olen vist äkki väga tugevaks ja osavaks ujujaks saanud,” mõtlesin endamisi ja lõhkusin aga edasi.
Tundus, nagu ei olekski ma vees, vaid heljuksin mingil ebamäärasel, väga pehmel ja õrnal ainel, mis mind nagu iseenesest peal kannab ja edasi viib.
„Homme ujun teiste poistega Laiale kivile,” arutasin endamisi, „võib-olla koguni Suurele kivile… Siis olen niisama kange mees kui nemadki, veel kangemgi, sest vilistamises ja kiviviskamises olen neist üle.”
Jälle lõhkusin kätega laineid ja lõin jalgadega kaasa. Unustasin kõik: ootavad sõbrad rannal, ujumissuuna, aja… Tundsin ainult lõbu olemisest, liikumisest, veepaitusest, sinisest taevavõlvist ja heledast valgusest.
Kui kaua ma sedaviisi ujusin, ei tea. Mäletan ainult seda, et oli ütlemata hea olla.
Äkki vaatasin enese ette – Suur kivi oli lähedal, siinsamas. Vaatasin tagasi – Laiast kivist olin möödas ja rand oli kaugel.
Tohoo, kuhu olen välja ujunud! oli esimene mõte.
Välkkiirelt pöördusin ümber ja hakkasin kalda poole siblima. Aga nüüd ei olnud enam endist jõudu kätes, vesi ei kandnud mind iseenesest. Tundsin, et muutun äkki järjest raskemaks ega suuda kaua vee peal püsida.
Kas jaksan veel kaldale tagasi ujuda, käis mõte läbi pea. Samas tundsin, et jõud lõppes täiesti. Tegin veel paar abitut liigutust, siis tundsin, et vesi tungib suhu.
„Appi!” puristasin läbi vee. „Appi! Upun!”
Kõik liigutused kaotasid kindluse; tundus, nagu oleksin takerdunud mingeisse nähtamatuisse köidikuisse, mis takistasid õigeid ujumisliigutusi tegemast.
Kui nüüd veel kramp jalga lööb, vilksatas taas mõte läbi pea. „Appi! Upun!”
Vaevalt sain seda mõtelda, kui tundsin, et keegi nagu kisuks mu jalga otsast ära ja veel sellise suure jõuga, et tundsin igas liikmes valu.
See ongi ehk mõni suur kala, kes tahab mu jalga otsast ära hammustada… Või on kramp?
Need mõtted jooksid sekundi jooksul läbi mu pea. Tegin abituid liigutusi, püüdes vahetevahel jalga ära kiskuda ja karjudes hädiselt appi.
Siis hakkas kõrvus kohisema, nagu pillihäält ja laulu oli kaugelt kuulda, nagu tuule müha ja kaugete vete kohinat. Selles kohinas kaotasin teadvuse.
Kui jälle meelemärkusele tulin, oli esimene asi, mida nägin – pea musta habemega. Üks mees, musta habemega mees, kummardus mu kohale, hoidis mu kätest kõvasti kinni ja tegi nendega liigutusi üles ja alla. Lamasin rannaliival, pea tuikas ja kõrvus kohises, kuna mees ikka mu käsi liigutas.
Veidi aja pärast levis üle ta habetunud näo lai naeratus ja ma kuulsin, kuidas ta ütles:
„Noh, eluvaim on juba sees… Oli aga tegemist, kartsin, kas saabki enam elulooma.”
Nüüd tuli mulle kõik meelde: lõbus ujumine, siis Suur kivi ees ja rand kaugel.
Jah, nüüd oli selge: ma olin uppumas ja see mees päästis mu. Aga kus on jalg? Tõusin istukile ja lõin käega jala pihta – jalg oli alles.
Siis nägin päikest metsa kohal, teisel pool kaugel taevaserval Tallinna torne. Ühtlasi märkasin ka, et sõpru ei olnud enam siin; olid vist ammu koju läinud. Nüüd tuli mullegi meelde kodu, ema, isa ja õde Anna.
Ruttu kargasin püsti, haarasin liivalt oma riided kaenlasse ja pistsin kodu poole jooksma, ilma et oleksin musta habemega mehele, kes mu päästis ja ellu äratas, sõnagi lausunud.
Jooksin, riidemütsakas kaenlas, esimeste majadeni; alles siis märkasin, et olen alasti.
Peatusin ja panin põõsa taga riided selga. Siis hakkasin kodu poole sammuma, pea maas ja norg südames, justkui kandes oma pea kohal suurt süütegu.
Kodus oli asi teistel juba teada. Lembi ja Arno olid jooksnud kohe koju teatama. Anna oli hooviväraval vastas ja ütles:
„Isa oli kole vihane. Ütles, et kui sa oleksid ära uppunud, siis alles oleksid malka saanud.”
Aga ma ei saanud midagi. Kui tuppa astusin, kiskus ema mu kohe enda kaissu ja nuttis:
„Tulid ikka eluga tagasi!”
Isa ütles ainult: „Noh, poiss…” ja jättiski sõnad pooleli.
Mul ei olnud sellest uppumisohust päeval midagi viga, aga igal õhtul, kui magama heitsin, tuli kogu voodi vett täis ja jalg hakkas krampi kiskuma. Vehkisin kätega ja jalgadega, ise kõvasti appi karjudes läbi une.
Iga kord tuli ema siis voodist välja ja rahustas mind suhkruveega.
See öösiti uppumine kestis sügiseni, mil jälle kooli läksin. Siis ei tulnud voodi enam vett täis ega karjunud ma appi.
Kuid ma ei saanud iialgi teada, kes oli see musta habemega mees, kes mu päästis ja ellu äratas. Ma ei ole teda tänapäevani näinud, ma ei tea ka seda, kuidas ta päästmist toimetas. Mu kanged sõbrad olid kohe kodu poole jooksma pistnud, kui hakkasin appi karjuma, otsekui oleks just sealt kõige lähem abi saadaval olnud. Pärast olid nad küll eemale seisatama jäänud, et näha, kuidas asi lõpeb, siis aga jälle tuhatnelja edasi traavinud.
Ma ei saanud seda musta habemega meest tänadagi, ma ei kõnelnud temaga sõnagi, haarasin aga liivalt oma riided ja pistsin kodu poole leekima.
Kui see musta habemega mees nüüd veel peaks elama ja neid ridu lugema, siis – võtku vastu mu südamlikem tänu!
Aga teile, sõbrad, ma sellist õnnetust küll ei sooviks.
MEIE EKU
Kui isa tuli linnast koju, olime meie Toomaga mõlemad õueväraval vastas ja nägime kohe, et mingi must asi, mingi loom sibas ree järel.
„Ehk on koer?” arvas Toomas.
„Ei, koer see ei ole,” olin mina kindel. „Meie külas ei olegi musta koera. Ja nii suurt koera ei ole Rebaste kaupmehelgi – näed, turi ulatub üle heinavõrgu. Või mis sa õige arvad, et ma ei tunne oma küla koeri? Ma tean kõik Tagaküla, Ihaste ja Kuuraküla koerte nimed peast. Tahad, loen sulle ette?”
„Siis on ehk hunt,” arvas jälle Toomas ja ronis aia otsa. „Hakkas ehk Sooaluse metsas järele käima, ei usaldanud teel üksi olles hobust murdma hakata, tuleb siis nüüd kodu lähemale, et saaks öösi mõne lamba kätte.”
„Hunt ei ole must, hunt on hall, kas sa seda ei tea – must jutt küll üle selja, aga muidu hall,” hakkasin mina vastu vaidlema. Meie vahekord Toomaga oli juba ammust ajast nii kujunenud, et meie iga asja ümber tükk aega pidime vaidlema, enne kui jõudsime mingile ühisele otsusele. Tahtsin parajasti Toomale hakata seletama, et Sooaluse metsas pole enam mitu põlve hunti nähtud ja et hundil on saba sorgus, sel aga rõngas, – kui isa parajasti keeras õueteele ja me mõlemad selgesti nägime, et must elukas ei ole keegi muu kui koer, suur must koer, paksu karvaga.
„Selle ta vist tõi meile linnast vana Pontu asemele, kes jäi pimedaks ja kelle metsavaht sügisel maha laskis,” arutasin endamisi ja tahtsin minna teda silitama.
Toomas aga hoiatas:
„Ära mine, võõras koer, lööb hambad säärde, ega uskuda ole!”
Hoidusime siis mõlemad ettevaatlikult rehealuse väravate varju ja vaatasime eemalt. Isa rakendas hobuse lahti ja tõmbas ree rehe alla. Meie ei saanudki appi minna linnakosti teenima, sest koera-volukas luusis õues ringi ja nuusutas kõiki asju. Tuli viimaks ka meid nuusutama. Taganesime vastu seina, Toomas peitis käed selja taha ja ütles:
„No-noh! Ära tule!”
Koer oli aga üsna leplik, nuusutas esiteks minu saabast, siis püksisäärt ja läks jälle õue luusima. Nüüd usaldasime ka meie välja tulla ja isalt pärima hakata:
„Kust sa selle said? Kas ostsid linnast, tõid vana Pontu asemele? Kuidas on ta nimi?”
Isa oli aga niisugune mees, et ta kunagi otsekohe meie küsimustele ei vastanud, vaid vedas juttu enne siia ja sinna, ikka ringiratast,