tema passinumbrid olid 0009228 ja 4229533, isegi telefoninumber − 0212448413 − oli teada. Fakhri Zadeh oli spetsialiseerunud kriitilise massi loomisele, milles toimub iseseisva ahelreaktsioonina tuumalõhustumine ja tuumaplahvatus. Professori meeskond töötas miniatuurse aatomipommi juurutamise kallal, mis mahuks Shahabi raketi tuumalõhkepeasse.
Zadeh’l keelati pärast tema isiku paljastamist siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja Euroopa Liitu ning kõik tema lääne pankades olevad arvelduskontod külmutati. Vastupanuliikumise juhid kirjeldasid peensusteni tema rolli tuumaprojektis, avaldasid koos Zadeh’ga töötavate teadlaste nimed ja isegi salajaste laboratooriumide asukohad. Andmete rohkus andis põhjust arvata, et „teatud salateenistus” tegutseb peamiselt enda huvides, kogudes üksikasjalikke fakte ja numbreid Iraani teadlaste kohta ja edastades seejärel info Iraani vastupanuliikumisele, et see info läände toimetaks. Zadeh paljastamisega taheti öelda, et ta võib „olla järgmine atentaadiohver”. Teda ärgitati end paremini varjama ja viidati veelgi paremale lahendusele: minna üle lääne poolele.
2007. aasta veebruaris kadus teel Istanbuli jäljetult endine Iraani kaitseminister kindral Ali Reza Asgari, kes oli olnud tuumarelvaprojektiga tihedalt seotud. Iraani salaagendid otsisid teda tutultult kõikjalt maailmast. Peaaegu neli aastat hiljem, 2011. aasta jaanuaris, pöördus Iraani välisminister Ali Akbar Salehi ÜRO peasekretäri poole ja esitas Mossadi vastu süüdistuse, milles väitis, et Mossad on Asgari röövinud ja hoiab teda Iisraelis vangistuses.
Londoni Sunday Telegraphis aga kirjutati, et Asgari on lääne poolele üle läinud ja Mossad korraldas tema põgenemise riigist ning on taganud talle Türgis turvalise peavarju. Teiste allikate sõnul olevat CIA ta üle kuulanud ja Asgarilt Iraani tuumaprogrammi kohta väärtuslikku infot saanud.
Kuu aega pärast Asgari kadumist, 2007. aasta märtsis, haihtus veel üks Iraani vanemohvitser − Amir Shirazi, kes teenis revolutsioonilise kaardiväe Al Qudsi eliitüksuses ja korraldas väljaspool Iraani salajasi operatsioone. Iraani allikas rääkis London Timesi ajakirjanikule, et lisaks Asgarile ja Shirazile on jäljetult kadunud veel üks kõrge ohvitser: Revolutsioonilise kaardiväe Pärsia lahe komandör Mohammad Soltani.
2009. aasta juulis lisandus ülejooksikute nimekirja ka tuumateadlane Shahram Amiri, kes töötas Qomis ja kadus palverännaku ajal Saudi Araabias. Iraanlased nõudsid, et saudid juhtunu kohta uurimise algataksid ja mehe kadumise põhjused välja selgitaksid. Amiri ilmus mõni kuu hiljem välja Ameerika Ühendriikides. Talle korraldati põhjalik ülekuulamine, anti 5 miljonit dollarit, uus identiteet ja uus kodu Arizona osariigis. CIA sõnul olevat Amiri juba aastaid lääne informaatorina tegutsenud ja varustanud CIA-d „algupärase ning olulise” salajase infoga. Amirilt saadi teada, et Malek-Ashtari tehnikaülikool, kus ta loenguid oli pidanud, oli tegelikult akadeemiline suitsukate laboratooriumile, kus töötati välja pikamaarakettide tuumalõhkepäid. Ülikooli juhtis Fakhri Zadeh.
Pärast aastat USAs elamist, otsustas Amiri tagasi Iraani pöörduda. Ilmselt ei suutnud ta uue elu ja sellega kaasneva stressiga toime tulla. Koduvideos, mille ta ka internetti üles riputas, väidab mees, et CIA hoiab teda pantvangis. Mõni tund hiljem avaldas Amiri uue video, milles ta esimeses videos öeldud sõnad tagasi võttis ja veidi aja pärast ilmus kolmas video, mis lükkas ümber teises videos öeldu. Amiri võttis ühendust Pakistani saatkonnaga, mis esindab Iraani huve Ameerika Ühendriikides, ja palus, et ta tagasi Iraani saadetaks. Saatkond ulataski talle abikäe ja Amiri sõitis 2010. aasta juulis Teherani. Ta esines pressikonverentsil, väites, et CIA oli ta röövinud ja teda väga halvasti kohelnud ning seejärel lihtsalt hooletusse jätnud. CIA-d süüdistati operatsiooni ebaõnnestumises, aga CIA pressiesindaja käratas: „Meie saime tähtsat infot ja iraanlased said Amiri, kummal siis teie meelest nüüd paremini läks?”
Iraanlastel olid Mossadi vastu oma trumbid varuks. 2004. aasta detsembris vahistati kümme isikut, keda kahtlustati luuretegevuses USA ja Iisraeli heaks. Arreteeritutest kolm töötasid Iraani tuumajaamades. 2008. aastal teatasid iraanlased, et nad on avastanud järjekordse Mossadi luurebaasi, kus tegutses Mossadilt keeruliste kommunikatsioonivahendite, relvade ja lõhkekehade kasutamiseks väljaõppe saanud kolm Iraani kodanikku. 2008. aasta novembris hukati poomise teel 43-aastane Ali Ashtari, kes mõisteti süüdi luuretegevuses Iisraeli heaks. Kohtuistungil tunnistas süüalune, et on Euroopas kohtunud kolme Mossadi salaagendiga, kes olevat andnud talle raha ja elektroonikaseadmeid. „Mossadi inimesed tahtsid, et müüksin Iraani salateenistusele märgistatud arvuti- ja elektroonikaseadmeid ja paigaldaksin kommunikatsiooniseadmetesse pealtkuulamisaparaate,” tunnistas Ashtari kohtupingis.
28. detsembril 2010. aastal poodi Teheranis Evini vangla hukkamisplatsil üles järjekordne spioon Ali-Akbar Siadat, kes mõisteti süüdi Mossadile Iraani sõjasaladuste ja tuumaraketiprogrammi puudutava info edastamises. Siadat oli kuue aasta jooksul kohtunud Iisraeli salaagentidega Türgis, Tais ja Hollandis ning talle oli väärtusliku info eest tasutud iga kord 3000 kuni 7000 dollarit. Iraani võimud lubasid, et vahistamisi ja hukkamisi on ka edaspidi oodata.
Kuid 2010. aasta oli Iraani tuumaprojekti arengus kõige kehvem aasta. Kas põhjus oli kvaliteetsete varuosade puudumises või vigastes seadmetes ja materjalides, mida Mossadi varifirmad Iraani müüsid? Või hoopis selles, et alatasa toimusid lennuõnnetused, plahvatused raketi- ja tuumatehastes, salapäraselt kadusid kõrged sõjaväelased ja teadlased ning töölised pidevalt mässasid? Või hoopis Dagani viimases „vägevas saavutuses”, millest rääkis Euroopa ajakirjandus? Igatahes viitasid kõik need sündmused Iraani võimude arvates Dagani agentidele.
2010. aasta suvel nakatusid tuhanded Iraani tuumaprojektiga seotud arvutid ja serverid Stuxneti viirusega, mida peetakse üheks keerukamaks ja kavalamaks viiruseks maailmas. Stuxnet viis rivist välja kõik arvutid, millega juhiti Natanzi tsentrifuuge ning tekitas üleüldise kaose. Kuna pahavara oli nii keerulise ülesehitusega, ei jäänud kahtlustki, et sellele on kulutatud ohtralt raha ja tipptasemel asjatundjate aega. Viiruse üheks eripäraks oli see, et selle sai suunata ühte kindlasse süsteemi või programmi teisi programme kahjustamata. Viiruse olemasolu oli väga raske tuvastada ja selle abil oli võimalik tsentrifuugide pöörlemiskiirust reguleerida, ilma et keegi seda tähele oleks pannud. Spetsialistid leidsid, et on ainult kaks riiki, kes suudaks sellise küberrünnaku korraldada – Ameerika Ühendriigid ja Iisrael.
President Ahmadinejad püüdis Stuxneti poolt tekitatud kahju varjata ja kinnitas, et olukord on kontrolli all. Tegelikult olid 2011. aasta alguses umbes pooled tsentrifuugid rivist väljas.
Väidetavalt tõkestas Dagani meeskond Iraani tuumarelvaprogrammi edenemist lakkamatute rünnakute ja kavalustega ning nende käsi ulatus kõikjale. ÜRO esitas Iraanile pidevalt survet ja kehtestas sanktsioone, iraanlased ei saanud aatomipommi ehitamiseks vajalikke materjale ja vaba maailma pangad keeldusid Iraaniga koostööd tegemast. Lisaks tekitas riigikorra muutumine Iraanis poliitilisi ja etnilisi pingeid − 50 protsenti riigi rahvastikust moodustavad kurdid, aserid, araablased ja türklased.
Suurepärastele luureoskustele ja teiste riikide kaasabile vaatamata ei õnnestunud Mossadil tuumaprojekti täielikult ikkagi peatada.
„Dagan on küll tõeline James Bond,” ütles üks Iisraeli analüütik, „aga isegi James Bond ei suudaks sellises olukorras maailma päästa. Parimal juhul saab ta protsessi pidurdada. Iraani unistusele luua surmav massihävitusrelv saab kriipsu peale tõmmata ainult Iraani valitsus või laiaulatuslik sõjaline rünnak.”
Kõigele vaatamata määrati Dagan ramsad’iks (rosh hamossad – Mossadi juht). Eksperdid ennustasid, et Iraanist saab tuumariik 2005. aastal, hiljem lükati tähtaega edasi 2007. aastale, mõne aja pärast 2009. ja siis 2011. aastale. Kui Dagan 2011. aasta 6. jaanuaril erru läks, oli tal oma kodumaale järgmine sõnum: „Iraani tuumaprojekti ei viida lõpule enne 2015. aastat.” Ta soovitas jätkata sama taktikaga, mida oli rakendatud viimased kaheksa aastat ja külmutada kõik Iraanile kallaletungimise plaanid. „Ainult siis, kui mõõgad meie rahva lihasse tungivad, tuleb rünnata,” sõnas ta. „Selleni on veel vähemalt neli aastat aega.”
Dagan teenis oma riiki ramsad’ina kaheksa ja pool aastat ehk kauem kui enamik Mossadi juhte. Tema ameti võttis üle Mossadi vanemohvitser Tamir Pardo, kes oli alustanud oma karjääri Yoni Netanyahu nõunikuna.
Tõrvikut