Mida ta neile rääkis? Ühe ameeriklasest ajakirjaniku sõnul, kes toimunust läände esimese ülevaate edastas, kestis kõne neli tundi, mille käigus kirjeldas Hruštšov detailselt verdtarretavaid kuritegusid, mille oli toime pannud miljonite kommunistide poolt armastatud Stalin. Hruštšov süüdistas Stalinit massimõrvades, mille käigus hukkusid miljonid inimesed. Räägiti, et nii mõnedki saadikud kuulasid kõnet nuttes ja juukseid katkudes, osa minestas või sai südamerabanduse. Vähemalt kaks inimest sooritas hiljem enesetapu.
Hruštšovi avameelsest kõnest ei jõudnud sõnakestki Nõukogude meediasse. Üksikud katked levisid Moskvas kuulujuttudena ja mõned lõigud loeti ette kinnistel parteijuhtide koosolekutel, aga kogu teksti valvati kiivalt. Välisajakirjanikud olid Victorile öelnud, et Lääne salateenistused näevad kõvasti vaeva, et Hruštšovi kõne oma valdusesse saada. CIA oli selle eest lausa miljoni dollari suuruse vaevatasu välja pannud. Ennustati, et kui tekst peaks avalikkuse ette jõudma, tekitab see kommunistlikes riikides kohutava kaose ja kriisiolukorra. Stalin oli ebajumal sadadele miljonitele kommunistidele nii Venemaal kui ka teistes riikides. Kuritegude paljastamine oleks hävitanud nende usu, mis omakorda oleks võinud viia Nõukogude Liidu lagunemiseni.
Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestunud kellelgi Hruštšovi kõnele ligi pääseda. Victori kõrvu oli jõudnud kuuldus, et Hruštšov oli otsustanud saata mõned koopiad kõnest Ida-Euroopa kommunistlike parteide juhtidele. Ilmselt niimoodi oligi see punaste kaantega kaust Lucia kirjutuslauale jõudnud.
Kui Victor nägi kõnet, tekkis tal hullumeelne mõte. Ta küsis Lucialt, kas võib kausta paariks tunniks laenata, et seda rahulikult kodus lugeda. Victori suureks üllatuseks naine nõustuski. Ta oli alati õnnelik, kui sai Victorit millegagi rõõmustada.
„Võid küll võtta, aga too see enne kella nelja kindlasti tagasi, pean kausta siis seifi viima.”
Victor luges kodus kõne läbi. See oli tõepoolest jahmatav. Hruštšov purustas julgelt ja midagi varjamata kauni legendi kõikvõimsast Jossif Vissarionovitš Stalinist. Temani olid jõudnud kindlad tõendid selle kohta, et Stalin oli võimul oldud aastate jooksul sooritanud koletislikke kuritegusid ja andnud korraldusi mõrvata miljoneid inimesi. Oma kõnes tuletas ta publikule meelde, et Lenin oli parteid Stalini eest hoiatanud. Hruštšovi kõne purustas „rahvaste päikeseks” nimetatud mehe isikukultuse. Ta kirjeldas üksikasjalikult, kuidas Nõukogude Liidus küüditati terveid rahvaid, mis lõppes lugematute surmajuhtumitega; ja 1936−1937. aasta „puhastusest”, mille käigus vahistati 1,5 miljonit kommunisti, kellest 680 000 hukati. 17. kongressi 1966 saadikust lasi Stalin hukata 848, lisaks tapeti tema käsul 98 keskkomitee liiget. Hruštšov rääkis ka juudi rahvusest arstide vastu suunatud salaliidust, mille tulemusena süüdistati mitmeid arste Stalini ja teiste parteijuhtide vastu suunatud vandenõu koostamises. Ehkki tegemist oli valesüüdistustega, arstid hukati.
Hruštšovi paljastused tegid Stalinist üleöö massimõrvari, kes oli võtnud elu miljonitelt venelastelt ja teistest rahvustest inimestelt, kelle seas oli ka suur hulk veendunud kommuniste. Nelja tunniga muutus messias koletiseks.
Hruštšovi kõne purustas Victori viimasedki illusioonid kommunismi suhtes. Ta mõistis, et hoiab käes viitsütikuga pommi, mis võib Nõukogude Liidu jaoks tähendada hukatust. Ta otsustas kausta Luciale tagastada, aga mõtles poolel teel ringi ja seadis sammud hoopis Iisraeli saatkonda ja astus enesekindlalt uksest sisse. Poola politseinikud ja salateenistuse agendid lasid ta rahulikult läbi. Mõni minut hiljem istus ta juba Yaacov Barmori kabinetis, kes oli ametlikult saatkonna peasekretär, kuid tegelikult Shabaki esindaja Poolas. Grayevsky ulatas talle punaste kaantega toimiku. Barmor luges selle läbi ja tema suu vajus imestusest ammuli. Ta palus Victoril oodata ja lahkus koos toimikuga. Umbes tunni pärast naasis ta kabinetti ja Grayevsky sai aru, et Barmor oli toimikust vahepeal koopia teinud, aga ta ei öelnud midagi. Ta pistis väärtusliku materjali mantlihõlma alla ja lahkus saatkonnast.
Victor jõudis kokkulepitud ajaks tagasi Lucia juurde ja naine lukustas toimiku seifi. Keegi ei tülitanud teda ega uurinud, mis asjus ta Iisraeli saatkonda oli külastanud.
Reedel, 13. aprilli pärastlõunal 1956. aastal sisenes Shabaki juhi Amos Manori kabinetti tema isiklik assistent Zelig Katz. Shabaki peakorter asus Jaffa maalilise kirbuturu lähistel. Manor esitas Katzile tavapärase reedese küsimuse: „Kas Ida-Euroopa kohta on midagi?”
Nimelt saabusid igal reedel raudse eesriide taga tegutsevatelt Shabaki agentidelt raportid. Zelig tähendas ükskõikselt, et mõni minut tagasi oli Varssavist saabunud mingi Hruštšovi kõne.
Manor kargas toolilt püsti. „Mida?” röögatas ta. „Too see kohe siia!”
Manor oli pikk ja meeldiva välimusega noormees, kes oli Iisraeli emigreerunud alles mõne aasta eest. Ta sündis Rumeenias jõukas perekonnas. Kogu perekond saadeti Auschwitzi surmalaagrisse, kus tema vanemad, õde ja kaks venda tapeti. Manor jäi napilt ellu ja kaalus laagri vabastamise ajal kõigest 36 kilogrammi. Bukarestis astus ta Aliya Bethi teenistusse ja aitas smugeldada juudi põgenikke brittide ülemvõimu all olevasse Palestiinasse.
Sõja ajal oli üheks tema varjunimeks Amos, mõistagi kasutas ta jälgede segamiseks hulganisti ka teisi nimesid. Kui 1949. aastal saabus tema kord Iisraeli emigreeruda, ei lasknud Rumeenia võimud tal seda teha. Võltsitud Tšehhi passiga, millel seisis nimi Otto Stanek, õnnestus tal riigist siiski põgeneda. Sõbrad hakkasid teda tuhande nimega meheks kutsuma. Iisraelis võttis ta endale uue varjunime – Amos Manor.
Mõne aastaga sai temast salateenistuse agent ja Isser oli temast suures vaimustuses. Amos Manor oli igas mõttes Isseri täielik vastand – Isser oli lühike, Manor pikk, Isser järsk ja turtsakas, Manor aga malbe ning lihvitud käitumismaneeridega. Isser ei tegelenud kunagi spordiga, aga Manor käis regulaarselt ujumas, mängis jalgpalli, tennist ja võrkpalli. Isseri keeleoskus piirdus vene keele ja jidišiga, Manor valdas seitset võõrkeelt. Isser oli pühendunud leiboristide pooldaja ja parteiliige, Amos ei tundnud poliitika vastu vähimatki huvi. Isser riietus tagasihoidlikult, aga Amos käis alati viimase Euroopa moe järgi riides. Lisaks kõigele sellele oli ta ka äärmiselt intelligentne ning leidlik.
1949. aastal värbas Isser Manori Shabaki teenistusse ja vaevalt neli aastat hiljem määras Ben-Gurion ta Isseri soovitusel organisatsiooni direktoriks. Lisaks sellele vastutas ta CIA ja Iisraeli salateenistuste vaheliste suhete eest.
Sellel vihmasel reedel sattus Manori kätte patakas koopiamasinaga paljundatud dokumente, mille lugemine ei valmistanud talle vähimatki raskust, kuna ta valdas vabalt ka vene keelt. Manor mõistis Hruštšovi kõne kaalukust silmapilkselt. Ta hüppas autosse ja kihutas otse Ben-Gurioni kontorisse.
„Te peate neid pabereid nägema,” ütles ta peaministrile. Ben-Gurion, kes samuti vene keelt oskas, luges kõne läbi.
Järgmisel hommikul helistas ta Manorile ja ütles:
„Tegemist on ajaloolise dokumendiga, mis tõestab, et Venemaast saab ühel heal päeval demokraatlik riik.”
Isseri kätte jõudis Hruštšovi kõne 15. aprillil ja ta taipas kohe, et Iisraeli jaoks on tegemist kullasoonega, mis võimaldaks Mossadil CIA-ga 1947. aastal alustatud koostööd märkimisväärselt tõhustada.
1951. külastas Ben-Gurion USA-d ja kohtus kindral Walter Bedell Smithiga, kellega ta oli tutvunud teise maailmasõja lõpupäevil. Bedell Smith oli CIA peadirektor, kelle mantlipärijaks pidi peagi saama Allen Dulles. Smith nõustus erilise optimismita Mossadiga teatud määral koostööd tegema. Selle raames otsustati küsitleda Venemaalt ja idablokist läände emigreerunud iisraellasi, kelle seas leidus hulganisti endiseid insenere, tehnikuid ja isegi sõjaväeohvitsere, kes olid töötanud Nõukogude Liidu ja Varssavi sõjatehastes ning omasid põhjalikku infot kommunistlike riikide relvajõudude kohta. Andmeid hakati regulaarselt USA-sse toimetama ja saadud info avaldas ameeriklastele muljet.
CIA määras oma esindajaks legendaarse tegelase – CIA vastuluurejuhi James Jesus Angletoni. Angleton sõitis Iisraeli ja kohtus luureorganisatsioonide juhtidega. Eriti heaks sõbraks sai ta Amos Manoriga ja nad veetsid vesteldes ja viskit juues koguni paar õhtut tema tillukeses kahetoalises korteris.
Nüüd oli Isseril ja Amosel CIA-le pakkuda midagi hoopis väärtuslikumat