavärgis vähendada, kuid mul ei õnnestu sellest täielikult välja pääseda. Inimesed, kes avastavad, et nad ainuüksi ühiskonna liikmeks olemisega osalevad kurja teenimises, loodavad tihti, et neil õnnestuks mõnes isemajandavas kommuunis hingerahu saada, kuid ka sellest pole kasu, sest kogu maailm nende ümber mureneb. Mis kasu on sellest, kui väldid oma tegevusega maailma saastamist? Seda saastatakse ikka, pole vahet, kas elad metsas juuri ja marju süües või sööd oma äärelinna majas Californiast veetud toitu.69 Meil on soov ennast ühiskonna pattudest puhtaks pesta; see on teatud mõttes fetiš, mis võib ilmneda ka näiteks uhkuses selle üle, et varustame oma 400-ruutmeetrist maja päikesepaneelide abil.
Meie katsed Wal-Marti boikoteerida või tervishoidu, haridust ja poliitikat reformida on küll kiiduväärsed, kuid asjatud, sest põrkuvad peagi vastu rahavõimu müüri. Meie pingutused on sama kurnavad nagu vastuvoolu ujumine, ning kui korraks hinge tõmbame, paiskab mõni uus raha nimel tehtud looduse-, kogukonna-, tervise- või vaimurüüste meid teekonna algusse tagasi.
Milles siis seisneb raha võim? Kuigi mõnikord võib tunduda nii, ei ole see maailma valitsevate pahatahtlike pankurite ega mõne teise salaliidu varjatud intriig. Kohtan mõnikord inimesi, kes on lugenud David Icke’i ja teiste autorite teoseid, kus meid püütakse veenda iidse globaalse vandenõu olemasolus. Selle uue maailmakorra vandenõu sümboliks on püramiidi tipus paiknev kõikenägev silm, mis jälgib iga valitsuse ja institutsiooni tegevust. Süsteemi juhib väikesearvuline võimuahnetest koletistest koosnev klikk, mille liikmed peavad isegi Rothschilde ja Rockefellereid oma käpiknukkudeks. Et probleemi tõelist olemust mitte mõista, peab olema väga naiivne või väga asjatundmatu.
Ma tunnistan, et olen naiivne, aga ma ei ole asjatundmatu. Lugesin suure osa sellest materjalist läbi, kuid ei jäänud rahule. Kuigi on selge, et näiteks 11. septembri sündmuste või Kennedy tapmise puhul on palju sellist, millest meile ei räägita, ning et finantsettevõtted, organiseeritud kuritegevus ja poliitiline võim on omavahel tihedalt seotud, usuvad minu meelest vandenõuteooriad liigselt inimeste suutlikkusse keerukaid süsteeme edukalt juhtida. Midagi saladuslikku selles kindlasti on ning Icke’i ja teiste toodud näited “kokkusattumuste” kohta esitavad väljakutse tavapärastele seletustele, kuid kui lubate mul korraks metafüüsika appi võtta, siis ma usun, et meisse juurdunud ideede ja uskumuste süsteemid ning nende teadvustamata varjud loovad sünkroonse võrgustiku, mis lihtsalt näeb vandenõu moodi välja. Tegelikult on see vandenõu ilma vandenõulasteta. Me kõik oleme käpiknukud, aga puudub niiditõmbaja.
Veelgi enam, vandenõuteooriad pole enamasti ümberlükatavad ning nad on suunatud võrdselt nii meeltele kui ka kogemusele. Vandenõuteooriatel on salapärane külgetõmbejõud, sest nad pakuvad väljundi meie ürgsele raevule, leides kellegi, keda süüdistada, keda vihata. Nagu juba lugematud revolutsionäärid on oligarhe kukutades avastanud, on meie vihkamine kahjuks suunatud valele objektile. Tõeline süüdlane on palju sügavamal ja palju tugevamini juurdunud. See seisab kõrgemal teadvustatud inimtegevusest ning isegi pankurid ja oligarhid on selle orjuses. Tõelised süüdlased on tulnukad, kes juhivad maailma sündmuste käiku oma lendavatelt taldrikutelt. See oli nali.70
Tõeline süüdlane, tõeline niiditõmbaja, kes kulisside taga meie eliidiga manipuleerib, on rahasüsteem ise; laenudel ja intressidel põhinev süsteem, mis on antiikajast alates meie eraldatust suurendanud; mis tekitab võistlust, polariseerumist ja ahnust; sunnib tagant eksponentsiaalset kasvu; ja mis kõige olulisem – ammendab peagi oma jõu kasvumootorina, sest nii sotsiaalne, looduslik, kultuuriline kui ka vaimne kapital saab lihtsalt otsa.
Paar järgmist peatükki kirjeldavad seda protsessi ning intressi dünaamikat, esitades praeguse majanduskriisi uuest vaatevinklist kui sajandeid kujunenud trendi kulminatsiooni. Seejärel mõistame paremini nii seda, kuidas luua uus rahasüsteem, kui ka seda, kuidas luua uut tüüpi raha süsteem, mis asendaks raha praeguse rolli uuega. Tekiks raha, mis tooks ahnuse asemele jagamise, polariseerumise asemele võrdsuse, ühisvara röövimise asemele selle rikastamise, kasvu asemele jätkusuutlikkuse. See raha kehastaks endas ka sügavamat ümbersündi, mida juba praegu märkame, inimese identiteedi arengut terviklikuma iseduseni, mis loob kingituste ahelas sidemed inimeste vahel. Sellises taasühinemises, suures murrangus osalevat raha võime kindlasti pühaks nimetada.
Kuues peatükk
Liigkasuvõtjalik majandus
„Hoolimata inimeste pühalikest lubadustest sõjad lõplikult maa pealt minema pühkida, hoolimata miljonite hüütud loosungitest “Ei sõjale!”, hoolimata kõigist lootustest paremale tulevikule, tahan öelda järgmist: “Kui praegune intressil ja liitintressil põhinev rahasüsteem jääb kestma, julgen ennustada, et hiljemalt 25 aasta pärast satume uude ja eelmistest hullemasse sõtta. Näen selgelt seda, mis tuleb. Praegused tehnilised edusammud viivad kiiresti rekordilise tööstustoodanguni. Kapitali kuhjumine toimub kiiresti, hoolimata sõjakahjudest, ning tänu [raha] ülepakkumisele langevad intressimäärad [kuni spekulandid keelduvad neid rohkem langetamast]. Raha hakatakse seepeale koguma [mis põhjustab ennustatava deflatsiooni], majandustegevus aeglustub, tänavatele ilmub palju uusi töötuid… rahulolematute masside keskel sünnivad metsikud revolutsioonilised ideed ja uus supernatsionalism. Riigid ei mõista enam üksteist. See saab lõppeda ainult järjekordse sõjaga.”
Seisame silmitsi paradoksiga. Ühest küljest on raha tõesti tänulikkuse ja usalduse märk, kingituste ja vajaduste kokkuviija, vahendaja tehingute puhul, mis ilma selleta tegemata jääksid. Sellisel kujul peaks raha meid kõiki rikkamaks muutma, aga ei tee seda. Selle asemel on raha toonud ebakindluse, vaesuse ning meie kultuurilise ja loodusliku ühisvara hävitamise. Miks?
Põhjused peituvad sügaval meie tänapäeva rahasüsteemi tuumas. Need kuuluvad raha tekkeprotsessi ja ringluse olemuse juurde. Süsteem põhineb liigkasuvõtmisel, tavakeeles intressidel. Liigkasuvõtmine on kingituse vastand. Selle asemel, et oma vajadusi ületav asi ära anda, kasutatakse omaniku võimu selleks, et teistelt võtta. Vastupidised on nii tagajärjed kui ka motivatsioon.
Liigkasuvõtmine on tänapäeva rahasse juba selle sünnihetkel sisse kodeeritud. Raha sünnib, kui föderaalreserv või keskpank ostab vabaturult intressi kandvaid väärtpabereid (traditsiooniliselt riigivõlakirju, kuid viimasel ajal ka hüpoteegitagatisega väärtpabereid ja muud rämpsu). Keskpank loob uue raha eimillestki, pliiatsitõmbe või klahvivajutusega. Näiteks kui föderaalreserv ostis 2008. aastal Deutsche Bankilt 290 miljardi dollari eest hüpoteegitagatisega väärtpabereid, ei kasutanud ta selleks reaalset raha, vaid tekitas uue raha kandega Deutsche Banki kontole. See on raha loomise esimene samm. Ostetakse alati intressi kandvaid väärtpabereid. See tähendab, et loodava rahaga kaasneb võlg, mis on alati suurem kui loodava raha kogus.
Sellist raha nimetatakse rahabaasiks (M0). See eksisteerib pangareservina (ja sularahana). Teine samm on see, kui pank laenab ettevõttele või eraisikule. Jälle luuakse uus