jõi, kargas lõvi talle peale, aga kohtas antiloobi teravaid kõveraid sarvi, mis tal kehast läbi tungisid. Ma olen kord varemgi niisugust asja näinud. Tookord rebis ning hammustas lõvi, kes end enam vabastada ei suutnud, antiloobi turja ja kaela, ning hirmust ja valust hullunult kihutas see edasi, kuni lõpuks surnult maha langes.
Kui olime loomi küllalt silmitsenud, kutsusime kahvrid ja ühisel jõul suutsime korjused šermi tirida. Seejärel heitsime puhkama ega ärganud enne, kui koitis.
Juba aovalgel olime jalul ja hakkasime end jahiretkeks valmis seadma. Võtsime kaasa oma kolm suurekaliibrilist püssi, tubli tagavara laskemoona ja suured veepudelid, mis olid täidetud lahja külma teega – olen alati leidnud, et see on jahiretkel kõige sobivam jook. Neelasime kiiruga kerge hommikueine ning asusime Umbopa, Khiva ja Ventvögeli saatel teele. Teised kahvrid jätsime laagrisse ülesandega lõvi ja kõrbeantiloop nülgida ning viimane tükkideks lõigata.
Üsna kergesti leidsime üles elevantide laia raja, ja kui Ventvögel oli seda uurinud, kuulutas ta, et siit on läbi läinud kakskümmend kuni kolmkümmend looma, enamikus täiskasvanud isased. Kari oli aga öösel hulga maad edasi liikunud ning alles kell üheksa, kui ilm oli juba väga kuumaks läinud, nägime murtud puude, katkirebitud lehtede, kriimustatud puukoore ja veel auravate väljaheidete järgi, et me pole neist enam kaugel.
Peagi märkasimegi karja, mis, nagu Ventvögel oli ennustanud, koosnes umbes kahekümnest-kolmekümnest loomast, kes olid parajasti lõpetanud hommikuse söömaaja ja seisid oma suuri kõrvu lehvitades väikeses orus. See oli suurepärane vaatepilt, sest nad olid meist ainult paarisaja jardi kaugusel. Kitkusin peotäie kuivanud rohtu ja viskasin selle õhku, et näha, kustpoolt tuul puhub: teadsin, et kui loomad meid haistavad, siis on nad läinud enne, kui me tulistada jõuame. Leidsin, et kui üldse mingit tuuleõhku oli, siis puhus see elevantide poolt meie suunas, ja me hakkasime vargsi lähemale hiilima. Tänu sellele meid varjavale asjaolule õnnestus meil hiiglaelukatele läheneda umbes neljakümne jardi kaugusele. Otse meie ees, küljega meie poole, seisid kolm uhket isalooma, üks neist tohutute kihvadega. Sosistasin teistele, et võtan endale keskmise, Sir Henryle jäi vasakpoolne elevant ja Goodile suurte kihvadega pull.
“Nüüd!”
Trahh! Trahh! Trahh! mürisesid kolm rasket püssi ja Sir Henry elevant vajus kokku nagu kott, tabatuna otse südamesse. Minu oma vajus põlvili ja ma arvasin juba, et ta kohe sureb. Ent järgmisel hetkel oli ta jälle jalul ja pistis jooksu, kihutades minust mööda. Tühjendasin talle teise raua jooksu pealt ribidesse ja see pani ta lõpuks pikali. Lükkasin kiiruga kaks uut padrunit rauda, jooksin looma juurde ja lõpetasin vaesekese piinad, kihutades talle kuuli pähe. Seejärel ruttasin vaatama, kuidas Good on toime tulnud oma suure pulliga, keda ma kuulsin valust ja vihast kisendavat sel ajal, kui enda omale otsa peale tegin. Kapteni juurde jõudes leidsin ta suures erutuses. Selgus, et saanud kuuli kerre, oli elevant kõrvale pöördunud ja tormanud otse küti poole, kes vaevalt mahti sai kõrvale hüpata. Seejärel oli ta kihutanud meeletult temast mööda meie laagri poole. Kari aga sööstis vahepeal metsikus ärevuses vastupidises suunas minema.
Pidasime pisut aega nõu, kas asuda jälitama haavatud elevanti või järgneda karjale. Lõpuks otsustasime viimase plaani kasuks ja asusime teele, arvates, et me suurekihvalist pulli enam kunagi ei näe. Hiljem olen sageli soovinud, et see nii oleks olnudki.
Elevante oli kerge jälitada, sest nad jätsid endi taha paraja külavahetee laiuse raja, tallates pöörases pagemishoos maha paksu võsa, nagu oleks see olnud tambuuki-rohi.
Ent neile järele jõuda oli juba hoopis teine asi ja meil tuli vantsida kõrvetava päikese all üle kahe tunni, enne kui nad leidsime. Välja arvatud üks isaloom, seisid kõik tihedasti koos ning nende rahutust olekust ja viisist, kuidas nad ühtelugu lonte tõstsid ning õhku haistsid, mõistsin, et nad aimavad hädaohtu ja on valvel. Üksik isaelevant seisis karjast, kelle üle ta nähtavasti valvet pidas, umbes viiskümmend jardi meie poole ja meieni jäi veel ligikaudu kuuskümmend jardi. Kartes, et ta võib meid näha või haista ja karja jälle põgenema ajada, kui teeme katset lähemale hiilida – seda enam, et maastik ei pakkunud siin suuremat varju –, sihtisime kõik isaelevandi pihta ja tulistasime minu sosinal antud käskluse peale. Kolm korraga lastud kuuli tegid, mis vaja, ja elevant kukkus surnult maha. Kari tormas jällegi minema, kuid nende õnnetuseks oli sada jardi eemal niinimetatud nulla ehk kõrgete kallastega kuivanud jõesäng – koht, mis väga meenutas paika Suulumaal, kus tapeti keiserlik prints. Elevandid sööstsid sinna sisse, ja kui meie kaldale jõudsime, leidsime nad hirmsas paanikas tegemas katset vastaskaldast üles ronida. Õhk oli täis nende kisa ja pasundamist, kui nad isekas kabuhirmus üksteist kõrvale tõrjusid, nagu sageli teevad inimolendidki. Nüüd oli meil hea võimalus, ja tulistades nii kiiresti, kui vaid suutsime uuesti laadida, tapsime viis vaest looma ning oleksime kahtlemata kogu karjale otsa peale teinud, kui nad poleks äkki loobunud katsetest kaldast üles ronida ja tuhatnelja mööda nullat alla tormanud. Olime liiga väsinud, et neid jälitada, ja võib-olla tundsime ka pisut pööritust tapatalgutest – kaheksa elevanti on ühe päeva kohta üsna ilus saak.
Niisiis, kui olime pisut puhanud ja kui kahvrid olid kahe elevandi südamed õhtueine jaoks välja lõiganud, asusime tagasiteele, olles päevatööga üpris rahul ja otsustades saata kandjad järgmisel päeval kihvu ära tooma.
Varsti pärast seda, kui olime möödunud kohast, kus Good oli haavanud vana isaelevanti, kohtasime veiskitsekarja, kuid ei tulistanud neid, sest meil oli liha küllalt. Nad traavisid meist mööda, peatusid siis meist umbes saja jardi kaugusel puhmastiku taga ja jäid ümber pöördudes meid silmitsema. Kuna Good tahtis väga neid täpsemalt vaadata, sest ta polnud kunagi veiskitse lähedalt näinud, ulatas ta oma püssi Umbopa kätte ja liikus Khiva saatel puhmastiku poole. Meie istusime ja jäime teda ootama, olles rõõmsad ettekäände üle, mis võimaldas meil veidi puhata.
Loojuv päike punetas verevalt ning Sir Henry ja mina imetlesime kaunist vaatepilti. Äkki kuulsime elevandi kisa ja hetkeks paistis suure lõõmava päikeseketta taustal tema kiiresti tormava kuju siluett, lont ja saba püsti. Järgmisel momendil nägime juba midagi muud – nimelt Goodi ja Khivat, kes sööstsid tagasi meie poole, haavatud isaelevant – sest tema see oli – nende kannul. Me ei söandanud kohe tulistada – sellisest kaugusest poleks see muide võinudki erilist kasu tuua –, kuna kartsime, et võime tabada üht neist. Ja siis juhtus kohutav lugu: Goodile sai saatuslikuks tema kirg peenelt riietuda. Oleks ta nõustunud loobuma pükstest ja kedridest nagu meie ning läinud jahile flanellsärgi ning paari veldtschoon’idega, oleks kõik korras olnud. Nüüd aga takistasid püksid ta meeleheitlikku jooksu ja äkki, kui ta oli meist veel umbes kuuekümne jardi kaugusel, libastus ta kuival rohul libedaks hõõrdunud saapatald ning ta kukkus otse elevandi ette näoli maha. Meil jäi hing kinni, sest teadsime, et teda ootab surm, ning jooksime nii kiiresti, kui jalad võtsid, tema poole. Kolme sekundi pärast oli kõik lõppenud, aga teisiti, kui meie arvasime. Suulust teener Khiva, vapper poiss, nagu ta oli, pöördus isanda kukkumist nähes ümber ja virutas oma assegai elevandile otse vastu vahtimist. See tabas looma londi pihta.
Möiratades valust, haaras elukas vaese suulu kinni, paiskas ta maha, asetas oma tohutu jala talle peale, umbes keskkeha kohale, keeras londi ümber piha ja kiskus ta pooleks.
Õudusest meeletuma tormasime lähemale, tulistades üha uuesti, kuni elevant suulu jäänuste kohal kokku vajus.
Mis puutub Goodisse, siis tõusis ta ja ringutas ahastuses käsi vapra mehe laiba kohal, kes oli tema päästmiseks andnud oma elu, ja kuigi mina olen paljunäinud mees, tundsin, kuidas mul miski kõri kinni nööris.
Umbopa silmitses surnud elevandi tohutut keha ja vaese Khiva lömastatud jäänuseid.
“Mis parata,” ütles ta siis, “ta on surnud, aga ta suri nagu mees!”
V PEATÜKK
MEIE TEEKOND KÕRBESSE
Olime tapnud üheksa elevanti ning meil kulus kaks päeva, et neil kõigil kihvad ära lõigata ja laagrisse tuua, kus me need hoolikalt liiva sisse matsime – suure puu alla, mis selgelt nähtava tähisena mitme miili kaugusele paistis. See oli imetlusväärne elevandiluusaak.