soovivad… Ilmselt pole sõrmipidi ninasarvikujälgedes sorkimine nende turistide eesmärk.
Minu kaasreisijate energia on kadestamisväärne. Samal ajal kui eurooplased päikesest rammestunult lamavad, mängivad kohalikud jalkat või laulavad midagi. Edevus, kavaldamine, suurustamine ja enesekindlus on poiste pärisosa. Tüdrukud istuvad ringis tagapool ja naeravad. See on nende ülesanne.
Sama päeva õhtul võtame telkimisplatsil veidi napsu. Pisut vindisena lõbustavad poisid ennast üksteist solvates.
See ei käi mitte niisama.
„Wase! Wase! – Kutid! Kutid!” hüüab keegi poistest ja astub pimeduses ringis istuvate inimeste keskele.
„Eeeh!” vastavad istujad nõustuvalt.
„Wase! Wase!” kütab esineja veel teisi üles.
„Eeeh!” „Your home is so small,” näitab seisja kellegi peale, „that if you buy a box of matches you have to sleep outside!”
Kõik naeravad. Püsti tõuseb solvatu või keegi teine ja teeb läbi samasuguse üleskütmisrituaali. „Wase! Wase!”
„Eeeeh!”
„See kutt on nii must, et kui talle helistada, siis ütleb hääl torus: vabandust, inimest, keda te otsite, ei ole kuskil näha!”
„Wase! Wase! See kutt on nii tuhm, et kui ta autot ostab, küsib ta, kas see on isane või emane!”
Ja samas vaimus edasi, kuni inglise keele asendab suahiili keel ja kuni mõne solvaja keel muutub nii pehmeks, et ta telki tuigub.
„Kas sa tahaksid midagi erilist?”
Pimedusest kõlava küsimuse esitas Elvis, palju reisinud ja sõbralik masai, kes meiega koos Nairobist kaasa tuli. Muidugi tahan. Ta palub mul oodata ning kaob akaatsiavõsa vahele pimedusse. Istun oma telgi ees ja vaatan tähtedest punnis taevasse, kui ta kahe teise poisi saatel tagasi tuleb.
„Proovi seda,” sõnab Elvis ja ulatab mulle pooleteiseliitrise plastpudeli.
Kuuvalguses on näha ainult pudelis loksuv hallikas vedelik. Võtan ettevaatlikult ühe lonksu. Maitseb kergelt käärinud, magushapu ja veel millegi hoomamatu järele.
„Mis see on?”
„Osugoroi. Traditsiooniline masaide pruul. Nagu vein.”
Tõepoolest võib pimeduses ette kujutada, et joon kehvemat sorti valget pakiveini. Aga ikkagi teistmoodi. Kergem, magusam ja vürtsisem. Elvis seletab, et osugoroi tegemiseks korjatakse kõigepealt erinevaid taimi ja juuri ning keedetakse nendest pikkamisi tõmmis. Taimenimedest oskab ta nimetada aaloet, mida ma ennist Taleki külas suurte põõsastena kasvamas nägin. Teisi nimesid oskab ta vaid suahiili või masai keeles. Taimeleotisele lisatakse mett.
„Palju mett. 50-liitristesse tünnidesse läheb 20 liitrit mett. Ja ei midagi muud. See on täiesti puhas, ilma konservantideta, tervendav jook,” kõneleb Elvis vaikse häälega tsikaadide sirina taustal, samal ajal kui pudel meie vahel ringi käib.
Hea kerge on seda juua, esimene pudel saab kiiresti tühjaks, tuuakse välja veel teinegi. See on hoopis kangem. Poisid suurustavad, et kõik need taimed aitavad immuunsussüsteemi parandada, potentsi tõsta ja mida kõike veel… Igatahes jääb sellest ka vinti. Ei miskit uut siin kuu all.
Paari tunni pärast seisab kottpimedas põõsastikus kellegi kohaliku poisi Toyota. Sinna topitakse üheksa inimest ja sõidame läbi lameda rohumaa Talekisse baari.
Turuplatsil nähtud majade tagakülgedest avastame kolm pisikest joomakohta. Excellent’i-nimelises on seinte ääres vakstuga üle tõmmatud lauad ja plasttoolid. Ühes nurgas saab traatvõrgust kuubikust jooke osta, teises nurgas on kohalik seltskond juba kohad sisse võtnud ja vaatab meie sissemarssimist suuril silmil. Meie, valged, vaatame sama suurte silmadega vastu.
Õhtu ei ole jahe, aga siinsed elanikud on soojaga harjunud ja kannavad sulejopesid ja suusamütse. Võtame mõned soojad Tuskerid ja istume olukorda kaaluma. Lae all teraspuuris ripub telekas, kust lastakse reggeton’i ja traditsioonilisemat bonga-muusikat.
Küsin, millest tiigrinahka riietatud muusik laulab.
„Barack Obamast,” vastab Elvis.
Müsteerium.
„See on kuulus laulja, Tony Nyadundo, ta on luo hõimust nagu Obamagi.”
Tagasi Nairobis olles otsin Nyadundo plaadi poest üles. Ümbrise ühel pool on tiigrinahas ja mütsiga pintslitaolist saua hoidev laulik, teisel pool pilt Obamast Valge Maja taustal.
Meie seltskond suureneb Rizi ja Anna võrra. Riz on hindu ja Anna rootslane, nad töötavad siiinsamas lähedal turismilaagris, kus me päeval väikse ringsõidu tegime. Elamine on seal võimas, mitte nagu meie telklas: püsivad kolmetoalised telgid, eraldi vannitoa ja rõduga.
Riz, kes juhatab laagri reklaamitööd, räägib, et 2006. aastal Keenias käies ööbis Obama nende juures. Anna teeb masai naistele käsitööringe. Tema oskab rääkida, et enne valgete tulekut tegid masaid oma kuulsat käsitööd pähklitest ja seemnetest, asjadest, mida savannis saada oli. Pärast aga, nüüdseks juba 150 aastat, tulevad kirjud klaaspärlid… Tšehhist.
Rääkides globaliseerumisest, tellime baarist pudeli Smirnoffi viina, mida siinsamas Nairobis pruulitakse, ja Riz viskab kohe korgi minema. Muusika keeratakse valjemaks. Tantsime. Vaatan, kuidas kõrvuti tantsivad must poiss ja põhjamaiselt reserveeritud Anna. Täiesti teine maailm.
Elvis näitab, kuidas õigesti tantsida. Õõtsutab tagumikku. „Ja nägu peab sul olema kogu aeg selline, nagu sa teaksid midagi kavalat,” lisab ta. Tema oma nägu ei jäta mingit kahtlust. Anna õõtsub puiselt, mina ennast kõrvalt ei näe, aga on selgemast selgem, kes siin füüsiliselt andekam on.
Korraga valgus kustub ja muusika jääb vait. Ohoo! Mis juhtus? Ronime baari taha õuele. Paistab õrn kuu ja tuhanded tähed. Poisid panevad suitsud ette ja arutavad asja. Kaks poissi juba putitavad diiselgeneraatorit. Varsti lööb see uuesti podisema ja baarist kõmatab uue jõuga savannivaikusesse dancehall.
Kella kolme paiku otsustame tagasi sõita. Anna lubab meid oma džiibiga sõidutada. Ta on veidi vintis, aga savannis pole erilist ohtu kellelegi otsa sõita. Meie tšehhi vabatahtliku Peteriga oleme veel rohkem vintis ja nõuame tõelist safarit džiibikatusel. Ronime pakiraamile ja keeldume alla tulemast.
„Mis saab siin savannis juhtuda!” praalin. Midagi ei jää üle, sõidame. Džiip loksub august auku, ümberringi pimedus. Korraks valgustavad autotuled sebrakarja, kes meie ees laiali pudeneb. Eksisin. Ka savannis on kellelegi otsa sõita.
Masaisid ei näe linnas kuigi palju. Vahel harva on märgata pilvelõhkujate vahel punasekirjus tekis pika lehmaajamistokiga masaid omi asju ajamas.
Kui valge mees 19. sajandi keskel Keeniasse tuli, siis masaide sõdurid äratasid neis põhjatu hirmu. „Ärgu kohaku sa teel lõvisid, leoparde ega masaisid,” tavatseti põõsamaale ekspeditsioonile minejatele soovida. Masaid ei tahtnud koloniseerivate brittide kombeid või õpetusi üle võtta. „Te võite meie maal käia ja omi asju ajada, aga meid jätke rahule,” ütlesid nad esimestele saadikutele.
Nüüdki loeb masaidele rohkem nende lehmakari kui linnamõnud; enamik neist elab endiselt poolnomaadidena Keenias ja Tansaanias ning ehitab karja järel rännates savist madalaid hütte. Aga samas olid just masaidest ministrid ühed opositsiooniliidrid president Moi ainuparteirežiimi ajal. Ilmselt on nad oma asja ajajad igas plaanis.
Järgmisel päeval on meil plaanis Talekis ja naaberkülas koristada. Päike lõõskab, seome rätikud pohmellist tuikavate peade ümber turbaniks. Taleki turuplats on kileprahti täis.
Ma olen keset savanni, lasknud bussil ületada ilma sillata väikesi jõgesid ja eksinud tihedate põõsaste vahel. Tsivilisatsioon on justkui mõõtmatus kauguses. Igal pool on prügi. Kilekotid, tohututes mägedes kilekotte, joogikõrred, pudelikorgid, tetrapakid katavad ühtlase kihina madala rohuga turuplatsi.