hobuse turjal istuvat ja metsikult huilates edasi mägede poole kihutavat. Järgmisel hetkel ajas ta käed laiali ja me kuulsime, kuidas ta tumeda mütsuga maha langes.
Nüüd mõistsin, mis oli juhtunud. Me olime sattunud magavate kvagade28 karjale ning Good oli lihtsalt ühele loomale selga kukkunud. Elajas oli muidugi püsti karanud ja koos temaga jooksu pistnud. Hüüdsin teistele, et kõik on korras, ja ruttasin Goodi juurde, kartes väga, et ta on ehk viga saanud, aga oma suureks kergenduseks leidsin ta liival istumas, monokkel endiselt kõvasti silmas, õige vapustatud ja kohkunud, aga muidu täiesti vigastamata.
Siis matkasime ilma eriliste äpardusteta edasi kuni kella üheni, mil tegime peatuse, jõime pisut vett – mitte palju, sest vesi oli kallis –, puhkasime pool tundi ja asusime uuesti teele.
Sammusime üha edasi ja edasi, kuni viimaks idakaar lõi õhetama nagu noore neiu pale. Siis ilmusid esimesed kahvatukollased valguskiired, mis muutusid kiiresti laiadeks kuldseteks vöötideks. Üle kõrbe libises koidukuma. Tähed kahvatasid vähehaaval, kuni lõpuks kadusid, kuldne kuu tõmbus kahkjaks ning mäeseljandikud ta haiglasel näol kerkisid esile nagu surija põseluud. Seejärel vilksatasid üle ääretu kõnnu üksteise järel valgusnooled, tungides läbi uduloori ja rebestades seda, kuni kogu kõrb lõi kuldselt sädelema. Päev oli käes.
Me ei peatunud siiski veel, kuigi oleksime seda nüüd juba rõõmuga teinud, sest me teadsime, et kui päike kõrgele taevasse tõuseb, on juba peaaegu võimatu teekonda jätkata. Viimaks, umbes tunni aja pärast, märkasime lagendikul kerkivat väikest kaljukuhilat ja selle juurde me end lohistasimegi. Õnnekombel leidsime seal etteulatuva kaljunuki, mille all oli pehme liivavaip. See pakkus suurepärast varju päikeselõõsa eest. Ronisime rahnu alla, jõime pisut vett, sõime natuke kuivatatud liha ja vajusime varsti sügavasse unne.
Kell oli juba kolm pärast lõunat, kui ärkasime ja leidsime oma kandjad tegemas ettevalmistusi tagasipöördumiseks. Neil oli juba kõrbest villand ning me oleksime võinud neile lubada kui palju nuge tahes, miski poleks neid enam meelitanud sammugi kaugemale tulema. Seepärast jõime tublisti, ning kui olime tühjendanud oma veepudelid, täitsime need uuesti anumatest, mille pärismaalased kaasa olid võtnud. Vaatasime neile järele, kui nad asusid oma kahekümne miili pikkusele koduteele.
Kell pool viis asusime meiegi minekule. Tundsime end üksinda ja mahajäetuma, sest välja arvatud mõned üksikud jaanalinnud, polnud sellel laial liivasel lagendikul näha ühtki elavat olevust. Nähtavasti oli see neljajalgsetele liiga veevaene ning peale ühe või kahe ohtliku väljanägemisega kobra ei märganud me ka mingeid roomajaid. Aga üht putukaliiki kohtasime tohutul hulgal – nimelt harilikku ehk toakärbest. Neid lendles “mitte üksikute luurajatena, vaid tervete väehulkadena”, nagu vist öeldakse kuskil Vanas Testamendis.29 Toakärbes on üks üpris imelik putukas. Võite minna kuhu tahes, kõikjal leidub teda, ja nii on see nähtavasti alati olnud. Ma olen teda näinud kivistununa merevaigus, mis, nagu mulle on räägitud, olevat tublisti oma pool miljonit aastat vana, ja ta nägi välja täpselt samasugune nagu ta järeltulijad tänapäeval. Olen päris veendunud, et kui kõige viimane inimene surres maas lamab, piriseb ka tema ümber ringi kärbes – muidugi kui see peaks juhtuma suvel –, valvates võimalust ta ninale istuda.
Päikeseloojangul tegime peatuse ja jäime ootama, kuni tõuseb kuu. Lõpuks ta kerkiski, ilus ja sirendav nagu alati ning välja arvatud üks vahepeatus öösel kell kaks, vantsisime me vaevaliselt edasi kogu öö, kuni viimaks päike, mida me rõõmuga tervitasime, meie pingutustele selleks korraks lõpu tegi. Jõime pisut, heitsime siis surmani väsinult liivale pikali ning peagi magasime kõik. Polnud vajadust vahti välja panna, sest sellel määratul asustamata lagendikul polnud meil kellegi ega millegi poolt vähimatki karta. Meie ainukesed vaenlased olid kuumus, janu ja kärbsed, aga hoopis meelsamini oleksin ma siiski vastu astunud hädaohule inimeste või kiskjate kujul kui sellele hirmsale kolmikule. Seekord polnud meil õnne leida kaljut, mis oleks meid päikeselõõsa eest kaitsnud, ning seepärast ärkasime juba kell seitse, tundes end täpselt nii, nagu võiks end tunda biifsteek praerestil. Olime sõna otseses mõttes läbini ära küpsemas. Kõrvetav päike näis meil veregi soontest välja imevat. Ajasime end õhku ahmides istuli.
“Puhh!” ütlesin mina, vehkides eemale kärbsepilve, mis rõõmsalt mu pea ümber sumises. Neile ei teinud kuumus midagi.
“Tõesõna!” ütles Sir Henry.
“Küll on aga kuum!” kajas Goodilt.
Oli tõesti kuum ja polnud leida vähimatki varju. Vaata, kuhu tahad, kuskil polnud ühtki puud ega kaljut, ei midagi muud kui lõpmatu helendus, ja selle muutis lausa pimestavaks kuumenenud õhk, mis virvendas kõrbe kohal, nagu ta virvendab punaseks köetud pliidi kohal.
“Mis meil tuleks teha?” küsis Sir Henry. “Me ei suuda seda kaua välja kannatada.”
Vaatasime üksteisele nõutult otsa.
“Käes!” ütles Good. “Peame kaevama augu, ronima sinna sisse ja katma pealt karruupõõsastega.”
See ettepanek ei paistnud küll olevat kuigi paljutõotav, kuid siiski oli see parem kui mitte midagi. Asusimegi tööle ning paljaste käte ja kaasavõetud väikese labidaga õnnestus meil umbes tunni ajaga uuristada kaheteistkümne jala pikkune ja kümne jala laiune lohk, mille sügavus oli kaks jalga. Siis lõikasime jahinugadega hulga madalaid põõsaid, ronisime auku ning tõmbasime oksad endile peale. Välja jäi ainult Ventvögel – tema oli hotentott ja kuumus ei avaldanud talle seepärast mingit erilist mõju. Saime küll põletavate päikesekiirte eest pisut varju, aga seda, milline oli õhk tolles omatehtud hauas, on kergem ette kujutada kui kirjeldada. Kalkuta Must Auk pidi selle kõrval olema poisike. Ma ei mõista tänini, kuidas me selle päeva üle elasime. Lamasime hingeldades ja niisutasime ühtelugu huuli oma kasinast veetagavarast. Kui oleksime oma ihadele voli andnud, oleksime juba esimese paari tunni jooksul neelanud kõik, mis meil oli, aga me olime sunnitud teostama kõige rangemat kokkuhoidu, sest teadsime, et kui vesi lõpeb, ootab meid peagi armetu ots.
Ent kõik lõpeb kord, kui te ainult elate nii kaua, et seda näha, ja kuidagi veeres õhtusse ka see hirmus päev. Umbes kella kolme paiku pärast lõunat leidsime, et me ei suuda seda kauem kannatada. Parem on surra käies kui kõngeda aeglaselt selles jubedas augus kuumuse ja janu kätte. Võtsime igaüks väikese lonksu oma kiiresti kahanevast veetagavarast, mille temperatuur oli nüüd umbes samasugune kui inimese kehasoojus, ja komberdasime edasi.
Olime selleks ajaks läbinud kõnnumaad umbes viiskümmend miili. Kui lugejal oleks võimalik silmitseda vana dom José da Silvestra joonistatud lihtsat kaarti, siis näeks ta, et kõrbe laiuseks on märgitud nelikümmend penikoormat ja veelomp on märgitud umbes keset kõrbet. Nelikümmend penikoormat teeb sada kakskümmend miili, järelikult pidime olema kõige rohkem kaheteistkümne kuni viieteistkümne miili kaugusel joogikohast, kui seda üldse olemas oli.
Kogu pärastlõuna vankusime aeglaselt ja vaevaliselt edasi, kattes vaevalt rohkem kui poolteist miili tunnis. Päevaloojangul tegime jälle peatuse, et oodata kuutõusu, ja kui olime pisut joonud, otsustasime veidi magada.
Enne kui pikali heitsime, näitas Umbopa meile madalat, ebaselgelt paistvat küngast, mis kerkis lamedalt tasandikult umbes kaheksa miili kaugusel. Siit paistis ta sipelgapesana ja enne uinumist mõtlesin veel, mis see küll olla võiks.
Kui kuu tõusis, olime jälle teel, tundes end äärmiselt kurnatuna ja piineldes janus ning higinäärmepõletikus. Mitte keegi, kes pole seda läbi teinud, ei tea, mida me pidime kannatama. Me ei kõndinud enam, vaid tuigerdasime, aeg-ajalt väsimusest ümber kukkudes, ning olime sunnitud iga tunni tagant peatuse tegema. Meil polnud enam õieti jõudu rääkidagi. Kuni siiamaani oli Good lobisenud ja naljatanud, sest ta on lõbus poiss, nüüd aga olid tal kõik naljad otsa lõppenud.
Kella kahe paiku jõudsime lõpuks nii vaimselt kui kehaliselt täiesti nõrkenuna veidra mäekingu või õigemini liivakünka juurde, mis esimesel pilgul näis hiiglasliku, umbes saja jala kõrguse sipelgapesana ja mille läbilõikepindala jalamil võis olla ligi kaks aakrit.
Siin peatusime ja metsiku janu sunnil neelasime oma viimased