JÕULUÖÖ
Viimane päev enne jõule oli möödunud. Saabus talvine selge öö. Tähti hakkas paistma. Uhkelt tõusis taevasse kuu – paistma inimeselastele ja kogu maailmale, et kõigil oleks lõbus koljadatamas käia ja Kristuse au kuulutada. Külmetas kõvemini kui päeval; kuid see-eest oli nii vaikne, et lume kriuksumist saabaste all oli poole versta taha kuulda. Polnud veel ühtegi poistejõuku akende taga; ainult kuli vaatas vargsi akendest sisse, otsekui kutsuks ta ehtivaid tüdrukuid kiiremini välja, jooksma kriuksuvale lumele. Samal ajal hakkas ühe maja korstnast tõusma paksu suitsu, mis kerkis pilvena taeva alla, ja koos suitsuga tõusis õhku ka nõid, ratsutades luua seljas.
Kui sel ajal oleks Sorotšintsõ kaasistuja juhtunud küüthobuste troikal mööda sõitma, peas ulaani moodi tehtud lambanahk äärisega müts, seljas mustadest tallenahkadest tehtud ja sinise riidega kaetud kasukas, saatanlikult palmitsetud piitsaga, millega ta tavatseb kutsarit taga kihutada, siis ta oleks kindlasti nõida märganud, seepärast et Sorotšintsõ kaasistuja käest juba ükski nõid minema ei lipsa. Ta teab peast, mitu põrsast kellegi naise emis toob, kui palju on kellelgi kirstus lõuendit ja mida nimelt oma riietest ja majapidamisest üks või teine hea inimene pühapäevasel päeval kõrtsi pandiks viib. Kuid Sorotšintsõ kaasistuja mööda ei sõitnud, ja mis tal ongi asja võõrastega, temal on oma vald. Nõid aga tõusis vahepeal nii kõrgele, et vilkus ülal ainult musta täpikesena. Kuid kuhu see täpike ka ei sattunud, kõikjal kadusid üksteise järel tähed taevast. Varsti oli nõid korjanud kogu varrukatäie. Kolm või neli veel hiilgasid. Korraga hakkas teiselt poolt paistma teine täpike, mis suurenes, hakkas venima, ja varsti ei olnudki enam täpike. Mõni lühinägelik, kui ta olekski endale prillide asemel pannud ninale kas või komissari kalessi rattad, ei oleks ikkagi aru saanud, mis see niisugune oli. Eestpoolt sakslane mis sakslane: terav, pidevalt keerlev ja kõike ettejuhtuvat nuusutav ninake lõppes, nagu meiegi sigadel, ümmarguse viiekopikalisega; jalad olid tal nii peenikesed, et kui ka Jareski vallavanemal oleksid säärased, siis ta murraks nad esimese hopaki ajal. Kuid see-eest tagantpoolt oli ta – võta või jäta – nagu mundris kubermangu strjaptši, sest tal rippus taga saba, terav ja pikk nagu praegused mundrisiilud; vahest ainult tema kitsehabeme järgi lõua otsas ja väikeste sarvekeste järgi, mis olid tal peas, ja selle järgi, et ta ise polnud valgem kui korstna pühkija, võis aimata, et see polnud ei sakslane ega kubermangu strjaptši, vaid lihtsalt kurat, kel jäi üle veel viimane öö laias maailmas lonkida ja inimeselapsi pattu tegema õpetada. Juba homme koos esimeste kellahelinatega hommikuseks teenistuseks jookseb ta minema oma urgu, ilma et tagasi julgeks vaadata.
Praegu aga kurat hiilis tasakesi kuu poole, ja juba sirutas käe välja, et teda haarata; kuid tõmbas järsku tagasi, nagu oleks kõrvetada saanud, imes näppe, vehkis jalaga ja jooksis teisele poole, ja jälle hüppas tagasi ning tõmbas käe ära. Siiski, hoolimata kõigist äpardumistest ei jätnud kaval kurat oma tembutamist. Uuesti ligi jooksnud, haaras ta kuust mõlema käega kinni; nägu virildades ja kuule peale puhudes pildus ta teda ühest käest teise, otsekui külamees, kes võtab paljaste kätega piibu peale tuld; lõpuks pistis ta kuu rutates tasku ja jooksis edasi, nagu polekski midagi juhtunud. Dikankas ei kuulnud keegi, kuidas kurat kuu ära varastas. Tõsi küll, vallakirjutaja, tulles neljakäpukil kõrtsist välja, nägi, et kuu asja ees, teist taga taevas tantsis ja püüdis jumala nimel vandudes veenda selles kogu küla; kuid külainimesed kõigutasid pead ja tahtsid teda koguni naeruks teha. Aga mis põhjus oli siis kuradil julgeda säärast seadusevastast tegu teha? Kuulake, mis põhjus: ta teadis, et rikas kasakas Tšub on kutsutud djaki poole kutjaale, kuhu tulevad: vallavanem, arhierei laulukoorist sõitnud djaki sugulane sinises saterkuues, kes laulis sügavaimat bassi, kasakas Sverbõgus ja veel mõni; kus peale kutjaa antakse varenuhhat, safraniviina ja igasugu muud söödavat. Samal ajal aga ta tütar, esimene iludus külas, jääb koju, ja tütre poole tuleb arvatavasti sepp, jõumees ja poiss et lase olla, kes oli kuradile veel vastumeelsem kui isa Kondrati jutlused. Töövabal ajal tegutses sepp maalimisega ja oli kuulus ümbruskonna parima kunstnikuna. Sotnik L…ko ise, tookord veel elus ja tervises, kutsus tema ainult selle jaoks Poltavasse, et lasta temal värvida laudtara maja ümber. Kõik kausid, milledest Dikanka kasakad borštši lürpisid, olid sepa maalitud. Sepp oli jumalakartlik inimene ja maalis sageli pühakujusid: veel praegugi võib T… kirikus näha tema evangelist Luukast. Kuid tema kunsti triumfiks oli üks pilt kiriku seinal, parempoolses eeskojas, mis kujutas püha Peetrust viimsel kohtupäeval, võtmed käes, kurja vaimu põrgust välja ajamas: kohkunud kurat põikles sinna-tänna, aimates oma hukku; varem vangis olnud patused aga peksid ja kihutasid teda piitsade, puuhalgude ja muuga, mis aga kätte juhtus. Ajal, kui kunstnik nägi selle pildi kallal vaeva ja maalis teda suurele laudtahvlile, katsus kurat teda kõigest jõust segada: tõukas teda salaja käest, puhus sepikoja ääsist tuhka lendu ja puistas seda pildile; kuid hoolimata kõigest sai töö valmis, tahvel viidi kirikusse ja kinnitati eeskoja seinale, ja nüüd vandus kurat sepale kätte maksta.
Ainult üks öö jäi tal veel maailmas hulkumiseks; kuid selgi ööl ta otsis, kuidas saaks oma viha sepale välja valada. Ja selleks otstarbeks otsustas ta varastada kuu, lootuses, et vana Tšub on laisk ja raske liikuma, tema onnist djakini ei ole aga sugugi vähe maad: tee läks elamulagedaid kohti mööda, veskite ligidalt, surnuaia ligidalt, ümber oru. Kuuvalgel ööl oleksid varenuhha ja safraniviin võinud veel Tšubi välja meelitada; kuid säärases pimeduses oleks vaevalt kellelgi õnnestunud teda ahjult maha ja tarest välja tuua. Aga sepp, kes temaga juba ammust aega läbi ei saanud, ei julge tema kodus viibimisel ühegi hinna eest tütre poole minna, hoolima oma jõust.
Sedaviisi siis, niipea kui kurat oli kuu taskusse peitnud, läks maailmas nii pimedaks, et igamees poleks kõrtsigi teed leidnud, mis siis veel djaki poole. Nõid, kes nägi end äkki pimeduses olevat, karjatas. Kurat traavis talle ligi, haaras tal käe alt kinni ja pistis talle kõrva sosistama sedasama, mida tavaliselt sosistatakse kogu naissoole. Imeliselt on maailm sisse seatud! Kõik, mis siin elab, püüab üksteise käest üle võtta ja üksteist üle trumbata. Varemini oli nii, et Mirgorodis ainult kohtunik ja politseimeister käisid talvel kaleviga kaetud kasukas, kuna kogu väiksem ametnikkond kandis lihtsalt katmatuid. Nüüd aga ka kaasistuja ja podkomori tõmbasid endile selga uued rešetilovi tallenahkadest kasukad kalevist pealisega. Kantseleiametnik ja vallakirjutaja võtsid ülemineval aastal endile koguni sinist kitaikat hinnaga kuuskümmend kopikat arssin. Salmilaulja tegi endale suveks nankingist püksid ja triibulisest garusest vesti. Ühesõnaga, kõik ronivad üles inimesteks! Kunas need inimesed küll rahule peaksid jääma! Võib kihla vedada, et paljudele paistab imelik näha kuradit sinnasamasse püüdlevat. Kõige pahandavam on veel see, et ta peab end arvatavasti iludusekski, kuigi ta kuju on ometi – häbi vaadata! Lõust, nagu ütleb Foma Grigorjevitš, jälkus mis jälkus, kuid ka tema kipub koguni kudrutama! Aga taevas ja taeva all läks nii pimedaks, et polnud enam näha, mis nende vahel edasi juhtus.
„Siis sina, vader, pole veel djaki uues majas olnudki?” ütles kasakas Tšub oma maja uksest väljudes kuivetule pikakasvulisele pihtkasukas külamehele, kel oli tubli habemetüügas, mis näitas, et ta juba enam kui kaks nädalat polnud puudutanud oma nägu vana vikatitükiga, millega külamehed habemenoa puudumise tõttu harilikult habet ajavad. „Seal läheb täna tubliks joominguks!” jätkas Tšub, ja ta nägu kiskus laiale naerule. „Et me ainult hiljaks ei jääks.”
Seejuures Tšub kohendas oma vööd, mis tal oli ümber kasuka kõvasti kinni tõmmatud, vajutas mütsi kõvemini pähe, pigistas peos piitsa – hirmuks tülitavatele koertele; kuid, tõstnud pilgu üles, peatus… „Mida põrgut see siis on! Vaata! vaata, Panas!..”
„Mis?” ütles vader ja tõstis ka oma pea üles.
„Kuidas mis? Kuud ei ole.”
„Tont võtaks! Tõepoolest ei ole kuud.”
„See’p see ongi, et ei ole!” sõnas Tšub teatava pahameelega vaderi muutumatu ükskõiksuse pärast. „Sinul arvatavasti ei ole sellest midagi.”
„Aga mis ma siis tegema peaksin?”
„Oli nüüd siis seda vaja,” jätkas Tšub, pühkides käisega vurrusid, „et keegi saatan – et tal koeral hommikul napsi viina võtta ei oleks! – et keegi saatan end siia vahele on seganud! Jumala eest, nagu pilkeks… Nimelt veel vaatan toas istudes aknast välja: öö nagu ime! Valge, lumi hiilgab kuupaistel. Kõik on näha nagu päeval. Ja ei saa veel uksest väljagi, näe nüüd, torka või silm peast!”
Tšub urises ja sõimas veel kaua, aga samal ajal mõtles, mis nüüd teha. Tal oli kange himu igasugu asjust lobiseda djaki pool, kus kindlasti