kättejuhtuvast ja mudaste teede äärest leitud materjalist kokku klopsinud, peeti lindpriideks ja idealistideks. Nende ligadi-logadi elustiil, higi ja visadus ning tugev kogukonnavaim muutis paiga Inglismaa Mississippiks. Kui seda mõtet edasi arendada, võib Vince Clarki nimetada inglise Robert Johnsoniks ja Martin Gore’i inglise Bo Diddleyks.
Võib-olla ei olegi see pelgalt juhus, et Depeche Mode’i algusaastate looming räägib sarnast keelt sotsiaalselt ja majanduslikult ühiskonnast kõrvale jäänud bluusipioneeridega, väljendades samasugust võõrandumise tunnet ja religioosset intensiivsust. Kas nad lõid tahtmatult esimese originaalse Briti bluusi? Kindlasti. Depeche Mode oli esimene Briti bänd, mis sai populaarseks, ilma et nende muusikas oleks ameerika bluusi mõjutusi. Basildoni bluus oli moodne bluus, see sündis metsikust pärandist ja tohutust lõhest, mis valitses uuslinna puudutavate unistuste ja lootuste ning õudusunenägu meenutava reaalsuse vahel, kui Basildonist sai Chavlandi pealinn.
Mitmes mõttes suudame selle lõhega samastuda ja ilmselt on see üks paljudest põhjustest, miks miljonid inimesed Depeche Mode’i armastavad. See on meie ajastu lugu: Basildon pidi olema tulevik, see oli sotsialistlik unelm ja ideaal, mille lämmatas ameerikaliku tarbimismentaliteedi hall betoonfassaad.
Peter Lucas räägib oma raamatus samuti Basildoni bluusist, aga tema seostab seda sellega, kuidas noored emad asusid 1950-ndate alguses lootusrikkalt uude linna elama, kuid leidsid, et nende uus kodu on kõle ja masendav. Just nende naiste pojad valasid uue maailma tohutu tühimiku muusikasse. Vince’ist, Martinist, Fletchist ja Dave’ist said tuleviku teejuhid, modernse metropoli sõnumitoojad. Neis oli täpselt nii palju tõelist jumalat, et need tunded lugudesse kirjutada. Ostukeskused, televiisor, betoon ja plastmass ei jõudnud nende vaimu lämmatada. Nende hingest tulev muusika oli uutmoodi hingetu, nende bluusis oli uutmoodi kurbust ja mõnes mõttes ka lunastust.
Basildon oli sotsiaalne eksperiment, hüpe tundmatusse. See ei olnud lihtsalt uus linn, vaid kätkes endas ka uut eluviisi. Linna käekäigu eest vastutas seitsmeliikmeline arenduskorporatsiooni juhatus, mille eesotsas istus Briti arhitektide kuningliku instituudi president söör Lancelot Keay. Seitsmest juhatuse liikmest oli kohalik ainult üks mees. Juba komisjoni loomisel otsustati, et peakorter peaks uuslinna territooriumist eemal asuma ja see tehtigi kättesaamatusse kaugusesse – Bowers Giffordisse. Avalikele debattidele ja konsultatsioonidele energiat ei kulutatud. arenduskorporatsioon oli äärmiselt autoritaarne üksus, mille iga sammu kontrollis valitsus.
Arenguplaanis nimetas söör Lancelot projekti „julgeks sotsiaalseks eksperimendiks” ja väitis, et „sellest saavad kasu tuhanded kitsastes oludes elavad inimesed ja nad pääsevad üüratutest kulutustest, mida nad tööle ja koju sõitmiseks teevad”.
„Suure plaaniga” pandi paika Basildoni areng järgmiseks 35 aastaks. Tegemist oli muljet avaldavalt suurejoonelise ehitusprojektiga. Dokumendis oli kirjas, et Basildon rajatakse kõikidest ülejäänud uuslinnadest kõige suuremale alale ja ka selle elanike arv on suurim: 83 700.
Kokku pidi Basildon katma rohkem kui 3100 hektarit, idast läände pidi tulevane linn olema kümme kilomeetrit pikk ja põhjast lõunasse viis kilomeetrit pikk. Enne ehitustööde algust paiknes umbes 1720 hektaril hajaasustus ja 1400 hektaril „kõikuva väärtusega” põllumaa. Üheks probleemiks, mida „Suures plaanis” toonitati, oli asjaolu, et maa ja hooned kuulusid peaaegu 30 000 erinevale omanikule. 8550 majapidamisest oli kanalisatsiooniga ühendatud vaid paar tuhat. Elumajadest vastas 1936. aastal vastu võetud Eluasemeseaduse nõuetele vaid 3000. Ehitada tuli 126 kilomeetrit uusi sõiduteid.
„Suures plaanis” oli otsustatud ka linna põhiplaan ja linna elutähtsaimaks osaks pidi saama südalinn. Kui Basildoni linn tahtis majanduslikult edukaks saada, tuli keskenduda linnaelule. Komisjon teatas, et kui südalinn rajada täpselt piirkonna keskele, „võib see olla lahendus, kuidas teineteisest pea kuue kilomeetri kaugusel asetsevat Laindonit ja Pitsea’d kokku sulandada”. Linna plaaniti rajada ka kaks tööstuslinnakut, kuhu jõudmiseks ei kuluks bussi või jalgrattaga üle 15 minuti ja mis pakuksid tööd 16 000 inimesele.
Eluasemed pidid paiknema üheksas linnajaos. Selleks taheti rajada kolm täiesti uut elurajooni ja ülejäänud kuus kavatseti ehitada juba asustatud piirkondadesse, milleks olid Laindon, Lee Chapel, Langdon Hills, Vange, Basildon ja Pitsea. Nendesse linnaosadesse kavatseti ehitada 15 suurt elumajade kvartalit koos koolide, kaupluste ja mänguväljakutega. Kõik algkoolid pidid asuma kodudele piisavalt lähedal, et lapsed jõuaks kooli jalgsi ja ohutult.
Veel plaaniti linna rajada neli kaupluste, äri- ja teeninduspiirkonda, mis pidid pakkuma tööd vähemalt 20 000 inimesele. Kolm neist pidid asuma Laindoni, Pitsea ja Basildoni rongijaamade vahetus läheduses, neljas Laindoni põhjaosas ja see oli mõeldud rohkem esmatarbekaupade jaoks. Detailplaneeringud koostati ka administratsiooni-, kommerts-, kultuuri- ja vaba aja hoonete tarvis. Sotsiaalasutuste ehitamiseks ei olnud valitsus mingeid garantiisid veel andnud ja komisjonil tuli selleks alles nõusolekut ja luba paluda.
Veel plaaniti ehitada parkimisplats 2000 auto jaoks, mis oli teiste linnadega võrreldes palju suurem, aga ikkagi ebaadekvaatne otsus, kuna järgmise 15 aasta jooksul kasvas autode arv linnas neljakordseks. Linnaarhitekt söör Patrick Abercrombie arvestas, et linnaelanikest omab tulevikus autot maksimaalselt 16 protsenti. 1966. aastaks oli aga mootorsõiduk juba rohkem kui pooltel linnakodanikel.
Töösturid ja ettevõtjad ei olnud Basildonist eriti huvitatud, igatahes oli neid oluliselt vähem, kui arenduskorporatsioon soovinud oleks, kuid tööandjate leidmine ei olnud ainus mure. Tööstuslinnakutele mõeldud maa-ala oli varem kasutatud põllumaana, selle ostmine oli lihtne ja hind soodne – kõigest 200 naela 938 hektari eest. Tunduvalt problemaatilisem oli niinimetatud sarade piirkond.
Inimestele meeldis maaelu, olgugi see primitiivne. Nad ei olnud valmis sellest loobuma ja nad ei tahtnud asuda elama uuslinna kortermajade rajooni. 1951. aasta veebruaris kogunesid Laindoni, Vange’i, Pitsea ja Basildoni elanikud parlamendi alamkoja juurde, et meelt avaldada. Nad ei soovinud oma maalappe maha müüa ja nimetasid sundmüügikäsku „legaliseeritud rööviks”.
Leiboristide partei oli 1951. aasta valimised kaotanud ja Basildoni uuslinna esimene esindaja parlamendis oli konservatiiv söör Bernard Braine. Hiljem maaomanike protestidele tagasi mõeldes ütles ta Peter Lucasele: „Hullemat algust on Basildonile raske ette kujutada. Laindonis ja Pitsea’s elas juba 25 000 inimest. See oli raskustega harjunud, karm ja iseseisev rahvas, kes oli põgenenud Londoni müra ja tossu eest maale. Leiboristide valitsus sattus maa natsionaliseerimise mõttest liiga hoogu ja otsustas, et talupidamised peavad kaduma ja maa tuleb turuhinnast väiksema hinnaga sundmüügi korras kokku osta.” Söör Bernardi sõnul võttis uus konservatiivide valitsus vastu otsuse, et talupidajatele tuleb õiglast kompensatsiooni maksta. Braine arvas, et just see otsus „suunaski Basildoni tagasi rööbastele”.
Uuslinnade programmi töötas välja leiboristide partei. 1951. aasta Britannia festivalil tutvustati linnade tulevikuvisiooni, need pidid olema tulvil moodsat arhitektuuri ja vaid jalakäijatele mõeldud alasid, aga selle idee lämmatasid konservatiivid, kes pidasid programmi leiboristide isalikuks idealismiks. Üks märk sellest, et uuslinnade programmil puudus selge siht ja vastaspartei toetus, oli see, et Basildoni kodudest ehitati garaaž ainult 14 protsendile, kuigi valitsus tegi kõvasti lobitööd, et üha rohkemad kodanikud endale auto soetaksid.
Esimesed uue linna elanikud saabusid oma uutesse kodudesse 1951. aasta 15. juunil. Selleks ajaks oli valmis ehitatud kuus elamut. Härra ja proua Walker koos kahe lapsega, üks 6-aastane ja teine 15-kuune, olid viis aastat korterijärjekorras olnud ja sel ajal Ida-Londoni agulis laohoonet meenutavas ajutises varjupaigas elanud. Nüüd kolisid nad looduse keskel asuvasse uhiuude majja, kus oli korralik köök, vannituba ja aed.
Arenduskorporatsiooni ehitusbrigaadid tegutsesid väledalt. 1953. aasta lõpuks oli valminud juba 1000 uut maja. Nende elanikeks olid peamiselt tööstuslinnaku töölised või ehitajad, enamik neist saabus Ida- ja Lääne-Hamist ja kõik kurtsid, et võrreldes Londoni üüridega on uute korterite kommunaalkulud liiga kõrged. Uuslinna oli ehitatud üheksa uut tehasehoonet, kus tegutsesid näiteks kõplaid valmistav Rotary Hoes, polstreid tootev Freedman Upholstery Company, põrandafirma Nufloor Limited ja telekommunikatsiooniga tegelev Marconi Wireless Telegraph Company. 1956. aastaks pakkus