bangalodest hotellikompleks on inimtühi. Valgetes särkides baarmenid logelevad korvtoolides ja vaatavad Ladina-Ameerika seepi. Liival patseerib turiste jahtivaid rannapoisse ja tränimüüjaid rohkem kui nende potentsiaalseid kliente.
Leban rannal, käin ujumas, loen veidi raamatut, ja paari tunni pärast hakkab igav. Mootor sees tuure maha ei võta. Mööda randa jalutades tundub üks noor kutt mulle sümpaatsem kui teised ja temaga juttu tehes võtan vastu pakkumise grillitud mereandidest söögikorrale. See tundub huvitavam kui unises rannabaaris ülehinnatud makarone süüa. Tagasi oma teki poole vantsides ostan kaluri käest lisaks veel sõrgu liigutava homaari ja lisan selle poisi grillinimekirja.
Talvel, enne Keeniasse saabumist kuulen, et riigis toimuvad rahutused ja inimesi tapetakse tänavatel. Uurin lehti ja uudiseid ning see, mida näen, võtab kõhedaks. Politsei tulistab relvituid meeleavaldajaid ja relvitud meeleavaldajad ajavad naised ja lapsed kirikusse ning panevad selle siis põlema. Abitu üksiku mehe tõmbab nuiade ja matšeetedega relvastatud jõuk pikali ja peksab surnuks. Põhjuseks on juttude järgi valimistulemused, mida valitsev president on oma kasuks keeranud. Ma ei saa täpselt aru, miks inimeste probleemid nõnda jõhkralt välja purskuvad.
Ma olen sotsioloogiat õppinud ja teoorias on see mulle selge – kehvad tingimused, võõrandunud poliitikud, mäsust huvitatud grupid. Ega see ole suurt teistmoodi kui aprillis Tallinnas. Aga kui Eestis oli see ühekordne šokk, siis Aafrika justkui ei ekspordikski muud kui lapssõdureid, genotsiidi ja jäsemete otsast raiumist. Natuke teemante ja kakaod võib-olla lisaks.
Räägin sellest poistele, kes banaanilehtedest varikatuse all räpasel laual süüa pakuvad. Ma tahaksin teada saada, kuidas aafriklased mõtlevad. Mõtlevad nad üldse teistmoodi? Poisid on silma järgi minust veidi nooremad. Vaatavad julge pilguga otsa ja suhtlevad vabalt.
„Need, kes tahavad märatseda, teevad seda niikuinii,” arvavad nad. Poiste jaoks on hoopis suurem mure see, et pärast rahutusi ei julge valged enam Keeniasse sõita. „No tourists, no money,” tõmbavad nad murelikult suitsu.
Eine, mille nad minule ja Nicole’ile valmis on seadnud, ilutseb lauajuppidest kokkuklopsitud laual kahe sama kipaka pingi vahel. Kookoselehtedest punutud kandikul on mõni puuvili ja taldrik häguses vees keedetud kaheksajalgadega. Kandiku servadesse on meie võõrustajad korjanud roosasid õisi, mis mõjuvad räpaka laua taustal mõnevõrra jaburatena. On ühtaegu põnev ja nukker vaadata, kuidas poiss käepidemeta noaga taldrikus solberdades kaheksajalal kombitsaid küljest lõikab.
„Kuule, lubasid kala, aga siin on hoopis kaheksajalg,” ütlen.
„Kõik on okei. Kui ma läksin kalurite käest kala ostma, siis neil oli ainult üks ja ma ostsin kaheksajalgu ka. Need on väga head.”
„Aga homaar?”
„See tuleb. Kõik on okei. Istuge, nautige!”
Rannapoisi olemusest õhkub, justkui tahaks ta meile pakkuda tõelist luksust ja tõelist eksootikat ning oma raha hästi välja teenida. Samas on kõik veidi ligadi-logadi. Ta justkui väga ei hooliks ka, ja tahaks meid pügada, kuidas oskab. Hea küll. Mina tahan poistega lihtsalt juttu rääkida. Pügagu siis.
Kui kombitsad on küljest lõigatud, teeb poisi käsi liigutuse, nagu tahaks ta toitu meile pakkuda, kuid käsi peatub. Ta ei tea, kas seista või istuda. Võtan ta käest noa, palun tal istuda ja jagan nendega sööki, mille nad on ise valmis kokanud.
Kaheksajalg on värskelt krõmpsuv ja mereveesoolane ning mõned liivaterad ei tee seda kehvemaks. Kala on küll tõeline kribal. Ma ei oska öelda, kuidas see maitseb, neelan selle liiga kiiresti. Aga homaar on suurepärane. Mis tal saabki viga olla, sellised maksavad mõnes Euroopa restoranis mitusada, kui mitte tuhat krooni. Minu jaoks on see mõnisada grammi valget magusat liha.
Teeme pärast sööki koos suitsu. Poisid oskavad kõik neljaviit keelt, räägime itaalia, prantsuse, inglise keeles, Nicole’iga räägivad saksat, omavahel suahiilit ja vahel ka oma rahva keelt.
„Kui tahad äri teha, siis pead rääkima,” seletavad nad.
Esimene kohmetus hakkab järele andma. Poisid ronivad osavalt sealsamas kasvava palmi otsa ja viskavad alla mõned pooltoored kookospähklid. Luristame magusat pähklivett ja nad näitavad mulle, kuidas palmi otsa ronimine käib. Suure pingutusega suudan paar meetrit oma valget tagumikku maast lahti kergitada, siis vajun poiste naeru saatel liivale tagasi. Lõõbime. Hea mõnus olek.
Järsku, minu jaoks täiesti ootamatult hakkab üks poistest kookospähklite eest raha küsima ja teine mulle mingeid nikerdusi pähe määrima. Keeldun viisakalt ja püüan juttu edasi ajada, aga klõps on käinud ja kulissid taas langenud. Tunnen pettumust. Olen nende jaoks endiselt valge turist, kelle jutu on nad viisakalt ära kuulanud. Maksan vastumeelselt. Eks muidugi koht seab selged karakterid meie suhtlust vormima ja kui nad mulle midagi ei müü, siis ei ole neil kellelegi mitte midagi müüa. Aga nende valmisolek minusuguste pealt teenida on liiga suur, et sellest saaks mööda rääkida, ja lõpuks lendab samasse väravasse iga jutupall. Mul on rannakuurordist villand, ma otsin teistmoodi kontakti. Jätan Nicole’i nädalavahetuseks päikest võtma ja sõidan matatu’ga tagasi Mombasasse.
„Kuidas läheb, sõber?”
Kuulen sedamoodi tervitust päevas lugematu arv kordi ja ma ei viitsi kohe reageeridagi. Mulle tahetakse jälle midagi müüa või muul moel raha kätte saada. Tingin parasjagu kummargil maha laotatud tränihunniku kohal passikaante „Republic of Kenya” hinna üle.
„Kus su kaaslane on? Ta ei olegi siin?”
See paneb kõrvu teritama. Topin passikaaned taskusse ja vaatan hääle poole. Mulle naeratab vastu laitmatu hambareaga umbes 20-aastane poiss. Sinine pleekinud särk. Teksad. Lühikesed krussis juuksed.
„Ta on jah siin kusagil,” ütlen ebamääraselt. Ma ei taha endast midagi täpsemat öelda, muidu on sedasi tüütutest tülitajatest raskem lahti saada.
Aga poiss lihtsalt seisab ja naeratab. Ma ei tunne teda ära, aga samas tunduvad neegrinäod mulle veel üsna ühesugused. Võib-olla olen teda varem näinud, aga võib-olla ei ole ka. Hakkan vaikselt oma hotelli poole lonkima. Minu ootamatu kaaslane tutvustab ennast Mike’ina ja kõnnib kaasa. Kuna ta ei ole eriti pealetükkiv, siis mu pinges olek annab järele. Kas tõesti esimene omakasupüüdmatult huvitunud inimene tänaval?
Uurin, mida ta teeb.
„Õpin. Elektriasjandust. Viimane aasta on veel jäänud. Tead, selliseid suuri masinaid, mida kasutatakse tööstuses.”
Seletab, et tahaks saada tööd esialgu meistri abilisena mõnes tehases, siis hiljem vaatab, kuidas minema hakkab.
Ma räägin endast. Et vabatahtlik ja Nairobis ning siis räägib tema Mombasast ja mina räägin Eestist.
„Mis sa ka õhtuti teed?” küsin juba veerema hakanud vestluse jätkuks.
„Tead, eks see sõltub rahast. Kui mul parasjagu on raha, siis ma lähen välja. Siit põhja poole jääb üks ööklubi, sinna. Aga siis, kui mul raha on. Kui ei ole, siis… niisama… sõpradega.”
Ma olin juba Tiwi rannas kogenud, et raha omamine ja mitteomamine tähendab seda siin sõna otseses mõttes. Päevi, vahest nädalaid ei ole poistel-tüdrukutel üldse raha. Söönuks saavad nad kuidagi ikka, pere või sõprade juures või merest või hangeldades. Raha eest saab tsivilisatsiooni mõnusid. Elus püsimiseks seda niivõrd vaja ei ole.
Mina räägin vastu oma plaanist minna õhtul Mombasa kuulsasse reggae-baari Office. Olin äsja räbaldunud plakatite otsa liimitud värskelt afišilt lugenud kuulutust live-peo kohta samal õhtul. Mike teab Office’it küll. „See ei ole kaugel, sõidad praamiga üle lahe ja siis kohe paremal pool, veidi aega kõndida, slummi ääres.”
„Aga võta takso,” ütleb ta pärast mõnd hetke mõtlemist. „See ei ole hea naabruskond. Slumm. Valgel ei ole hea seal üksi käia.”
Ma ei tea, kuidas