Depeche Mode: kultusbändi lugu. Simon Spence

milline oli linn siis, kui sinna kolisime ja milline see oli viis aastat hiljem, on seda raske uskuda. Sinna olid tekkinud koolid, kesklinn, Mecca, seltsimajad ja uued kõrtsid.”

      Rock’n’roll’i jumaldav Bonney jättis kooli pooleli, lõi kampa linna peal tuntud Peter Cacketti ja müürsepast Tommy Berryga ning moodustas ansambli Expresso Five. Bänd esines Pitsea kinoruumides, kohalikes kultuurimajades ja koolides nagu Depeche Mode 25 aastat hiljem. „Kuna meelelahutust oli vähe, tegime seda ise,” rääkis Bonney.

      Expresso Five oli esimene Basildoni bänd ja ühtlasi esimene ansambel, kes Mecca tantsusaalis üles astus. „Meccas käisid ainult lapsed,” meenutas Bonney. „Vahel tulid kohale ka üksikud emad ja isad, aga nemad istusid tavaliselt baaris. Tantsusaali vallutasid Itaalia ülikondades noored mod’id1.

      1960-ndate algusest kuni keskpaigani võis Londoni mod’e Basildonis massiliselt kohata. Londoni noorte jaoks oli Basildoni Mecca vahepeatus teel Southendi. Nad sõitsid motorolleritega Meccasse ja sealt edasi Southendi, et veeta öö rannas.

      Expresso Five läks 1963. aastal laiali ja mõneks ajaks täitis tühimiku Basildoni Mecca majabänd Dave Clark Five. (Vahetevahel esinesid klubis ka The Who ja The Kinks.) Graham Bonney alustas soolokarjääri ja saavutas Saksamaal tohutu populaarsuse, täpselt nagu mõni aeg hiljem ka Depeche Mode. Bonney 1966. aastal sündinud lugu „Supergirl” vallutas seal kõik edetabelid, mis innustas teda laulma edaspidi ainult saksa keeles. Tema järgmiseks hitiks saigi lugu „Das Girl Mit Dem La La La”. Bonney mõistis, et rokkmuusika nõuab läbi löömiseks liiga palju pingutusi ja hakkas Saksa šlaagreid laulma. „Das Girl” oli järjekordne hitt ja Bonney on tänaseni Saksa publiku seas nõutud esineja.

      Veel üks seik, mis andis põhjust uskuda, et Basildon oli õitsele puhkemas, oli kuuldus, et Ford Motor Company tahtis sinna ehitada võimsa 5000 inimesele tööd pakkuva traktoritehase. Fordi huvitas tööstuslinnakute Number üks ja Number kaks vahel paiknev 40-hektariline maatükk. Valitsus soovis, et tehas rajataks Põhja-Inglismaale, aga Henry Ford lendas isiklikult läbirääkimisteks kohale, et see ikkagi lõunasse ehitataks. Lõpuks, arenduskorporatsiooniga aru pidamata, eraldas valitsus Fordile 100-hektarilise territooriumi, mis olevat ettevõttele maksma läinud 10,5 miljonit naela.

      Ford meelitas Basildoni terve hulga uusi töölisi, nende hulga ka Gore’i perekonna. Firma rääkis ka plaanist luua Basildoni tehniline uurimiskeskus, mis kindlustaks töökoha veel 3200 inimesele ja pakuks muu hulgas tööd kõrgepalgalistele juhtivtöötajatele, inseneridele ja tehnikutele. Just selliseid inimesi arenduskorporatsioon Basildoni ootaski, et sealset kogukonda veidi tasakaalustada, pealegi ei oleks neile kõrgete üüride maksmine üle jõu käinud nagu lihttöölistele.

      Äri õitses. Tehastes töötas juba ligi 31 000 inimest ja ettevõtteid tuli üha juurde. Standard Telephones & Cables rentis 10-hektarilist territooriumi ja kavatses tööd pakkuda veel 2500 inimesele. Seebi ja parfüümide valmistaja Yardley & Co teatas samuti, et plaanib Basildonis vabriku avada. Edinburghi hertsog lendas isikliku helikopteriga kohale, et avada Carrerase tubakavabrik. See tehas hakkas maailmas esimesena sigarette tootma täielikult automatiseeritud liinil. Saabus ka teisi ettevõtteid: Ilford, Teleflex Products, Carson Ltd ja York Shipley Ltd. York Shipley oli Nottinghami külmkapi- ja jahutusseadmete tootja. Tänu tehase avamisele saabus Basildoni suur hulk perekondi Nottinghamist, nende hulgas ka Fletcherid. Pärast Basildoni kolimist töötas Andrew Fletcheri isa palju aastaid Carrerase tubakavabrikus.

      1960-ndate keskpaigaks, kui tulevase Depeche Mode’i liikmete pered olid äsja Basildoni saabunud, oli linnapilt tundmatuseni muutunud: linna oli ehitatud 12 000 uut kodu, rajatud oli 61 kilomeetrit uusi sõiduteid ja elanike arv oli kasvanud 63 750-ni. Arenduskorporatsioonile kuulus nüüd 1916 hektarit maad ja 7400 hoonet väärtusega 7,9 miljonit naela. Linna loomiseks oli maha lammutatud 4000 kunagist majapidamist, nende hulgas ka kaks üle 500-aastast ajaloolist ehitist Vange Hall ja Laindon Hall.

      Laindoni I, II ja III elurajoon, mis laiusid Lee Chapel Northis ja kus elasid Vince, Martin, ja Fletch, olid samuti valmis. Kõikidele uuslinnadele oli omane ulmeline esteetika ja radikaalne, julge ning fantaasiaküllane arhitektuur. (Stanley Kubricki „Kellavärgiga apelsin” on filmitud Harlow’s.) Linnad ehitati Radburni põhimõtetele tuginedes ja tõmbasid ligi kõiki. Need olid moodsate majade, kõnniteede ja haljasaladega peresõbralikud linnad. Noortele kangastusid rakettmehed ja üherööpmelised raudteed.

      Linna valmimise hetkeks olid päris esimesed elurajoonid veidi ajast maha jäänud. Arenduskorporatsioonil tuli majadele garaaže juurde ehitada, mis oli aeglane ja tülikas protsess. Selgus, et paljud majad vajavad lekete ja niiskuse tõttu kapitaalremonti. Need puudused olid kõigest ehitusbuumi jäämäe tipp. Tänu tööstuslikele ehitusvõtetele ja masstoodangule suutis arenduskorporatsioon valitsuse survel rahvastiku statistilisi näitajaid parandada ja tohutu kiirusega suure hulga uusi eluasemeid püsti panna, aga sealjuures jäid mõned olulised asjad kahe silma vahele ja päris kõik ei kukkunud välja nii hästi, kui oleks pidanud.

      Tuhande koduga Laindoni V elamurajoon, mis pidi Laindoni ümberehitusele kauni punkti panema, nägi lõpuks välja nagu betoonpaneelidest katastroof, mida kohalikud Alcatraziks2 nimetasid. Kvartal läks maksma 3 miljonit naela ja seda ehitati 31 kuud. Lee Chapel Northis asuv Ghyllgrove’i kvartal oli teine häbiplekk. See ehitati südalinna lähedale, kohta, kuhu pidi rajatama Gloucesteri park. Ghyllgrove III võitis Eluasemete disainikonkursil küll esikoha, aga mõni nädal hiljem avastati, et paljude majade lamekatused lasevad vett läbi ja parandustööd lähevad maksma 80 000 naela. Auhind võeti tagasi.