kultuuri kui õiget arusaamist loodusest.13 Loodust võib ka teisiti mõista. Ilmselget võistluslikkust eiramata saaksime esmatähtsaks pidada koostööd, sümbioosi ja organismide koondumist ökosüsteemideks. Selline arusaam on tegelikult päris vana, sest juba meie ammused eellased pidasid loodust kingituste võrgustikuks.
Iga organism ja iga liik annab meie planeedi elurikkusse oma panuse ning vastupidiselt sellele, mida väidab standardne evolutsioonibioloogia, ei pruugi organism ise sellest mingit kasu saada. Lämmastikku siduv bakter ei saa oma tegevusest ise otsest kasu, kuigi tema poolt pinnasesse eraldatud lämmastik edendab taimejuurte kasvu. Nendel omakorda elavad seened, millest bakter endale vajalikke toitaineid saab. Pioneerliigid rajavad teed tugiliikidele, mis pakuvad mikroniši teistele liikidele, millest omakorda toituvad kingitusteahela järgmised liigid ning kokkuvõttes toob võrgustik kasu ka pioneerliikidele. Puud ammutavad pinnasest vee, mida kasutavad ka teised organismid, vetikad toodavad hapnikku teistele organismidele hingamiseks. Kui mõni organism ahelast välja langeb, satuvad ohtu ka kõik teised.
Minu järelduste tegemine võib tunduda naiivne. Võidakse ju väita, et asjad on üksnes õnnekombel nii soodsaks kujunenud – puud ei hooli sellest, et nad ka teistele juua annavad, nad on väljas üksnes enda eest, et oma ellujäämise ja paljunemise võimalusi suurendada. See, et nad ka teisi toidavad, on ainult ettekavatsematu kõrvaltoime. Sama võib kehtida vetikate, lämmastikku siduvate bakterite ja mäletsejate soolestikus elavate tselluloosi seedimist soodustavate bakterite kohta. Võid ju uskuda, et igaüks hoolitseb ainuüksi iseenda eest. Loodus ongi üks halastamatu võistlus ning võistlus majanduses on täpselt sama loomulik.
Minu meelest ei ole see loomulik. See on hälve, kummaline, kuid hädavajalik faas, mis on nüüdseks haripunkti jõudnud ja hakkab uuega asenduma. Vääramatu kasv ja halastamatu võistlus looduses iseloomustavad ebaküpset ökosüsteemi. Sellele staadiumile järgneb keeruka vastastikuse sõltuvuse, sümbioosi, koostöö ja ressursiringluse kujunemine. Majanduse järgmine etapp ongi võrreldav sellega, mida me looduse kohta alles mõistma hakkame. See tõstab esile igaühe anded, rõhutab võistluse asemel koostööd, innustab varakogumise asemel ringlust ning on ennemini tsükliline kui lineaarne. Võib olla, et raha ei kao veel nii pea, kuid selle roll väheneb sedamööda, kuidas raha üha enam kingitusele omaseid jooni omandab. Majandus tõmbub koomale ja meie elu muutub suuremaks.
Oma praegusel kujul on raha vaenulik kingivaimu kandva majanduse suhtes, sellise majanduse suhtes, mida võiksime pühaks nimetada. Kui tahame teada saada, milline raha saaks olla püha, peaksime välja selgitama, millised omadused muudavad meie raha jõuks, mis tõukab tagant ahnust, pahatahtlikkust, nappust ja hoolimatust keskkonna suhtes.
Samamoodi nagu teadlased lähtuvad kultuuri hindamisel loodusest, peab majandusteadus enesestmõistetavateks eeldusteks kultuuri seatud tingimusi. Nappusega arvestav kultuur sunnib meid nappust ka majanduse eelduseks pidama. (Kogeme nappust pidevalt, kui peame oma annete rakendamisel lähtuma elatumisvajadusest.) Nagu looduses, näeme ka ühiskonnas isenditevahelist võitlust piiratud ressursside pärast. Peagi näeme, et meie rahasüsteem on sellise usu sügaval struktuurilisel tasandil omaks võtnud. Kuid kas see on õige? Kas elame üleüldise nappuse maailmas? Kui see nii pole, kui universumis valitsevad tegelikult külluslikud kingitused, siis kuidas on rahast saanud nii ebaloomulik nähtus?
Teine peatükk
Nappuse illusioon
Inglismaa õitseb ja kasvab väsimatus külluslikkuses; lainetavate kollaste viljapõldudega; täis pikitud töökodade ja tehastega; 15 miljoni töölisega, keda peetakse maailma kõige tugevamateks, osavamateks ja tublimateks; need mehed on siin, nende töö vili on siin, küllusliku ja ülevoolavana; ja vaata, saabub kurjakuulutav käsklus, justnagu nõidus, mis ütleb: “Ärge seda puudutage, töölised, meistrid, logelejad; keegi teist ei tohi seda puudutada; keegi teist ei tohi sellest kasu saada; see on nõiutud vili!”
Meil on kombeks öelda, et raha, või vähemalt armastus raha vastu, on kõige kurja juur. Kuid miks peaks olema? Lõppude lõpuks on raha otstarve lihtsalt tehinguid lihtsustada – teisisõnu, viia kokku kingitused ja vajadused. Milline loomuvastane jõud on muutnud raha vastupidise toimega nähtuseks, nappuse loojaks? Elame ju tõesti fundamentaalselt külluslikus maailmas, kus raisatakse tohutul määral toitu, energiat ja materjale. Pool maailma elanikest nälgib ja teine pool raiskab samal ajal nii palju, et sellest piisaks nälgijate toitmiseks. Kolmandas maailmas ja suurlinnade getodes tunnevad inimesed puudust toidust, peavarjust ja muust hädavajalikust, sest nad ei suuda seda osta. Samal ajal raiskame tohutuid ressursse sõjapidamisele, plastvidinatele ja teistele toodetele, mis ei aita kaasa õnnelikule elule. Ilmselgelt ei ole vaesus tingitud produktiivse suutlikkuse puudumisest. Seda ei põhjusta ka tahtmatus aidata – paljud inimesed oleksid valmis vaestele toitu pakkuma, looduse eest hoolt kandma või midagi muud mõttekat tegema, kuid ei saa seda teha, sest see ei too raha sisse. Raha ei suuda tegelikkuses üldse kingitusi ja vajadusi ühendada. Miks?
Palju aastaid jagasin üldlevinud arvamust ja uskusin, et asi on ahnuses. Miks maksavad vabrikuomanikud närust palka? Ahnusest. Miks ostavad inimesed kütust neelavaid linnamaastureid? Ahnusest. Miks jätavad farmaatsiafirmad uuringud tegemata ja müüvad teadlikult ohtlikke ravimeid? Ahnusest. Miks kasutavad troopiliste kalade püüdjad korallrahudel dünamiiti? Ahnusest. Miks lasevad tehased oma mürgised jäätmed jõgedesse? Miks rüüstavad ettevõtted töötajate pensionifonde? Ikka ja jälle ahnusest.
Lõpuks hakkas selline põhjendus ebamugav tunduma. Muu hulgas põhineb see samasugusel eraldatuse ideoloogial nagu kõik teised tsivilisatsiooni varjuküljed. See ideoloogia on sama vana, nagu on põllundusteoorias maailma jagamine kaheks eraldiseisvaks valdkonnaks: metsikuks ja kodustatuks, inimese ja looduse maailmaks, viljaks ja umbrohuks. Selle järgi on maailmas kaks vastandlikku jõudu, hea ja paha, ja me saaksime luua parema maailma, kui selle paha elimineeriksime. Maailmas on midagi paha, meis endas on midagi paha, midagi sellist, mille peaksime välja juurima, et headusel oleks maailmas turvaline.
Võitlus kurjaga on tunginud kõikidesse meie ühiskonna institutsioonidesse. Põllumajanduses näeme, kuidas tapetakse hunte, hävitatakse glüfosaadiga umbrohtu, võideldakse taimekahjuritega. Meditsiinis käib sõda pisikutega, pidev võitlus vaenuliku maailmaga. Religioonis võideldakse patuga, egoga, uskmatuse või kahtlusega või siis neid kehastava kuradi või uskmatuga. Valitseb mõtteviis, mis eeldab puhastumist ja puhastustuld, eneseparandust ja – alistamist, loodusest ja ihadest ülemaks saamist, eneseohverdust heakssaamise nimel. See on eelkõige vaoshoidmise mõtteviis.
See ütleb meile, et kui kord kurjuse üle võit saavutatakse, jõuame paradiisi. Kui elimineerime kõik terroristid või ümbritseme end nende jaoks läbimatu kaitsevalliga, oleme turvatud. Kui loome kõikjal toimiva antibiootikumi ja suudame füsioloogilisi protsesse kunstlikult reguleerida, saame täiusliku tervise. Kui muudame kuritegevuse võimatuks ja reguleerime iga sammu seadusega, saame täiusliku ühiskonna. Kui suudad üle saada oma laiskusest, sundmõtetest ja sõltuvustest, saavutad täiusliku elu. Aga seni tuleb lihtsalt rohkem vaeva näha.
Samamoodi on majanduse suurimaks probleemiks väidetavalt ahnus, nii meie ümber elavate ahnete inimeste näol kui ka meie enda sisemuses elavate hoiakute näol. Me kipume arvama, et me ise polegi nii ahned. Võib-olla meis on ahneid impulsse, kuid suudame neid kontrolli all hoida. Erinevalt mõnest teisest! Mõni inimene lihtsalt ei suuda oma ahnust talitseda. Neis puudub midagi olulist, mis on olemas sinul ja minul, puudub elementaarne sündsustunne või headus. Ühesõnaga, nad on pahad. Kui nad ei suuda oma soove taltsutada ega vähemaga hakkama saada, peame neid selleks sundima.
Ahnuse paradigmaga käib ilmselgelt kaasas teiste süüdistamine, kuid ka enesekriitika. Meie ennastõigustavas vihas ja sallimatuses ahnete vastu peitub varjatud hirm, et oleme ise samasugused. Silmakirjalikud inimesed on kõige agaramad kurjust hukka mõistma. Vaenlase kuju loomine aitab väljendada oma klaarimata vihatunnet. Teatud mõttes on see möödapääsmatu: sellise tunde endas hoidmine või sissepoole suunamine võib tuua hävitavaid tagajärgi. Kuid minu elus saabus hetk, mil ma ei tahtnud enam vihata, sõdida iseendaga, võidelda heaks saamise nimel, teeselda, et olen teistest parem. Ma usun, et