Jüri Parijõgi

Teotahtelised poisid


Скачать книгу

poleks see kõik tema asigi. Mõnikord maigutas suud, tõmbas keelega üle nina ja tegi siis kavala näo, nagu naeraks ta kõige selle üle, mis temast räägitakse.

      Nüüd viimaks hakkas siis isa seletama, et tema ei teagi, kust see koer on ja mis ta nimi. Versta kolm-neli siinpool linna hakanud aga märkama, et koer sörgib tema järel. On ehk siit kusagilt lähedalt külast, arvanud siis isa, longib niisama ringi või ajab linnujälgi, või mine tea, kuhu läheb. Kas koeri teel ja külade vahel vähe lonkimas. Ime ainult, et ta on nii sõbralik ja tema peale suutäitki ei haugu.

      Isa sõidab edasi, ei pane koera tähelegi. Roosalu metsa vahel juhtub tagasi vaatama – koer ikka tema kannul. Vaata maita, mõtleb isa, kui kaugele koer tema järel kodunt ära tuleb. Noor koer vist, vigureid ja tempe täis, lonkimise ja luusimise peal väljas.

      Jälle ei tee isa koerast väljagi, võtab leivamärsi lahti ja hakkab leiba nosima. Mõne aja pärast näeb – koer ree kõrval, vaade nii sõbralik, et isa viskab talle leivatüki. Koer püüab selle lennust, sööb ära ja anub uut.

      „Nii siis oli,” teeb isa jutule lühikese lõpu, „sörkis teine ree järel kuni koju, ja siin ta nüüd on. Kui peremeest teada ei saa, jääb teile, poisid. Kas tahate?”

      „Miks ei taha,” oli meie ühine otsus. „Kui on aga hea ja mõistlik koer.”

      Nüüd lõpetas isa söömise, pühkis käed vastu saapasääri puhtaks, pani noa plaksudes kinni ja tõusis püsti. Vaevalt oli ta seda teinud, kui koer müüri äärest püsti tõusis, enese tagujalgadele sirgu ajas ja üksisõnu haukuma hakkas.

      „Vaata, vaata, mis tempe ta teeb!” hüüdsime meie ühest suust ja kargasime ka püsti.

      „Süüa palub,” arvas isa. Võttis laualt leivatüki, hoidis kõrgel ja käsutas:

      „Palu veel! Palu veel!”

      „Auh-auh!” hõikas koer.

      Isa viskas talle leivatüki, mille koer jälle lennust kinni püüdis. Meie plaksutasime käsi – nii tarka koera olime ammu soovinud. Kui aga kuidagi teada saaks, kuidas on ta nimi.

      Nüüd unustasime muud linnauudised ja linnasaiadki, hakkasime koera tarkust proovima.

      „Istu!” kamandasin mina esimesena ja näitasin näppu. Kohe laskis volukas enese tagumikule ja ajas esimesed käpad ette.

      „Heida maha! Maha!” tuli nüüd ka Toomas omaga välja.

      Kohe laskus koer oma neljale jalale, läks siis soemüüri juurde, käis paar korda koha peal ringi nagu aset tehes ja heitiski maha. Pani pea käppadele ja vaatas meile õige targa pilguga otsa, nagu oodates, mis temalt nüüd edasi nõutakse.

      Ja edasi nõutigi palju. Meie lasksime teda jälle istuda, käppa anda, kahel jalal kõndida – ühe sõnaga, ta pidi näitama meile kõik koeratarkused. Ja neid oli tal tõepoolest palju, meie ei osanud kõike küsidagi. Selle saime veel kätte, et ta oskab üle kepi hüpata, kui kepp ta ees hoida ja siis ütelda: „Hüppa!” Aga et ta kadunud asja oskab üles otsida, ise ust lahti teha, seda ja palju muid tarkusi ning kavalusi avastasime alles hiljem.

      Jändasime koeraga kogu selle õhtu, isegi isa pani vahel ajalehe käest, lükkas prillid laubale ja möllas meiega kaasa. See meeldis meile alati, kui isa oma tõsisest olekust loobus, hakkas meiega naljatama ja keerulisi jutte ajama.

      „Mis te taga muidu jändate, katsuge parem, teada saada, kuidas ta nimi on,” õpetas isa.

      „Jah, kuidas sa saad teada, ega ta ju ütle, kui küsid,” arvasin mina. Aga Toomas ütles:

      „Vaat, kui nüüd oskaks loomade keelt, oskaks koera keelt, siis küsiks kohe koerakeeli: kuidas on su nimi? Küllap ta siis vastaks. Päris kahju, et praegusel ajal ei ole enam inimesi, kes oskaksid loomade keeli. Ega vana metsavaht Simugi vist oska?”

      „Haa,” naeris isa, „sedasi te ta nime küll kätte ei saa. Hüüdke parem igasuguseid koerte nimesid, ehk satute siis selle õige peale.”

      Toomas tahtis siiski katsuda küsides. Läks koera juurde, jäi, jalad harkis, seisma ja küsis:

      „Auh-auh! Kuidas on su nimi? Auh-urr-auh?”

      Koer tõstis pea püsti ja haukus ühe sõna:

      „Auh!”

      „Nüüd ütles ta kindlasti oma nime!” oli Toomas asjas kindel. „Kahju aga, et ei oska koera keelt. No küll on ometi kahju!”

      „Sedasi sa küll ta nime kätte ei saa,” jäin ka mina isa nõusse ja hakkasin omakorda kõrte nimedega peale:

      „Pontu! Kaaru! Sulli!..”

      Ei midagi, koer maigutas aina suud ja heitis jälle maha. Katsusime siis kõik kolmekesi igasuguseid nimesid meelde tuletada, kuid ei sattunud selle õige peale. Kui õige kärsitult ja kõvasti hüüdsime, haukus koer vastu, kuid niipalju me kindlasti koera tundsime, et ta õige nime peale hoopis teisiti vastab.

      Viimaks arvas Toomas:

      „Mine tea, missugune saksik nimi tal võib olla, kas saame üldse kunagi selle kätte.”

      „Tuleb mõtelda uus nimi… tuleb talle hoopis uus nimi panna,” õpetas isa.

      „Kas see uus nimi talle aga külge jääb?” kahtlesin mina. „Kas võtab omaks, kui tal kord juba nimi on?”

      „Eks näe, mis saab,” tegi isa jutule lõpu. „Nüüd vaja magama minna.”

      „Imelik küll, seda juttu näis ka koer mõistvat, tõusis üles, läks ukse juurde, kaapis esimese käpaga ust ja haukus kaks sõna.

      „Näe, kuidas ta inimese keelt oskab – kohe sai aru. No küll on ometi kahju, et meie tema keelt ei oska,” kahetses Toomas ja avas koerale ukse.

      „Pole viga,” lohutas isa, „küllap saame pikapeale ka õige nime kätte. Nüüd, poisid, seadke vana Pontu kuut korda, kus ta hakkab magama. Sina, Jaan, puhasta kuut ära, too leest tuhka, siis ei sigine kirpe. Toomas toob rehe alt õlgi. Tehke talle hea ase, siis jääb siia püsima… kui peremeest ei leidu.”

      Meie tegime kõik nii, nagu isa õpetas. Koer jooksis ümber hoonete mõne tiiru, siis jäigi kuudi ette seisma.

      „Mine nüüd sisse!” käskis Toomas.

      „Küll ta läheb isegi,” arvas isa. „Ei maksa sundida. Kui talle siin ei meeldi, võib kuuri pugeda, värava alt pääseb sisse.”

      Voodis arutasime Toomaga kaua, kuidas koera õiget nime leida. Leppisime viimaks kokku, et paneme uue nime, kui õiget kätte ei saa. Küll ta pikapeale külge jääb, kui ühtelugu seda kuuleb ja vana nime keegi ei ütle. Ka selles leppisime kokku, et koer on mõlema oma ühteviisi, kummagi oma ei ole rohkem. Anna ei tulnud üldse arvesse, tema on tüdruk, ja tüdrukuil ei ole koeri. Olgu rahul oma kanadega ja lambatalledega – need on rohkem naiste asjad.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEASABIAAD/2wBDAAIBAQIBAQICAgICA