inimesed panna kas või auke kaevama ja neid siis jälle kinni ajama. Veelgi parem oleks, kui suudaksime nad rakendada mõnes tarvilikus valdkonnas, mille jaoks praegu raha ei jätku, näiteks permakultuuri alal, haigete ja vanurite hoolduses või loodushoius.
Maailm ei jää vaesemaks, kui sealt kaovad relvad, äärelinnade villad, tarbetud pakendihunnikud, mehhaniseeritud ühekultuurifarmid, hiigelkülmlettidega poed, elektroonilised reklaamtahvlid, äravisatavad kaubad ja mittevajalike asjade ületarbimine. Ma pole nõus keskkonnaaktivistidega, kes ütlevad, et peame õppima vähemaga toime tulema. Vastupidi, meil hakkaks olema palju rohkem – rohkem ilu, rohkem kogukondlikkust, rohkem rahulolu, rohkem kunsti, rohkem muusikat, aga vähem asju, mis aga oleksid nii funktsionaalselt kui ka esteetiliselt nauditavad. Rohkearvuline odav träni meie kodudes saab elu ainult odavamaks muuta.
Osa püha majanduse tervendavast mõjust puudutab lõhet, mille oleme loonud vaimu ja mateeria vahele. Lähtudes kõikide asjade pühadusest, pooldan ma materialismi omaksvõtmist, mitte selle tõrjumist. Ma usun, et me hakkame oma asju rohkem armastama. Me hakkame oma omandit kalliks pidama ning selle algupära ja saatust vääriliselt hindama. Inimesed, kellel on hoolega hoitud pesapallikinnas või õngeritv, saavad minust aru. Võib-olla on sinu vanaisal lemmikpuutööriistad, mida ta on juba 50 aastat ideaalses korras hoidnud. Me austame selliseid asju. Kujutle, milline oleks maailm, kui suhtuksime samasuguse hoolimise ja hoolitsusega kõikidesse asjadesse. Kui iga insener paneks oma loomingusse sama palju armastust. Praegu on selline hoiak ebaökonoomne. asjade pühaks pidamine ei ole õieti kellegi huvides. Me võime alati osta uue pesapallikinda või õngeridva; miks hoida vanu tööriistu, kui uued on nii odavad. Odavus on osalt süüdi selles, et meie asjad on väärtusetud; meid ümbritseb odav maailm, kus kõik on isikupäratu ja asendatav.
Ülikülluslikus maailmas elavad isegi rikaste riikide inimesed pidevas ängistuses, püüeldes “materiaalse kindlustatuse” poole ja tõrjudes nappust. Teeme oma otsuseid (isegi rahasse mittepuutuvaid) sellest lähtudes, mida saame endale lubada, ning seostame vabadust tihti rikkusega. Kuid mida lähemale me majandusliku sõltumatuse paradiisile jõuame, seda enam tundub ta miraažina, mis järjest kaugemale nihkub. Selle püüdmine ei vabasta, vaid orjastab. Ärevus ei kao, nappuse võib tekitada üksainus katastroof. Sellist tagaajamist me nimetamegi ahnuseks. Tegelikult on see reaktsioon sellele, et tajume nappust.
Tahan esitada veel ühe näite, mis annab meie nappusekogemuse illusoorse tehislikkuse kohta pigem vihje kui lahenduse. Õpikus öeldakse, et majandusteadus uurib inimkäitumist nappuse tingimustes. Mida enam majandus teistesse valdkondadesse tungib, seda enam tekitab ta nappuse ka neil elualadel, kus varem valitses küllus. Majanduslik käitumine, eelkõige raha vahetamine kaupade vastu, on tänapäeval jõudnud valdkondadesse, kus ei olnud kunagi varem raharinglust eksisteerinud. Näiteks oli viimasel kümnendil üks suurima kasvuga valdkondi pudelivee müük. Vesi on vara, mida on külluses peaaegu kõikjal, nüüd aga sai sellest defitsiitne kaup, toode, mille eest maksame raha.
Minu eluajal on ka muu hulgas lapsehoidmisest saanud kiiresti kasvav äri. Kui ma noor olin, ei teinud sõbrad või naabrid üksteise laste järele vaatamisest probleemi, see oli omamoodi jäänuk küla- või kogukonnaelu aegadest, mil lapsed vabalt ringi jooksid. Minu endine abikaasa Patsy jutustab liigutavaid lugusid oma Taiwani külas veedetud lapsepõlvest, kus lapsed võisid alati lõuna paiku mõne naabri uksele koputada ning alati anti neile kausike riisi. Kogukond hoolitses oma laste eest. Teisisõnu, laste eest hoolitsemine väljendas küllust. Laste päevakeskuse avamine oleks mõeldamatu olnud.
Selleks, et midagi äri objektiks muuta, tuleb see kõigepealt defitsiitseks teha. Kui majandus kasvab, siis vastavalt tema definitsioonile liigub ka üha suurem osa inimtegevusest raha võimkonda, kaupade ja teenuste maailma. Tavaliselt seostame majanduskasvu jõukuse kasvuga, kuid võime vaadelda seda ka kui vaesumist, nappuse suurenemist. Me peame maksma asjade eest, mille ostmist me poleks kunagi varem suutnud ette kujutada. Millega me maksame? Loomulikult rahaga, mille saamise nimel me vaeva näeme ja ohvreid toome. Kui miski on napp, siis kindlasti raha. Suuremal osal minu tuttavatest tekitab hirm rahapuuduse ees pidevat väiksemat või suuremat ärevustunnet. Teame, et sellist ärevust tunnevad ka rikkad, seega ei ole ükski rahahulk piisav.
Sellest vaatevinklist peaksime ehk talitsema oma nördimust näiteks selle üle, et üle kahe miljardi inimese elab vähema kui kahe dollariga päevas. Väike rahaline sissetulek võib tähendada seda, et inimese vajadused rahuldatakse väljaspool rahamajandust, näiteks traditsiooniliste vastastikuse abi võrgustike või kingituste abil. Arenguabi suurendab inimeste sissetulekuid, kuid muudab mitterahalise majandustegevuse kaupade ja teenuste pakkumiseks. See omakorda toob kaasa nappuse mõtteviisi, konkurentsi ja ängistuse, mis on läänemaailmas igaühele tuttav, kuid täiesti võõras rahata elanud küttidele-korilastele ja naturaalmajanduslikele põllumeestele.
Järgmistes peatükkides kirjeldan sajandeid kestnud elu ja maailma muundumist rahaks, üha kiirenevat kõige kaubastumist; selgitan selle protsessi olemust ja tähendust. Kui kõik on rahale allutatud, nakatab rahale iseloomulik nappus ka kõike muud, kaasa arvatud inimese elu ja õnne aluseid. Sellises maailmas elavad orjad, kelle tegevust dikteerib vajadus ellu jääda.
Võib-olla kõige ilmekamalt näitab meie orjust aja monetariseerimine. See on nähtus, mis ulatub sügavamale kui meie rahasüsteem, sest rajaneb sellele eelnenud aja kvantiteetväärtuseks muutumisele. Loomadel ja lastel on aega lõpmatult. Sama kehtis nähtavasti kiviaja inimeste kohta, kellel puudus kindel aja mõiste ja põhjus kiirustamiseks. Primitiivsetes keeltes puudusid tihti ajavormid, mõnikord ka sõnad “eile” ja “homme”. Meie ammuste eellaste võrdlemisi muretu suhtumine aega on tänapäeval säilinud neis paigus, kus elatakse traditsioonilisel viisil. Suurlinnades on elu kiirem, sest aega napib ja kiirustame alati kuhugi. Minevikus kogesime aga ajaküllust.
Mida monetariseerunum on ühiskond, seda rahutumad ja kärsitumad on seal elavad inimesed. Maades, mis pole rahamajandusest veel päris haaratud, kus on säilinud naturaalmajandus ning naabrid üksteist aitavad, on elutempo aeglasem ja rahulikum. Mehhiko maapiirkondades öeldakse iga asja kohta mañana. Helena Norberg-Hodge’i filmis “Ancient Futures” kirjeldab India Ladakhi talunaine oma linnas elava õe elu järgmiselt: “Tal on riisikeetja, auto ja telefon; kõikvõimalikud aega säästvad abivahendid. Sellest hoolimata on tal alati kiire ja kui ma talle külla lähen, on meil vaevu aega rääkida.”.
Looma, lapse või küti-korilase jaoks on aeg oma loomult lõpmatu. Tänapäeva monetariseeritud aeg on sarnaselt kõige muuga allutatud nappuse ideoloogiale. Aeg on elu. Kui kogeme aega defitsiitsena, kogeme oma elu lühikese ja vaesena.
Kui sündisid enne seda, kui täiskasvanute ajakavad lapsepõlve ründasid ja laste tegevust hakati tagant kiirustama, siis ehk mäletad, kui igavene tundus lapsepõlv, kui lõputu võis olla üksainus pärastlõuna. See oli ajatu vabadus enne kalendri ja kella türannia pealetungi. John Zerzan kirjutab: “Kellad muudavad aja napiks ja elu lühikeseks.” Aeg, mis on kvantifitseeritud, saab müüdavaks ja ostetavaks. Sarnaselt kõigi teiste rahaga seotud kaupadega saab ka ajale osaks nappus. Öeldakse ju “aeg on raha” või “ma ei saa aega raisata”.
Kui materiaalne maailm on oma olemuselt külluslik, siis seda enam külluslik on vaimne maailm, inimvaimu looming – laulud, lood, filmid, ideed ja kõik muu, mida nimetame intellektuaalseks varaks. Et digitaalajastul ei kaasne loomingu paljundamise ja levitamisega praktiliselt mingeid kulusid, tuleb selle nappus kunstlikult tekitada, et mitte lubada tal rahamaailmast välja murda. Ettevõtted ja valitsused kasutavad nappuse alalhoidmiseks autoriõigusi, patente ja krüptimisstandardeid, et omanikud saaksid oma varalt kasu teenida.
Seega on nappus valdavalt illusioon, meie kultuuri looming. Et me aga elamegi enam-vähem täielikult kultuuri kujundatud maailmas, kogeme nappust täiesti reaalsena. Reaalne on see, et maailmas elab ligi miljard alatoidetud inimest ning päevas sureb näljast põhjustatud haigustesse umbes viis tuhat last. Et meie reaktsioon nappusele väljendub ängistuses ja ahnuses, on seega täiesti mõistetav. Külluslikult saadaolevat on igaüks valmis jagama. Me elame külluslikus maailmas, mille on teistsuguseks muutnud meie taju, kultuur ja sügavaleulatuvad varjatud lood. Meie nappusetaju on isetäituv ennustus. Nappuseillusiooni tõeks saamisel on kesksel kohal raha.
Raha, mis muudab külluse