Jõuluöö. Nikolai Gogol

uksele ja külma tõttu teravalt kõlav hääl: „tee lahti!” katkestas ta mõtisklused.

      „Pea kinni, ma avan ise,” ütles sepp ja läks esikusse kavatsusega esimesel kättejuhtuval mehel pahameele pärast küljekondid tümaks teha.

      Pakane kõvenes ja ülal hakkas nii külm, et kurat hüples ühelt kabjalt teisele ja puhus rusikasse, soovides natukegi soojendada oma külmetavaid käsi. Ega ole imegi, et külm võib ära võtta selle, kes päev päeva kõrval on askeldanud põrgus, kus teatavasti just nii külm ei ole nagu meil talvel, kus ta, kottmüts peas, seisis kolde ees otsekui tõeline köögiülem ja praadis patuseid samasuguse mõnuga, nagu tavaliselt eided praevad jõuluks vorste. Ka nõid tundis, et on külm, hoolimata sellest et ta oli soojalt riides; ja sellepärast tõstis ta käed üles, sirutas jala välja ja, viinud enda säärasesse asendisse nagu uiskudel kihutav inimene, ühtegi liiget liigutamata, laskus ta mööda õhku nagu mööda järsku jäämäge alla, ja otse korstnasse. Samal viisil järgnes talle kurat. Aga et see loom on kärmem igast sukkades keigarist, siis pole ime, et ta just korstnasse sisseminekul oma kallimale kaela sõitis ja et mõlemad sattusid avarasse ahjusse pottide keskele. Reisijanna lükkas tasakesi ahjulaua veidi kõrvale, et vaadata, kas ta poeg Vakula pole ehk külalisi majja kutsunud; kuid nähes, et kedagi ei olnud, välja arvatud ainult kotid, mis seisid keset tare, ronis ta ahjust välja, viskas sooja kasuka maha, kohendas end, ja keegi poleks võinud arvata, et minut aega tagasi ta sõitis luual. Sepp Vakula ema polnud rohkem kui nelikümmend aastat vana. Ta ei olnud ilus ega inetu. Raske ongi olla ilus neis aastais. Kuid siiski oskas ta nii hästi võluda enda külge kõige väärikamaid kasakaid (kes, nagu ei tee viga muu hulgas märkida, ilust suuremat ei hoolinud), et tema pool käis niihästi vallavanem kui ka djak Ossip Nikiforovitš (muidugi kui tema naist kodus ei olnud), kasakas Korni Tšub ja kasakas Kasjan Sverbõgus. Ja ta auks peab ütlema, et ta oskas neid osavasti kohelda. Ühelegi neist ei tulnud mõttessegi, et tal võiks olla võistleja. Kas läks jumalakartlik külamees või mõisnik, nagu kasakad endid nimetavad, riietatud vidloogaga kobenjakki, pühapäeval kirikusse, või, kui ilm halb oli, kõrtsi, kuidas siis mitte astuda sisse Solohha poole, kuidas mitte süüa kõhutäis rasvaseid varenikuid hapukoorega, kuidas mitte lobiseda veidi soojas tares jutuka ja vastutuleliku perenaisega? Ja mõisnik tegi sellepärast meelega suure tiiru, enne kui jõudis kõrtsini, ja nimetas seda – möödaminnes-sisseastumiseks. Aga kui juhtub, et Solohha läheb pühade ajal kirikusse, seljas hele plahta siidist zapaskaga, selle peal sinine undruk, millele on taha õmmeldud kuldkarrast paelad, ja seisab otse parema kliirose lähedal, siis djak juba tahtmata hakkab köhatama ja sinnapoole silmi pilutama; vallavanem silitas vurrusid, keerutas juuksetukka kõrva taha ja kõneles lähedalseisvale naabrile: „Eh, tubli eit! Kuradi eit!” Solohha kummardas igaühele ja igaüks arvas, et ta kummardab ainult temale.

      Kes aga armastab end teiste asjadesse segada, see oleks kohe märganud, et kõige lahkem oli Solohha kasakas Tšubi vastu. Tšub oli lesk. Kaheksa rõuku vilja seisis alati tema maja ees. Kaks paari tugevaid härgi pistsid alati oma pea välja punutud kuurist, kui nägid mööduvat oma vaderit lehma või oma onu – tüsedat pulli. Pika habemega kits ronis kõige kõrgemale katusele ja väristas seal oma kiledat häält nagu politseimeister, ärritades õuel jalutavaid kalkuneid ja pöördudes tagumikuga oma vaenlaste, poisikeste poole, kes irvitasid tema habeme üle. Kirstudes oli Tšubil palju lõuendit, pihtkasukaid ja vanaaegseid kuntušše kuldkarrast paeltega: tema kadunud naine armastas end ehtida. Aias külvati igal aastal peale mooni, kapsa ja päevalille ka kaks välja tubakat. Solohha leidis, et kõike seda poleks ülearune ühendada tema oma majapidamisega, mõtiskles juba aegsasti sellest, kuidas see kõik korda seatakse, kui saab tema kätte, ja ta kahekordistas oma poolehoidu vanale Tšubile. Aga et tema poeg Vakula Tšubi tütart kuidagiviisi hoovi ei tõmbaks ja kõike enda kätte ei haaraks – ja tema juba ei laseks emal enam millessegi segada, – siis selleks ta kasutas kõigi neljakümne-aastaste vaderikeste tavalist vahendit: nii tihti kui võimalik seppa ja Tšubi tülitsema ässitada. Võib-olla need kavalused ja omakasupüüd olidki selles süüdi, et siin ja seal eided, eriti kui olid mõnel lõbusal kokkutulekul veidi rohkem joonud, hakkasid tasapisi kõnelema, et Solohha on tõepoolest nõid; et noor poiss Kizjakolupenko on näinud tal taga saba, mitte pikemat kui kedervars; et ülemineval neljapäeval oli ta musta kassina jooksnud üle tee; et papinaise poole oli kord tulnud siga, kes kirenud kukena, haaranud isa Kondrati mütsi ja jooksnud minema.