Mossad. Iisraeli salateenistuse tähtsaimad operatsioonid. Michael Bar-Zohar

20:55 – kaks autot peatusid „baasi” sissesõiduteel. Eichmann tuigerdas nagu pime kahe mehe vahel, kes teda kiirustades maja poole vedasid. Ta ei avaldanud mingit vastupanu, kui mehed hakkasid teda lahti riietama. Siis käsutati saksa keeles, et ta suu lahti teeks. Eichmann kuuletus. Tema suu vaadati läbi, ega tal pole hammaste vahele peidetud mürgikapslit. Eichmannil olid endiselt läbipaistmatud prillid ees ja ta ei näinud midagi, aga tundis, kuidas käed kobasid ta keha ning puudutasid arme. Oskuslikult libises üks käsi talle kaenla alla ja leidis väikese armi kohalt, kuhu oli kunagi tätoveeritud tema veregrupp.

      Korraga haugatati saksa keeles: „Su mütsinumber, jalanumber, sünniaeg, isanimi, emanimi …”

      Eichmann vastas kõikidele küsimustele nagu robot. Isegi kui temalt küsiti, mis tema parteiliikme ja SS-i number oli, ei jätnud ta midagi enda teada.

      „45326. 63752.”

      „Nimi?”

      „Ricardo Klement.”

      „Mis su nimi on?” kordas hääl.

      Mees värises. „Otto Heninger.”

      „Nimi!”

      „Adolf Eichmann.”

      Ruumis tekkis vaikus. Vang kordas: „Ma olen Adolf Eichmann. Ma tean, et te olete iisraellased. Oskan ka natuke heebrea keelt. Üks Varssavi rabi õpetas seda mulle …” Ta pingutas, et meelde tuletada piiblitsitaate ja proovis neid õige aktsendiga korrata. Ükski toasolija ei öelnud enam midagi. Iisraellased vahtisid meest jahmunult.

Sõnumitooja Sdeh Bokeris

      Isser kõmpis jälle kohvikute vahet. Oli juba hiline õhtutund, kui ta järjekordses kohvikus istet võttis. Kohvikusse sisenesid kaks meest. Isser kargas püsti.

      „Me saime ta kätte,” teatas Aharoni rõõmsal häälel. „Tema isik on kindlaks tehtud ja ta ise tunnistas üles, et on Adolf Eichmann.”

      Isser surus meestel kätt ja lahkus. Nüüd tuli tal raudteejaamast võtta kohver ja end uue nimega teise hotelli registreerida, nagu ta oleks äsja Buenos Airesesse saabunud. Õhtu oli mõnusalt karge ning Isser otsustas raudteejaama jalutada. Tal oli viimasel ajal kerge palavik olnud, aga nüüd tundis Isser end suurepäraselt. Ta jalutas üksinda mööda pimedaid tänavaid, nautis jahedat õhtutuult ja oli õnnelik.

      Järgmisel päeval peatus Sdeh Bokeris väikese puumaja juures auto. Autost tuli välja kõhn prillidega mees, näitas valvuritele isikutunnistust ja sisenes Ben-Gurioni kabinetti. Tulija oli Isseri parem käsi Yaacov Caroz.

      „Isser saatis mu teie juurde,” ütles ta. „Saime temalt teate, et Eichmann on tabatud.”

      Vana mees mõtles natuke ja küsis: „Millal Isser tagasi tuleb? Mul on teda vaja.”

      Isser luges meeste muserdatud nägudest välja, kui masendavalt neile Eichmanni seltskond mõjub. Neid eraldas sakslasest koletisest ainult õhuke sein ja see tekitas isegi elunäinud agentides õudu ja vastikust. Nad ei suutnud kuidagi kohaneda mõttega, et peavad valvama meest, kes oli nende silmis saatana kehastus. Meest, kes oli mõrvanud nende sugulasi – isasid, emasid, vendasid ning õdesid – ja nad seejärel krematooriumites tuhaks põletanud. Nüüd tuli neil ööpäevaringselt selle mehe eest hoolitseda. Žiletti ei saanud nad tema kätte anda ja nad pidid ise tal habet ajama. Eichmanni ei tohtinud hetkekski üksi jätta, kuna ta võis sooritada enesetapu, isegi tualetis pidi keegi temaga kaasas käima.

      Yehudith Nissiyahu valmistas Eichmannile süüa ja kandis portsjonid ette, aga nõusid, millelt mees söönud oli, keeldus ta pesemast − vastumeelsus tema suhtes oli lihtsalt nii suur.

      Zvi Malkin istus toanurgas ja joonistas Eichmannist jälkustundega võideldes visandeid. Valvurid, kelle vahetused kestsid 24 tundi järjest, olid stressis ja Isser andis neile võimaluse kordamööda üheks päevaks villast lahkuda. Ta arvas, et jalutuskäigud Buenos Airese elust pakatavatel ja kihavatel tänavatel, mil nad saavad „baasi” ängistava reaalsuse unustada, mõjub neile hästi.