mu pojale Harryle toetuseks, kuni ta ise endale leiba teenima võib hakata, nüüd aga on ta viieks aastaks kindlustatud. Selles ongi kogu asja tuum…”
“Härra Quatermain,” sõnas Sir Henry, kes oli mind suurima tähelepanuga kuulanud, “motiivid, mis sunnivad teid osa võtma ettevõttest, mis teie arvates võib lõppeda ainult katastroofiga, seavad teid kõige paremasse valgusse. Kas teil on õigus või mitte, seda võib loomulikult näidata ainult aeg ja sündmuste käik. Kuid olgu teil õigus või mitte, ütlen teile otsekohe, et viin selle asja lõpule, olgu see lõpp siis õnnelik või õnnetu. Mul jääb vaid lisada, et kui meile peakski pähe koputatama, laseme enne siiski relvadel pisut kõnelda, eks ole, Good.”
“Jah, muidugi,” kinnitas kapten, “me oleme kõik kolm harjunud hädaohule vastu astuma ning mitmesugustes olukordades oma elu eest väljas olema, nii et ei ole põhjust praegugi taganeda. Ja nüüd teen ma ettepaneku minna salongi ja oma edušansid vaatluse alla võtta.” Vaatlesimegi siis neid.. läbi õllekannu põhja.
Järgmisel päeval läksime maale ja ma paigutasin Sir Henry ja kapten Goodi väikesesse majauberikku, mille ma endale Berea nõlvale olen ehitanud ja mida ma oma koduks nimetan. Seal on ainult kolm tuba ja köök. Majake on rohelisest telliskivist, plekk-katusega, aga teda ümbritseb ilus aed; paremaid lokvapuid pole ma kuskil näinud ja samuti on mul mõned kenad noored mangod, millest ma loodan palju. Sain need botaanikaaia juhataja käest. Aia järele vaatab üks minu vana kütt, nimega Jack, kellel pühvel Sikukunisimaal nii pahasti puusaluu murdis, et mehest enam kunagi jahimeest ei saa. Aga ta võib väikest viisi tööd nokitseda ja aia eest hoolitseda – sünnilt on ta nimelt grikva. Suulus ei suuda te kunagi aiatöö vastu huvi äratada. See on rahulik tegevus ja rahulikud toimetused temale ei istu.
Sir Henry ja Good magasid väikeses telgis, mille me aia kaugemas sopis apelsinipuude all üles lõime, sest majas ei jätkunud nende jaoks ruumi. Aroom, mis hoovab apelsiniõitest, ja nii rohelised kui ka juba kuldsed viljad (Durbanis võib neid kõiki näha korraga ühel puul) teevad selle minu arvates väga meeldivaks ööbimiskohaks, sest siin Bereal on meil vähe moskiitosid – muidugi, kui ainult ei juhtu tulema ebatavaliselt ägedat vihmahoogu.
Et aga nüüd jälle jutujärjega edasi jõuda – sest kui ma seda ei tee, Harry, siis tüdid sa minu jutustusest ammu enne, kui me Suleimani mägedele ronime –, kui olin kord juba otsustanud kaasa minna, asusin tegema vajalikke ettevalmistusi. Esiteks hankisin Sir Henrylt dokumendi, mis sind, mu poiss, õnnetuse korral rahaliselt oleks kindlustanud. Selle seadusliku vormistamisega oli mõningaid raskusi, sest Sir Henry oli siin võõras ja summad, millega oli vaja opereerida, asusid teisel pool ookeani. Lõpuks korraldati see asi siiski ühe advokaadi abiga, kes nõudis oma teenete eest kakskümmend naela – hind, mida mina igatahes lausa röövimiseks pidasin. Seejärel realiseerisin oma tšeki viiesajale naelale.
Kui olin end nende ettevaatusabinõudega igati kindlustanud, ostsin Sir Henry ülesandel vankri ja härjarakendi – kõik esmaklassilised. Vanker oli kakskümmend kaks jalga pikk, raudassidega, väga tugev, väga kerge ja läbini hästi kuivatatud puidust. Ta polnud mitte päris uus, sest oli juba teinud ühe otsa teemandiväljadele ja tagasi, aga minu meelest oli see paremgi, sest nüüd võisin kindel olla, et vanker on korralikust materjalist. Kui vankril on mõni nõrk koht või kuskil tükk toorest puitu sees, siis tuleb see juba esimesel retkel tingimata ilmsiks. Meie sõiduk oli, nagu siinpool öeldakse, poolkattega vanker – see tähendab, et tal oli kaetud ainult tagumine osa kaheteistkümne jala pikkuselt, kuna eesmine osa oli katteta. Sinna paigutasime kõik vajalikud esemed, mis meil tuli kaasa võtta. Tagumisse, kaetud ossa, mahutasime nahast koi – aseme, milles oli ruumi kahele inimesele –, samuti püssivarna ja mitmed muud väiksemad tarbeasjad. Maksin kõige eest kokku sada kakskümmend viis naela ja leian, et sain odavalt kätte.
Siis ostsin toreda kahekümnest suulu härjast koosneva rakendi, millel olin juba paar aastat silma peal hoidnud. Tavalises rakendis on kuusteist looma, aga ma võtsin igaks juhuks neli rohkem, et vajaduse korral kaotusi tasa teha. Suulu härjad on väikesed ja kerged, poole väiksemad kui afrikanderi härjad, keda üldiselt vedudel kasutatakse, kuid seal, kus afrikanderid nälga kärvavad, jäävad nemad ellu, ja mõõduka koormaga teevad nad viis miili päevas rohkem, sest on väledamad ega hõõru nii kergesti sõrgu hellaks. Ja mis veel tähtsam – nad olid hästi soolatud, see tähendab, et olid töötanud kõikjal Lõuna-Aafrikas ja seepärast suhteliselt immuunsed hematuuria vastu, mis nii sageli tapab terve rakendi, kui satutakse võõrale rohumaale. Kopsutaudi vastu aga, mis on kopsupõletiku äge vorm ja siin maal väga levinud, olid nad kõik saanud kaitsepookimise. Selleks tehakse härja sabasse sisselõige ja seotakse sinna tükike sellesse taudi lõpnud härja kopsust. Tagajärjeks on, et loom haigestub, põeb haiguse kergel kujul läbi, kusjuures saba langeb enamasti alati umbes jala kaugusel sabajuure küljest ära, ja härg edaspidi enam ei nakatu. Näib võib-olla julmana röövida loomalt saba, eriti maal, kus on nii palju kärbseid. Aga parem on ohverdada saba ja säilitada härg kui kaotada härg tükkis sabaga, sest saba ilma härjata ei kõlba muuks kui vaid tolmupühkimiseks. Ometi on imelik tunne vahtida rännakul kahtkümmend tüügast, mille asemel peaksid õieti olema sabad. Näib, nagu oleks loodus teinud väikese vea ja torganud auhinnaliste buldogite ahtrikaunistused kogemata härgade tagumiku külge.
Seejärel tuli lahendada kaasavõetavate toiduainete ja arstimite küsimus – probleem, millele tuli osutada suurimat tähelepanu, sest me ei tohtinud vankrit tarbetu koliga üle koormata, kaasa pidime aga võtma kõik hädavajaliku. Õnneks osutus, et Good on ka väikest viisi arst, sest ta oli sõjaväeteenistuses kunagi läbi teinud meditsiinikursused ja seal omandatud teadmised olid tal veel enam-vähem meeles. Ta pole muidugi kvalifitseeritud arst, aga nagu meile hiljem selgus, tundis ta asja siiski paremini kui nii mõnigi teine mees, kellel on õigus kirjutada oma nime ette dr (med). Tal oli ka suurepärane reisil kasutatav arstikohver ja komplekt arstiriistu. Sel ajal kui me veel Durbanis olime, lõikas ta ühel kahvril suure varba nii osavalt maha, et lust vaadata. Aga ta oli päris rabatud, kui kahver, kes oli tuima rahuga istunud ja operatsiooni pealt vaadanud, palus tal lõpuks uus varvas otsa panna, kinnitades, et häda korral kõlbavat ka valge.
Kui kõik need küsimused olid leidnud rahuldava lahenduse, tuli arutuse alla veel kaks tähtsat punkti, nimelt relvad ja teenrid. Mis puutub esimesse, siis on ehk kõige parem, kui lisan nimestiku relvadest, mis me lõpuks otsustasime kaasa võtta arvukast tagavarast, mille Sir Henry oli Inglismaalt kaasa toonud, ja minu omadest. Kirjutan selle maha oma taskuraamatust, kuhu ma tookord sissekandeid tegin.
Kolm rasket tagantlaetavat kaheraudset elevandipüssi, mis kaalusid igaüks umbes viisteist naela ja mille laenguks oli üksteist drahmi17 musta püssirohtu. Kaks neist olid ühe tuntud Londoni firma tooted, suurepärased relvad, aga kus oli valmistatud minu oma, mis pole nii peenelt viimistletud, seda ma ei tea. Olen seda kasutanud mitmel jahiretkel, lasknud temaga hulga elevante ja ta on alati näidanud ennast esmaklassilise relvana, mille peale võib täiesti kindel olla.
Kolm Express’i-tüüpi kaheraudset, kaliiber 50018, ettenähtud laengukaal kuus drahmi, – mõnusad riistad, mis sobivad suurepäraselt keskmise suurusega jahiloomade jaoks, nagu veiskits ja kõrbeantiloop, aga ka inimeste vastu, eriti lagedal maastikul ning poolõõnsa kuuliga.
Üks kaheraudne Keeper 12, kesksalvega jahipüss, koonduva rauaõõnega. See püss osutus meile hiljem toidu hankimisel äärmiselt kasulikuks.
Kolm Winchester-automaatpüssi (mitte karabiini) – igaks juhuks tagavaraks.
Kolm harilikku kolti raskemate, ameerika tüüpi padrunitega.
See oli kogu meie relvastus ja lugeja paneb kahtlemata tähele, et kõik vastavalt ühe klassi relvad olid sama marki ja ühe kaliibriga, nii et võis padruneid vastastikku vahetada – see on muide väga tähtis. Ma ei hakka vabandama, et selle küsimuse juures nii pikalt ja üksikasjaliselt peatun, sest iga kogenud kütt teab, kui tähtsat osa retke õnnestumises mängivad relvad ja laskemoon.
Nüüd tuleme meeste juurde, kes pidid meiega kaasa tulema. Pärast pikemat kaalumist otsustasime, et nende arv