ta kõige rikkamaks kuningaks Saalomoni päevist saadik. Omaenda silmaga olen ma näinud arvutuid teemante, mis on kuhjatud Saalomoni varakambrisse Valge Surma taga. Aga äraandliku nõiaküti Gaguuli pärast ei saanud ma teps midagi kaasa võtta ja pääsesin hädavaevalt eluga. Mingu see, kes tuleb, kaardi järgi ja ronigu läbi lume Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipuni. Selle põhjaküljelt läheb suur tee, mille ehitas Saalomon, ja sedakaudu on kolme päeva tee kuninga lossi. Tapku ta Gaguul. Palvetage minu hinge eest. Jääge jumalaga.
Kui olin ülaltoodud kirja ette lugenud ja näidanud koopiat kaardist, mille originaali oli joonistanud vana sureva domi nõrk käsi, kes kasutas omaenda verd tindiks, järgnes hämmastunud vaikus.
“Ma olen küll sõitnud kaks korda ümber maailma ja heitnud ankru enamikus sadamates, aga poodagu mind raa külge nagu mässaja, kui ma kunagi sellist lugu oleksin kuulnud. Elus pole ma niisugust asja näinud ega ole tõtt öelda juturaamatustki lugenud.”
“See on kummaline jutustus, härra Quatermain,” sõnas Sir Henry. “Ma loodan, et te meile kärbseid pähe ei aja. Tean, et vahel ei panda paljuks mõnd kollanokka sel kombel sisse vedada.”
“Kui te tõesti nii mõtlete, Sir Henry,” ütlesin mina üsna pahaselt, pistes oma paberid taskusse, sest mulle ei meeldi, et mind peetakse mõneks neist tobudest, kes peavad luiskamist teravmeelsuseks ja hooplevad ilmast ilma uustulnukate ees uskumatute jahilugudega, mida kunagi ei ole juhtunud, “kui te tõesti nii mõtlete, siis olgu sel jutul lõpp.” Ja ma tõusin, et lahkuda.
Sir Henry pani oma suure käe mu õlale. “Istuge, härra Quatermain,” ütles ta, “palun vabandage mind. Ma näen väga hästi, et te ei kavatse sugugi meid petta, aga teie lugu kõlas nii veidrana, et suutsin seda vaevalt uskuda.”
“Te saate näha originaalkaarti ja kirja, kui me Durbanisse jõuame,” vastasin ma pisut leplikumalt, sest kui ma asja üle järele mõtlesin, leidsin isegi, et polnud midagi imestada, kui ta minu sõnades kahtlema lõi.
“Aga ma pole ju teile veel jutustanud teie vennast,” jätkasin siis. “Tundsin meest, kes oli temaga kaasas. Nimeks on tal Jim, ta on sünni poolest betšuaanalane, hea kütt ja pärismaalase kohta väga tark mees. Sel hommikul, kui härra Neville pidi teele asuma, nägin Jimi, kui ta seisis minu vankri juures ja lõikas tiislipuul tubakat.
“Jim,” küsisin temalt, “kuhu see retk teid õieti viib? Kas elevandijahile?”
“Ei, baas13,” vastas tema, “me läheme otsima midagi hoopis väärtuslikumat kui elevandiluu.”
“Ja mis see võiks küll olla?” jätkasin mina, sest muutusin uudishimulikuks. “Kas kuld?”
“Ei, baas, veel väärtuslikum kui kuld,” irvitas tema.
Ma ei küsinud rohkem, sest ei tahtnud uudishimu ilmutades oma väärikust alandada, kuid mu rahu oli häiritud. Jim sai tubaka lõikamisega valmis.
“Baas,” ütles ta.
Ma ei teinud väljagi.
“Baas,” ütles ta jälle.
“Noh, poiss, mis on?” küsisin mina.
“Baas, me läheme teemante otsima.”
“Teemante! Noh, sel juhul sihite küll valesse kanti. Peaksite seadma sammud teemandiväljade poole.”
“Baas, kas olete kunagi kuulnud Suleiman Bergist?” – see tähendab Saalomoni mägedest, Sir Henry.“Jah,” vastasin mina.
“Kas olete kuulnud, et seal on teemante?”
“Ma olen kuulnud mingit rumalat loba.”
“See ei ole loba, baas. Ma tundsin kord üht naist, kes tuli sealt ja jõudis Natalisse koos oma lapsega. Tema jutustas mulle. Nüüd on ta surnud.”
“Jim,” ütlesin mina, “sinu isand saab roaks aasvogel’itele,” – see tähendab raisakullidele – “kui ta teeb katset Suleimani maale jõuda, ja sina niisamuti, kui nad sinu viletsatelt vanadelt kontidelt üldse midagi leiavad noka vahele võtta.”
Tema irvitas. “Võib ju olla, baas. Kõik inimesed peavad kord surema. Mina lähen üsna hea meelega uusi kohti vaatama. Siinsed paigad hakkavad juba elevantidest tühjaks jääma.”
“No oota, poiss,” ütlesin mina, “kui see kondine vanamees sul ükskord kõrist kinni võtab, eks kuuleme, mis laulu sa siis laulad!”
Pool tundi hiljem nägin Neville’i vankrit minema sõitmas. Äkki pöördus Jim jooksuga tagasi. “Jumalaga, baas,” ütles ta, “ma ei tahtnud teele asuda, ilma et oleksin teiega jumalaga jätnud, sest kardan, et teil on õigus ja et me ei sõida enam kunagi tagasi lõuna poole.”
“Kas sinu isand kavatseb tõesti minna Suleimani mägedesse, Jim, või valetad sa?”
“Ei valeta,” vastas tema, “sinna ta läheb. Ta rääkis mulle, et peab iga hinna eest rikkaks saama või vähemalt püüdma saada. Seepärast võib ta ju sama hästi kui ükskõik mille muuga ka teemantidega õnne katsuda.”
“Oota natuke, Jim,” ütlesin mina, “ole hea, võta oma isanda jaoks kirjake kaasa ja luba mulle, et sa seda temale enne kätte ei anna, kui jõuate Injatisse.” – See oli mitusada miili eemal.
“Jah, baas.”
Niisiis võtsin paberilehe ja kirjutasin sinna: “Ronigu see, kes tuleb, läbi lume Seeba Kuninganna vasakpoolse mäe tipuni. Selle põhjaküljelt läheb suur tee, mille ehitas Saalomon …”
“Pane nüüd tähele, Jim,” ütlesin siis, “kui sa kirjakese oma isandale annad, ütle talle, et talitagu ta kõhklematult selle nõuande järgi. Praegu ei tohi sa talle seda kätte anda, sest ma ei taha, et ta tagasi pöörduks ja hakkaks mulle küsimusi esitama, millele ma niikuinii ei vasta. Ja nüüd lase käia, venivillem, vanker on juba peaaegu silmapiirilt kadunud.”
Jim võttis kirjakese ja läks, ning see on kõik, mida ma teie vennast tean, Sir Henry. Aga ma kardan väga …”
“Härra Quatermain,” sõnas nüüd Sir Henry, “ma lähen oma venda otsima. Lähen tema jälgedes Suleimani mägedesse ja ka üle nende kui vaja, kuni ma ta leian või kuni ma kindlasti teada saan, et ta on surnud. Kas tulete minuga kaasa?”
Ma olen, nagu ma vist juba kuskil ütlesin, väga ettevaatlik inimene, õieti lausa kartlik, ja see ettepanek hirmutas mind. Mulle tundus, et sellisele retkele minek tähendab kindlat surma, ja jättes kõrvale kõik muud kaalutlused, ei võinud ma veel surma minna, sest mul on poeg, kes vajab minu toetust.
“Ei, tänan teid, Sir Henry, arvan, et ma ei tule,” vastasin. “Olen liiga vana niisuguste pöörasuste jaoks. Me lõpetaksime niisamuti nagu mu vaene sõber Silvestre. Mul on poeg, kes minust sõltub, ja seepärast ei tohi ma mõttetult eluga riskida.”
Nii Sir Henry kui ka kapten Good näisid olevat väga pettunud.
“Härra Quatermain,” sõnas esimene, “ma olen jõukas mees ja see asi on mul väga südamel. Te võite nõuda oma teenete eest mõistlikkuse piires nii kõrget tasu, kui iganes heaks arvate, ja see makstakse teile enne teeleasumist välja. Veel enam – ma teen korralduse, et juhul kui meid kõiki või teid peaks tabama õnnetus, kindlustatakse teie pojale korralik elatis. Sellest pakkumisest näete, kui hädavajalikuks pean ma teie osavõttu. Ja kui me õnnekombel siiski sinna jõuame ja leiame teemante, jagatakse need võrdselt teie ja Goodi vahel. Mina neid ei taha. Ent muidugi mõista on selline suusõnaline lubadus täiesti väärtusetu, ehkki see käib samuti ka elevandiluu kohta, kui meil peaks õnnestuma seda hankida. Te võite mulle esitada oma tingimused, härra Quatermain. Ja loomulikult kannan mina kõik retkega seotud kulud.”
“Sir Henry,” vastasin talle, “see on kõige suuremeelsem pakkumine, mis mulle iial on tehtud, pakkumine, mille peale vaene kütt ja kaubitseja loomulikult ei tohi käega lüüa. Aga see on suurim ettevõte, millega mul kunagi tegemist on olnud, ja ma vajan aega, et selle üle järele mõelda. Annan teile vastuse enne, kui jõuame