teda korduvalt öelnud sedasama. Mäletan, et kuulasin, kõrvad kikkis, tema jutustust kõigist neist imedest, sest olin sellal veel noor ja lugu muistsest tsivilisatsioonist ning aaretest, mida nood vanad juudi või foiniikia seiklejad oskasid välja pigistada maast, mis pärast neid nii kauaks barbaarsuse pimedusse vajus, köitis tugevasti mu kujutlust. Äkki küsis ta minult:
“Noormees, kas olete kunagi kuulnud Suleimani10 mägedest Mašukulumbvemaa loodeosas?”
Kinnitasin talle, et ma ei tea neist midagi.
“Sealsamas olidki Saalomoni kaevandused – ma mõtlen tema teemandikaevandusi.”
“Kust te seda teate?” küsisin mina.
“Kust ma seda tean? Aga Suleiman pole ju midagi muud kui moonutatud Saalomon. Pealegi jutustas mulle sellest põhjalikult üks vana isanusi ehk nõid-arst kaugel Manikamaal. Ta rääkis, et rahvas, kes elab nende mägede taga, on suulu hõim, kõneleb suulu murret, aga on suuludest veelgi peenemat ja pikakasvulisemat tõugu. Nende hulgas elavat suuri võlureid, kes olevat õppinud oma kunsti valgetelt meestelt aegadel, “mil kogu maailm oli pime” ja kes teadvat suurepärase “säravate kivide” kaevanduse saladust.”
Ma naersin tookord selle loo üle, kuigi see huvitas mind, sest teemandiväljad polnud siis veel avastatud. Vaene Evans aga sõitis minema, sai surma ja kahekümne aasta jooksul ei tulnud asi mulle kordagi meelde. Aga täpselt kakskümmend aastat hiljem – ja see on pikk aeg, mu härrad: pidevalt oma ametiga tegeldes peab elevandikütt harva vastu üle kahekümne aasta – kakskümmend aastat hiljem sain täpsemaid andmeid Suleimani mägedest ja maast, mis asub nende taga. Olin siis kaugel ülal Manikamaal, paigas, mida nimetatakse Sitanda kraaliks. See on armetu koht, sest inimene ei leia seal midagi süüa ja jahiloomi on vähe ringi liikumas. Mind tabas palavikuhoog ja ma olin üldse üsna viletsas seisukorras, kui sinna jõudis üks portugallane üheainsa segaverelise kaaslasega. Tunnen neid alamat sorti Delagoa portugallasi üsna hästi. Üldiselt võttes pole maailmas närusemaid võllast pääsenud kuradeid: nad lähevad rasva inimeste piinast ja viletsusest, sest niisugune see orjakauplemine ju on. Kuid too mees erines kaugelt neist alatutest lontrustest, keda olin harjunud kohtama. Välimuselt meenutas ta mulle pigem viisakat domi11, kellest ma olen raamatuist lugenud, sest ta oli pikk ja sihvakas, suurte tumedate silmadega ja käharate hallide vurrudega. Jutlesime pisut, sest tema purssis inglise keelt ja mina jälle mõistan veidi portugali keelt. Ta jutustas mulle, et ta nimi on José Silvestre ning et tal on Delagoa lahe ääres farm. Kui ta järgmisel päeval koos oma kaaslasega edasi reisis, jättis ta viisakalt jumalaga ja kergitas kübarat tõelise hea vana kombe järgi.
“Jumalaga, senjoor,” ütles ta, “kui me peaksime veel kunagi kohtuma, olen ma rikkaim mees maailmas ja ma pean teid siis meeles!” Naersin hädiselt – olin liiga nõrk, et kõvasti naerda – ja vaatasin talle järele. Ta suundus läände, suure kõrbe poole, ning ma pidasin endamisi aru, kas ta mitte hullumeelne pole, sest mida lootis ta sealt küll leida?
Möödus nädal ja ma sain palavikust jagu. Ühel õhtul istusin maas väikese telgi ees, mis mul kaasas oli, närisin viimast konti armetust kanast, mille olin ostnud ühelt pärismaalaselt riidetüki eest, mis oli väärt kakskümmend kana, ja vahtisin kõrbesse vajuvat hõõguvalt punast päikeseketast. Äkki märkasin umbes kolmesaja jardi kaugusel otse minu vastas asuva künka nõlval inimkogu – see oli ilmselt eurooplane, sest tal oli kuub seljas. Kogu ronis neljakäpakil edasi, ajas end siis püsti, tuigerdas paar jardi jalgel, aga ainult selleks, et uuesti kukkuda ja roomama hakata. Nähes, et inimene on äärmises hädas, saatsin ühe oma küttidest talle appi. Peagi jõudis ta kohale, ja mis te arvate, kes see mees oli?”
“José Silvestre loomulikult,” ütles kapten Good.
“Jah, José Silvestre, või õigemini tema luukere ja veidike nahka. Ta nägu oli kollapalavikust erekollane ja ta suured tumedad silmad olid peast välja kukkumas, sest kogu liha oli näolt kadunud. Temast polnud muud järele jäänud kui valged juuksed ja kollane pärgamenditaoline nahk, mille all seisid püsti kõhetud kondid.
“Vett! Jumala nimel, vett!” ägas ta ja ma nägin, et ta huuled olid lõhenenud ning nende vahelt ripnev keel paistetanud ja mustaks tõmbunud.
Andsin talle vett, millesse oli segatud pisut piima, ning ta jõi seda suurte sõõmudega ja hinge tõmbamata paar liitrit korraga. Rohkem ei tohtinud ma talle anda. Seejärel haaras teda uus palavikuhoog, ta vajus maha ning hakkas sonima Suleimani mägedest, teemantidest ja kõrbest. Kandsin ta telki ja tegin tema heaks, mis suutsin – seda oli aga väga vähe. Mulle oli selge, millega lugu lõpeb. Kella üheteistkümne paiku jäi ta rahulikumaks, nüüd heitsin minagi pikali, et pisut puhata, ja uinusin. Ärkasin koidu ajal ja märkasin aovalguses Silvestre pentsikut kuivetunud kogu – ta oli istukile tõusnud ja vahtis üksisilmi kõrbe poole. Sel hetkel vilksatas esimene päikesekiir üle avara lagendiku, mis laius meie ees, ja langes ühele Suleimani mägede kõrgematest tippudest üle saja miili kaugusel.
“Seal ta on,” hüüdis surija portugali keeles, sirutades välja oma pika kõhna käsivarre, “kuid iialgi ei jõua ma sinna, ei iialgi! Iial ei jõua keegi sinna!”
Äkki vaikis ta ja näis tegevat mingi otsuse. “Sõber,” sõnas ta minu poole pöördudes, “kas olete seal? Mu silme ees läheb mustaks.”
“Jah,” vastasin, “olen siin, heitke nüüd pikali ja puhake.”
“Oh, küllap ma varsti puhkan,” ütles ta, “mul on aega puhata – terve igavik. Kuulake mind, olen suremas. Te olite minu vastu hea. Jätan kirja teile. Võib-olla õnnestub teil sinna jõuda, kui te ei hukku kõrbes, mis tappis mu vaese teenri ja minu.”
Ta otsis midagi kobamisi oma särgi alt ja võttis välja mingi eseme, mida ma pidasin swart-vet-pens’i ehk kõrbeantiloobi nahast tehtud buuri tubakakotiks. See oli kinni tõmmatud naharibaga, mida meil nimetatakse rimpiks. Ta püüdis seda lahti harutada, kuid ei saanud hakkama ja ulatas koti mulle. “Tehke sõlm lahti,” ütles ta. Tegin, nagu kästud, ja tõmbasin kotist näruse koltunud lõuenditüki, millele oli pruunikate tähtedega midagi kirjutatud. Nartsu sees oli paberileht.
Siis jätkas ta jõuetul häälel, sest ta hakkas juba nõrkema: “Paberil seisab sama mis lõuendilgi. Mul kulus aastaid, enne kui suutsin selle läbi lugeda. Kuulake: minu esivanem, keegi poliitiline põgenik Lissabonist ja üks esimesi portugallasi, kes neil randadel maabus, kirjutas selle, kui ta lamas surmaga võideldes nois mägedes, kuhu ei enne ega pärast teda pole astunud ühegi valge jalg. Ta nimi oli José da Silvestra ja ta elas kolmesaja aasta eest. Ta ori, kes ootas teda mäestiku siinpoolsel nõlval, leidis ta surnukeha ja tõi selle kirja koju Delagoasse. Kiri on sellest ajast peale olnud meie perekonna valduses, ent keegi ei vaevunud seda lugema, kuni mina seda lõpuks tegin. Kaotasin selle tõttu oma elu, kuid mõnel teisel on võib-olla õnne ja temast saab rikkaim mees maailmas, rikkaim mees maailmas! Ärge ainult andke seda kellelegi, senjoor, minge ise!”
Siis hakkas ta jälle sonima ja tunni aja pärast oli kõik möödas.
Puhaku ta rahus! Ta suri väga vaikselt, ma matsin ta sügavale ning veeretasin rasked kivirünkad ta kaimule. Seepärast ei usu ma, et šaakalid oleksid ta välja kaevanud. Ja siis tulin ma sealt tulema.”
“Aga paber?” küsis Sir Henry elavalt huvitatud toonil.
“Jah, too paber?” kordas kapten. “Mis seal oli kirjutatud?”
“Noh, härrad, kui te just soovite, jutustan teile. Ma pole seda iial kellelegi näidanud, välja arvatud ühele purjus portugali kaupmehele, kes selle mulle ära tõlkis ja järgmiseks hommikuks oli kõik unustanud. Riidetükile kirjutatud originaal koos vaese dom José ümberkirjutusega on mul kodus Durbanis, aga ingliskeelne tõlge on mul taskuraamatus, samuti koopia kaardist, kui seda üldse kaardiks võib nimetada. Siin need on.”
Mina, José da Silvestra, kes ma olen praegu nälga suremas väikeses ilma lumeta kaljuõõnsuses mäe põhjaküljel tipu lähedal, lõunapoolsemal neist kahest mäest, millele ma andsin nimeks Seeba Kuninganna 12 mäed,