ASTUB MEIE TEENISTUSSE
Olenevalt laeva sõidukiirusest ja ilmast kulub Kaplinnast Durbanisse reisimiseks neli kuni viis päeva. Mõnikord, kui halb ilm takistab maabumist East Londonis, kuhu pole seni ikka veel ehitatud seda suurepärast sadamat, millest nii palju räägitakse ja mis pidavat tohutult raha neelama, peab laev kakskümmend neli tundi ootama, kuni sadamapraamid saavad välja sõita ja kaubad kaldale toimetada. Seekord aga ei tulnud meil üldse oodata, sest madalikel polnud mainimisväärset murdlainetust ja puksiirid tulid viibimata, pikk rodu näotuid lamedapõhjalisi praame järel, millesse laadung hoolimatult kuhja loobiti. Ükskõik mis kastides peitus, läks raginal ja kolinal üle parda: oli seal siis Hiina portselan või riidepallid – kõike koheldi ühteviisi. Nägin, kuidas üks kast nelja tosina šampanjapudeliga tükkideks lendas ning kuidas šampanja valgus kihisedes ja vahutades räpase kaubapraami põhjas laiali. See oli toores raiskamine ja nähtavasti mõtlesid seda ka kahvrid praamil, sest nad leidsid paar terveks jäänud pudelit, lõid neil kaelad maha ja jõid sisu ära. Kuid vahuveinis peituv gaas hakkas neis ootamatult paisuma ja tundes end sellest puhevile minevat, veerlesid nad praamipõhjas ringi, kisendades, et see hea vedelik on “tagati”, see tähendab nõiutud. Kõnetasin neid laevatekilt ja rääkisin, et see on üks valge mehe kangemaid arstirohte ning et nad on nüüd niisama hästi kui kadunud mehed. Kahvrid läksid kaldale suurimas hirmus ja ma ei usu, et nad kunagi enam šampanjat suhu võtavad.
Muide, kogu aeg, mil me üles Natali poole tossutasime, mõtlesin ma Sir Henry Curtise ettepaneku üle järele. Päeva või paari jooksul ei teinud me enam sellest juttu, kuigi ma pajatasin neile palju jahilugusid, aga ainult tõestisündinuid. Mul pole põhjust jahiseikluste asjus valesid välja mõelda, sest mees, kellele küttimine on elukutseks, saab niigi rääkida paljudest kummalistest sündmustest. Aga olgu see öeldud niisama jutujätkuks.
Lõpuks, ühel ilusal jaanuariõhtul – see on meie kõige palavam kuu – lähenesime Natali rannikule, lootes piki randa edasi sõites päikeseloojanguks Durbani alla jõuda. East Londonist peale on rannik imekaunis oma punaste liivakivimägedega ja halja roheluse lappidega. Siin-seal elustavad seda kahvrite kraalid14 ning mere poolt palistab lainemurru valge riba, paiskudes kõrgete vahusammastena üles seal, kus vood vastu kaljusid põrkavad. Just enne Durbanit muutub maastik kuidagi eriti mitmekesiseks. Järskude nõlvadega uhteorgudes, mille on mägedesse uuristanud sajandite jooksul sealt allatormavad vihmaveed, sädelevad jõed; võsa, mis kasvab nii, nagu jumal on ta istutanud, näitab oma sügavat rohelust, teises toonis on haljad maisiväljad ja suhkruistandused, ning aeg-ajalt naeratab vaiksele merele mõni valge hoone, kroonides kogu panoraami ja andes sellele koduse ilme. Sest minu arvates vajab iga looduspilt, kui kaunis see ka poleks, märki inimese juuresolekust, mis selle tõesti alles täiuslikuks teeb. Võib-olla tuleb niisugune arvamus sellest, et olen nii kaua elanud metsikuis, asustamata paikades ja tunnen seepärast tsivilisatsiooni väärtust, kuigi see, tõsi küll, jahiloomad eemale peletab. Kahtlemata nägi Eedeni aed enne inimese loomist kaunis välja, aga ma mõtlen ikka, et veel kaunim pidi ta olema siis, kui Eeva ta ehteks sai.
Meie loo juurde tagasi tulles olgu öeldud, et olime arvestanud pisut valesti ja päike oli juba ammu loojas, kui me Durbani all ankru merre heitsime ja kuulsime kahuripauku, mis kuulutas Durbani ausaile kodanikele, et Inglismaa post on sadamasse jõudnud. Oli juba liiga hilja ega olnud mõeldav samal ööl üle madalike sõita. Niisiis vaatasime, kuidas post päästepaadis maale viidi, ja läksime seejärel mõnusalt einestama.
Kui me jälle tekile tulime, paistis kuu, kallates merele ja rannikule nii heledat sära, et sundis peaaegu kahvatama tuletorni laia kiiresti vilkuva valgusvihu. Rannalt hoovas magusat vürtsilõhna, mis tuletab mulle alati meelde vaimulikke laule ja misjonimaju, ning Berea kõrgendik säras sadades tuledes. Suurelt prikilt15, mis meie lähedal seisis, kostis madruste laulu, kes ankrut üles vinnasid, et valmis olla, kui tõuseb sobiv tuul. Ühesõnaga, oli suurepärane öö, öö, mäherdusi vaid Lõuna-Aafrikas vahel ette tuleb, ja see laotas rahu kõigi inimeste hinge, nagu kuu heitis oma hõbedase liniku üle kogu looduse. Isegi suur buldog, kes kuulus ühele oma lõbuks reisivale härrasmehele, näis alistuvat leebe öö mõjule, unustas oma iha õiendada arved paavianiga, kelle puur seisis bakil16, ja norskas mõnuledes kajutiukse ees, nähes kahtlemata õndsat und, et on oma vihavaenlasega valmis saanud.
Meie kolmekesi – see tähendab Sir Henry Curtis, kapten Good ja mina – läksime ja istusime tüüriratta juurde ning vaikisime mõnda aega.
“Noh, härra Quatermain,” ütles lõpuks Sir Henry, “kas olete minu ettepaneku üle järele mõelnud?”
“Jah,” kõlas nagu kaja kapten Goodilt, “mis te sellest arvate? Loodan, et teete meile seda rõõmu ja saadate meid Saalomoni varakambriteni või kuhu iganes võis minna too džentelmen, keda teie Neville’i nime all tunnete.”
Tõusin ja koputasin enne vastamist piibu tühjaks. Ma polnud veel otsust langetanud ja vajasin veel mõnda hetke, et lõplikult selgusele jõuda. Enne kui hõõguv tubakas merre langes, olin ma otsuse teinud. Just see viimane sekund otsustas asja. See on tihti nii, kui olete kaua millegi üle pead murdnud.
“Jah, mu härrad,” vastasin, võttes uuesti istet, “tulen kaasa, ja kui lubate, siis räägin teile miks ning esitan oma tingimused. Kõigepealt soovin sõlmida järgmise lepingu.
Punkt üks. Teie tasute kõik kulud ning kogu elevandiluu ja muu väärismaterjal, mis meie valdusse langeb, jagatakse kapten Goodi ja minu vahel.
Punkt kaks. Enne kui me teele asume, maksate mulle viissada naela, kusjuures mina kohustun teid truult teenima, kuni te otsustate ettevõttest loobuda või kuni me selle edukalt lõpetame – või kuni meid tabab õnnetus.
Punkt kolm. Enne teeleminekut teete korralduse, mille põhjal minu surma või raske vigastuse puhul makstakse mu pojale Harryle, kes õpib Londonis Guy hospidalis arstiteadust, viie aasta jooksul kakssada naela aastas – pärast seda peaks ta olema võimeline ise leiba teenima, kui temast üldse asja saab. See on minu arvates kõik ja ma usun, et seda pole just vähe.”
“Ei,” vastas Sir Henry, “ma nõustun nende tingimustega meeleldi. See ettevõte on mul väga südamel ja ma maksaksin teie abi eest rohkemgi, arvestades teile teada olevaid ebatavalisi ja ainulaadseid andmeid.”
“Kahju siis, et ma ei küsinud rohkem, aga ma ei tagane oma sõnast. Ja nüüd, kus olen esitanud oma nõudmised, avaldan teile põhjused, miks tegin otsuse kaasa tulla. Kõigepealt, mu härrad, olen teid viimastel päevadel jälginud, ja kui te seda minu poolt häbematuks ei pea, ütleksin, et meeldite mulle, ja ma usun, et me ühises ettevõttes omavahel hästi hakkama saame. See on küllaltki oluline, lubage seda kinnitada, kui ees seisab selline pikk reis nagu meil.
Mis puutub nüüd otseselt retkesse, siis ütlen teile avameelselt, Sir Henry ja kapten Good: ma ei usu, et me sellest eluga pääseme – see tähendab juhul, kui teeme katset tungida üle Suleimani mägede. Milline oli vana dom da Silvestra saatus kolmsada aastat tagasi? Milline oli tema järeltulija saatus kahekümne aasta eest? Milline oli teie venna saatus? Ütlen teile avalikult, mu härrad, et kuna nende saatus oli selline, siis usun, et samasugune saab osaks ka meile.”
Peatusin, et jälgida oma sõnade mõju. Kapten Good näis muutuvat pisut rahutuks, kuid Sir Henry nägu jäi liikumatuks. “Peame õnne katsuma,” sõnas ta.
“Te võib-olla imestate,” jätkasin siis, “miks mina, kes ma olen, nagu ma teile juba ütlesin, kartlik inimene, seesuguse veendumusega siiski säherduse retke ette võtan? Selleks on kaks põhjust. Esiteks olen ma fatalist ja usun, et minu tund tuleb täiesti sõltumatult mu enda tegevusest ja tahtest ning et kui mulle on määratud minna Suleimani mägedesse ja seal elu kaotada, siis ma sinna ka lähen ja seal suren. Kõigevägevamal jumalal on minuga kahtlemata oma plaan ja seepärast pole mul vaja selle üle muret tunda. Ja teiseks – ma olen vaene mees. Ligi nelikümmend aastat olen ma küttinud ja kaubitsenud, aga kunagi pole ma teeninud rohkem kui elu ülalpidamiseks vaja. Ma ei tea, mu härrad, kas teil on aimu sellest, et elevandiküti keskmine eluiga, arvestatuna sellest hetkest,