alguses koputas Chacabuco tänava maja uksele noor kulleririietes argentiinlane. Tal oli kaenlas pakk Nicholas Klementi nimele. Pakis oli hinnaline tulemasin ja lõhnastatud postkaart tekstiga: „Kallis Nick, palju õnne sünnipäevaks!”. Pakk nägi välja nagu kingitus anonüümseks jääda soovivalt naisterahvalt. Kuller sisenes korterisse, kus paar maalrit tööd tegid, ja küsis Klementite järele. Töölistel polnud aimugi, kellest jutt käib. Üks maalritest ütles, et tema meelest oli korteris elanud perekond Buenos Airese teise otsa San Fernando linnajakku kolinud ja juhatas kulleri lähedal asuvasse töökotta, kus pidi töötama Nick Eichmanni vend.
Nicki vend oli blondide juustega pikka kasvu mees ja tema nimi oli Dieter. Noormees oli küll väga meeldiv ja viisakas, aga Klementite uut aadressi ta tulijale avaldada ei soovinud. Ta ütles kullerile ainult niipalju, et Nicki isa oli saanud Tucumáni linnas ajutise töökoha.
Jooksupoiss läks tagasi Chacabuco tänavale ja hakkas uuesti maalreid pinnima. Lõpuks meenus ühele töölisele Klementite aadress: „Sõida rongiga San Fernando jaama,” õpetas ta. „Siis mine buss number 203 Avijenda peatusesse. Üle tee on kiosk ja sellest paremale jääb väike kivimaja. Seal elavadki Klementid.”
Õnnelik kuller kiirustas Aharoni juurde ja andis talle saadud info edasi. Järgmisel päeval istus Aharoni rongi, sõitis San Fernando jaama ja leidis kerge vaevaga üles maalri kirjeldatud maja. Ta küsis kioskis istuvalt müüjalt tänava nime.
„Garibaldi,” vastati talle.
Juurdlusega oldi taas raja peale saadud.
Märtsi keskpaigas pani Aharoni viisaka ülikonna selga ja läks Garibaldi tänavale Klementide kodu vastas asuvasse majja.
„Esindan ühte USA ettevõtet,” ütles Aharoni ukse avanud naisterahvale. „Me toodame õmblusmasinaid ja plaanime siiakanti uue tehase ehitada. Sellega seoses soovime teie maja ära osta.” Seejärel viipas ta käega Klementi maja poole ja lisas: „Tahame ka selle maja ära osta. Kas olete valmis müüma?”
Samal ajal, kui Aharoni naisega vestles, vajutas ta lakkamatult portfelli käepidemel olevat väikest nuppu. See aktiveeris väikese varjatud kaamera, mis pildistas Klementi maja. Järgmisel päeval läks Aharoni linnaarhiivi ja sai teada, et krunt, millel maja asus, kuulus Vera Liebl de Eichmannile. Naine oligi uue abielu registreerinud, aga Argentinas tuli maaostulepingusse alati kanda nii ostja praegune kui ka neiupõlvenimi. Ricardo Klementi üheski dokumendis ei mainitud.
Aharoni käis veel mitu korda Garibaldi tänaval väikese kivimaja juures ja pildistas maja, Verat ja väikest poissi, keda ta aias mängimas nägi. Klementi ta ei näinud, kuid lootis, et see õnnestub 21. märtsil − Adolf Eichmanni ja Vera Liebli 25. pulma-aastapäeval. Aharoni lootis, et mees sõidab Tucumánist koju tähtsat päeva koos perega tähistama.
21. märtsil läks Aharoni koos kaameraga uuesti Klementi maja juurde. Ta nägi aias keskmist kasvu kiilaspäist, kitsaste huulte, suure nina, vuntside ja prillidega meest. Tundemärgid vastasid toimikus oleva mehe kirjeldusele. See oli Eichmann.
Isser sõitis Ben-Gurioni juurde. „Tegime Eichmanni asukoha Argentinas kindlaks,” ütles ta. „Me saaksime ta kinni võtta ja Iisraeli tuua.”
„Tehke seda. Elusalt või surnult,” vastas peaminister. Ta jäi hetkeks mõttesse ja lisas: „Meie noori silmas pidades oleks parem, kui te ta elusalt siia toote.”
Isser pani kaheteistkümnest vabatahtlikust kokku missioonirühma. Osa neist olid holokaustist pääsenud mehed, kelle käsivartele olid tätoveeritud koonduslaagrit tähistavad numbrid. Rühma juhtisid salateenistuse ja Shabaki agendid ning komandöriks määrati Rafi Eitan. Tema paremaks käeks oli Zvi Malkin, keda Eitan kirjeldas kui „julget, tugeva närvikava ja hea taktikalise mõtlemisega meest”. Kiilaspäisusele kalduvat, paksude kulmude ning kurbade silmadega Malkinit peeti Shabaki parimaks spioonikütiks. Malkin ei kandnud iialgi relva kaasas („kuna võib tekkida tahtmine seda kasutada”), selle asemel lootis ta „oma kainele mõistusele, leidlikkusele ja improvisatsioonivõimele”, mis oli minevikus aidanud tal paljastada mitu Nõukogude spiooni. Lapsepõlve veetis Malkin Poolas, kust ta pärast Grasnik Lubelski külas toimunud veresauna koos perega Iisraeli emigreerus. Holokaustist pääsesid eluga vaid Malkini õde ja vanemad, kõik ülejäänud sugulased tapeti. Iisraelis asusid nad elama Haifasse ja täisikka jõudes osales Malkin vabadussõjas. Ta oli mitmel alal väga andekas, muuhulgas maalimises, kirjutamises ja näitlemises. Malkin elas mõnda aega New Yorgis ja sai heaks sõbraks näitestuudio omaniku Lee Strasbergiga, kes õpetas talle näitlemiskunsti.
„Paljudes Mossadi salaoperatsioonides, milles olen osalenud,” on Malkin öelnud, „tuli mul käituda nagu näitleja laval. Pidin kandma kostüüme ja meiki. Oli ka selliseid missioone, kus võtsin endale lavastaja rolli. Kirjutasin kogu missiooni stseenide kaupa üles nagu etenduse.”
Missioonirühma kuulusid veel Viinis sündinud Avraham (Avrum) Shalom, kellest sai hiljem Shabaki direktor, peamiselt Pariisis töötav salaagent Yaacov Gat, endine Briti armee sõdur Moshe Tavor, kes oli sõja lõpus tegelenud peamiselt natsikurjategijate jälitamisega ning vaikne ja endassetõmbunud maalikunstnik ning geniaalne dokumentide võltsija Shalom Danny. Räägiti, et Danny põgenes koonduslaagrist võltsloaga, mille ta oli tualettpaberile kirjutanud. Enamikul meestest oli kodus naine ja lapsed. Kokkuvõtvalt võib öelda, et meeskond oli väga professionaalselt kokku pandud.
Efraim Ilani tundis Argentinat hästi ja oli tuttav ka Buenos Airese tänavatega. Ta oli andekas lukksepp, heas füüsilises vormis ja nii vastupandamatult „ausa” näoga, et iga inimene hakkas teda silmapilkselt usaldama. Sügavalt usklik Mossadi parim naisagent Yehudith Nissiyahu pakkus end samuti vabatahtlikuks. Yehudith oli vaikne, uje, silmatorkamatu välimusega veidi ülekaaluline naine. Ta oli abielus leiboristliku partei aktivisti Mordechai Nissiyahuga.
Yona Elian − arst, kes oli minevikus korduvalt Mossadi operatsioonides osalenud, pidi aitama Eichmanni Iisraeli toimetada. Operatsioonist võttis osa ka uurija Zvi Aharoni, kuid esimene, kes end vabatahtlikuna kirja pani, oli Isser ise. Talle oli alati meeldinud oma mehi ohtlikel välismissioonidel juhtida, aga seekord võis missioonil olla ka poliitilisi tagajärgi. Seega oli äärmiselt oluline, et iisraellasi juhib keegi, kellel on volitused ja oskused vajadusel langetada poliitilisi otsuseid.
Aprilli lõpus saabusid erinevate piiripunktide kaudu Argentinasse neli agenti. Nad smugeldasid üle piiri hädavajalikke töövahendeid: raadiosaatjaid, elektroonikat, ravimeid ja Shalom Danny jaoks passide ning muude dokumentide võltsimistarbeid. Agendid üürisid Buenos Aireses elamiseks ja töötamiseks korteri (koodnimega „kindlus”) ning kogusid sinna toiduvarusid. Teisel päeval renditi auto, millega sõideti San Fernando raudteejaama juurde.
Kohale jõudes oli kell juba seitse õhtul ja väljas hakkas hämarduma. Korraga märkasid nad üllatudes, et mööda kõnniteed jalutab neile vastu Ricardo Klement. Ta ei pööranud autole mingit tähelepanu ja sisenes rahulikult oma majja. Agendid järeldasid, et küllap jõuab Klement igal õhtul umbes sellel kellaajal töölt koju ja mees tuleks kinni võtta bussipeatuse ja tema kodu vahele jääval valgustamata tänavalõigul.
Samal õhtul edastati Iisraeli teade: „Missioon teostatav”.
Isser tundis, et tema ettevõtmist saadab õnn. 20. mail tähistas Argentina iseseisvuse 150. aastapäeva. Riiki saabusid kõrged ametnikud, poliitikud ja delegatsioonid kõikjalt maailmast, et pidustustest osa võtta. Kohale pidi lendama ka Iisraeli delegatsioon eesotsas haridusminister Abba Ebaniga. Ministril oli hea meel, et El Al Airlines eraldab neile selleks väga erilise lennuki – Britannia ehk „vaikse hiiglase”. Keegi ei öelnud Ebanile, et El Ali lahkuse tegelikuks põhjuseks oli operatsioon „Eichmann”.
Iisraeli delegatsioon pidi Buenos Airesesse lendama 11. mail. Lennukimeeskonda valiti väga hoolikalt ja Isser usaldas saladuse ainult kahele El Ali ametnikule − Mordechai Ben-Arile ja Efraim Ben-Artzile. Piloodil Zvi Toharil soovitati lennukile võtta vilunud mehaanik – juhuks, kui lennukil tuleb Argentinas kiiresti ja ilma lennuväljatööliste abita õhku tõusta.
Isser jõudis Buenos Airesesse